Meie moodi reetur. John Le Carré
Читать онлайн книгу.
REETUR
1
Kell oli seitse hommikul, kui Peregrine Makepiece ehk Perry, silmapaistev amatöörsportlane igal alal ja kuni viimase ajani ka ühe maineka Oxfordi kolledži inglise kirjanduse õppejõud, mängis Kariibi mere Antigua saarel kolm setti tennist viiekümnendates eluaastates kiilaspäise ja pruunisilmse musklilise vene mehega, keda iseloomustas väärikas hoiak ning keda hüüti Dimaks. Kuidas see matš teoks sai, seda hakkasid peagi põhjalikult uurima Briti agendid, kes professionaalidena ei kippunud uskuma juhusesse. Kuid Perry poolt vaadatuna ei olnud matšini viinud sündmustes midagi laiduväärset.
Kolme kuu tagune kolmekümnes sünnipäev oli Perry elus käima lükanud muutuse, mis oli seal juba aastapäevad vaikselt juuri ajanud. Ta oli istunud kell kaheksa hommikul oma kenas Oxfordi korteris, pea käte vahel, seljataga seitsme miili pikkune hommikujooks, mis ei olnud põrmugi vähendanud tema nurjumistunnet, ning kamminud läbi oma hinge, et teada saada, mida on talle pakkunud ta elu esimene kolmandik – peale vabanduse mitte tegelda maailmaga teisel pool Oxfordi unelevaid tornitippe.
Miks?
Iga kõrvaltvaataja jaoks oli tegu hiilgava akadeemilise edulooga. Keskkooliõpetajate perest pärit, riigikoolis hariduse omandanud ja akadeemiliste auavaldustega pärjatud noormees saabub Londoni Ülikoolist Oxfordi, et asuda kolmeks aastaks vana, rikka ja saavutusterohke ajalooga kolledži pakutud töökohale. Oma eesnime, inglise kõrgklasside traditsioonilise vara, on ta saanud 19. sajandil pööblit pööranud metodistist õpetaja Arthur Peregrine of Huddersfieldi auks.
Nende kolme aasta jooksul paistab ta õppetööst vabal ajal silma krossijooksus ja muudel spordialadel. Õhtuti lööb kaasa kohalikus noorteklubis. Puhkustel vallutab raskeid mäetippe ja võtab ette üliraskeid tõuse. Ent kui kolledž pakub talle püsivat kolleegiumi liikme staatust – mida ta nüüd oma raskemeelsuses eluaegseks vangistuseks nimetab –, siis lööb ta kahtlema.
Jällegi: miks?
Viimasel semestril oli ta pidanud loengusarja George Orwellist üldpealkirja all „Vaigistatud Britannia?” ning Orwelli retoorika oli temas rahutust tekitanud. Kas Orwell oleks võinud aimata, et needsamad täissöönud hääled, kes olid teda näägutanud 1930ndail, seesama närune ebakompetentsus, iha võõral maal sõdu pidada ja tiitleid omandada on päevakorral ka 2009. aastal?
Saamata vastust talle otsa vahtivatelt kaametelt tudenginägudelt, oli ta endale ise vastanud: ei, Orwell ei oleks võinud seda aimata. Või kui oleks, siis oleks ta tänavale tormanud. Ja seal mõne suurema klaasi puruks löönud.
Seda teemat oli ta halastamatult hekseldanud ka oma pikaaegse tüdruku Gailiga, kui nad pärast sünnipäeva õhtusööki tema voodis lebasid. See oli Primrose Hillil asuvas korteris, mille Gail oli pärinud oma muidu puupaljalt isalt.
„Mulle ei meeldi need kolleegiumi liikmed ja ma ei taha saada üheks neist. Mulle ei meeldi ülikool, ja kui ma tean, et ma ei pea seda pagana talaari enam kandma, tunnen ennast vabana,” oli ta mõnusasti tema õlal puhkavale kuldpruunile juuksesalgule kuulutanud.
Gail oli vastuseks vaid kaastundlikult nurrunud ja Perry oli jätkanud:
„Taguda Byronit, Keatsi ja Wordsworthi käputäie tülpinud tudengite peakolusse, kelle unistuste piiriks on saada kraad, saada koht, saada rikkaks? Teadagi. Oleme näinud. Persse.”
Ning vinti veelgi peale keerates:
„Ainus asi, mis mind tõesti võiks sellel maal kinni hoida, on üks kuradi revolutsioon.”
Ja Gail, tõusev täht advokatuuri taevas, õnnistatud nii hea välimuse kui väleda keelega – iseenda ja Perry õnnetuseks vahel isegi liiga väledaga –, oli talle kinnitanud, et ükski revolutsioon ei ole täiuslik ilma temata.
Mõlemad olid sisuliselt orvud. Kui Perry kadunud vanemad olid kehastanud kõrgelennulist kristlik-sotsialistlikku karskust, siis Gaili vanematega oli teine lugu. Ta isa, armsalt andetu näitleja, olid enneaegselt tapnud alkohol, kuuskümmend sigaretti päevas ja vastamata armastus oma jonnaka naise vastu. Gaili ema, mitte nii armas näitleja, oli kodust jalga lasknud, kui Gail oli kolmeteistkümnene, ja rahva jutu järgi elas ta Costa Braval lihtsat elu kellegi keskpärase operaatoriga.
Perry esimene reaktsioon pärast saatuslikku otsust ülikooli tolm jalgadelt pühkida – mis oli lõplik nagu kõik Perry tähtsamad otsused – oli pöörduda tagasi allikatele. Dora ja Alfredi ainus poeg naaseb oma vanemate veendumuste juurde. Ta alustab õpetajakarjääri sealt, kus nood olid sunnitud katkestama enda oma.
Ta lõpetab intellektuaalse kõrgpilotaaži mängimise, läheb – tõsijutt – õpetajakoolitusele, saab keskkooliõpetaja kutse ja asub tööle mõnes oma kodumaa kõige mahajäänumas piirkonnas.
Ta hakkab õpetama õppekavas ettenähtud aineid ja mistahes spordiala, mida nad suvatsevad talle usaldada. Õpetama lastele, kes vajavad teda pigem päästenöörina eneseteostuse teel kui abivahendina keskklassi jõukuse manu.
Kuid Gaili see väljavaade väga ei häirinudki, vähemalt mitte niivõrd, kui Perry võib-olla oodanud oleks. Hoolimata kogu Perry võitmatust ihast olla elu keskmes, peitus temas veel mitu omavahel võistlevat Perryt, ja Gail oli enamikuga neist tuttav.
Jah, oli ennast piitsutav Londoni Ülikooli tudeng, keda Gail oli kunagi kohanud ja kes oli T. E. Lawrence’i innustusel võtnud õppevaheajal jalgratta ning sõitnud sellega mööda Prantsusmaad ringi, kuni kurnatusest kokku vajus.
Ja muidugi oli mägironija Perry, mees, kes ei võtnud ette ühtki võistlust ega mängu – seitsmemeheliste tiimidega ragbist kuni sugulastele saadetavate jõulukinkideni – ilma painava tahtmiseta võita.
Kuid oli ka kapisübariit Perry, kes lubas endale ootamatuid luksusepuhanguid, enne kui oma katusekambrisse tagasi puges. See oli seesama Perry, kes seisis tol varasel maihommikul, enne päevast palavust, majanduskriisist räsitud Antigua parima kuurordi parimal tenniseväljakul venelase Dima vastas, üks ühel ja teine teisel pool võrku. Seal oli ka Gail, seljas ujumistrikoo ja peas laia voltis äärega kübar, keha ümber siidist hõlst, mis kattis õige vähe, istumas keset veidrat kalasilmset vaatajaskonda, kellest mõned kandsid musta ja kes näisid olevat kollektiivselt vandunud mitte naeratada, mitte lausuda sõnakestki ja mitte väljendada vähimatki huvi matši vastu, mida nad olid sunnitud jälgima.
Gaili arvates oli see vedamine, et sõit Kariibi merele oli kavandatud juba enne Perry impulsiivset eluotsust. Asi oli alguse saanud novembrikuu pimeduses, kui Perry isa oli surnud samasse vähki kui Perry ema kaks aastat varem ja jätnud pojale mõõduka päranduse. Perry arvates ei olnud päritud rikkus midagi head ja ta ei suutnud otsustada, kas jagada see vaestele või mitte. Kuid pärast Gaili algatatud kurnamissõda olid nad otsustanud suunduda „kordki elus” päikeselisele tennisereisile.
Puhkus ei saanuks olla paremini kavandatud ega ajastatud, sest kui see ükskord pihta hakkas, selgus, et lahendada tuleb veel suuremaidki küsimusi, nagu näiteks:
Mida peaks Perry oma eluga peale hakkama ja kas nad peaksid seda tegema koos?
Kas Gail peaks lahkuma advokatuurist ja sukelduma koos Perryga kinnisilmi lasuursinisesse unistusse või peaks ta jätkama oma hiilgavalt alanud karjääri Londonis?
Või pidanuks ta endale tunnistama, et tema karjäär ei ole hiilgavam kui teiste noorte advokaatide oma, ja hoopis rasedaks jääma, nagu Perry talle väsimatult soovitas?
Ning isegi kui Gailil oli kas üleannetusest või enesekaitseks harjumus suuri küsimusi pisendada, ei kadunud kuhugi asjaolu, et nad mõlemad olid nii eraldi võttes kui üheskoos jõudnud elu ristteele, mis tähendas tõsist peamurdmist, ning puhkus Antigual näis selleks pakkuvat ideaalset keskkonda.
Nende lennuk hilines, mille tagajärjel jõudsid nad hotelli alles pärast keskööd. Kuurordi kõikjale jõudev majordoomus Ambrose juhatas nad numbrituppa. Nad tõusid hilja ja selleks ajaks, kui nad lõpetasid hommikueine rõdul, oli tennisemänguks juba liiga palav. Nad suplesid pooltühjal rannal, sõid basseini ääres privaatlõunat, sooritasid pärastlõunal rammetu suguakti ja ilmusid õhtul kell kuus mänguväljakute ülevaataja majakesse – puhanud,