Kõik on ime. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
p>Jaan Kaplinski
Kõik on ime
ENESEKOLONISATSIOON
MÕTTEVAHETUS JÄTKUB
Kui mul paluti kirja panna arvamus Kalle Istvan Elleri „Maarahvast”,1 olin tõsiselt kimpus. Tean ehk liiga hästi, kui palju üllatusi, arusaamatusi ja pahameeltki niisugune kirjatükk sigitada võib. Kummatigi mõtlesin, et kahju, kui lugu poleks ilmunud. Sest kuigi Kalle Eller toob mõnegi tõiga ja tõe ohvriks oma sihtmõtteile, on tema kirjutises ja kirjutamises midagi, mis mulle meeldib.
Kõigepealt see, et ta on sügavasti läbi mõelnud ja ümber hinnanud keele enda. Elleri eesti keel on väikese harjumise järel mõnus lugeda; tundub, et tegija taotlus ja tulemus kõlavad hästi kokku. Ja tõesti, tõesti, kes ütleb, et eesti keel on valmis? Valmis keel on surnud keel nagu valmis koer surnud koer. Ja meie kirjakeele tegijatevalvajate väärikale aeglusele ja mõõdukusele kuluks vist lisaks paras annus Elleri või kellegi teise omaloominguuhma.
Luuleta läheks keel haisema. Luule algab sõnast, sõna tuleb vahel vanast seostikust lahti kiskuda ja kas või uue tuletuslõpuga uude kohta istutada. Ja ime küll – kõlab vastselt ja kenasti.
Nüüd loo sisust. Kirjutaja tunneb liiga vähe meie kultuuri tekitanud ja hoidnud jõudude ning olukordade tausta. Selleni, et vanaemad-vanaisad saksa rõivad ja laulud omaks võtsid, ei viinud nende kapriis ega saksa sund, vaid kogu maarahva ajalugu. Ajalugu võib kahetseda, aga ta on olemas, nagu ta on, ja sellega, et ta olemas on, peab leppima.
Iseasi aga on, kas peame leppima kõigi nende labasuste ja narrustega, mis meile Saksast on sisse tulnud nagu umbrohi viljaseemnega. Ja nende narruste kohta ütleb Kalle Eller mõnegi tabava ja õiglase sõna, kuigi minu arust liialdades meie oma kultuuri ja võõraste laenude vastandamisel.
Kas Oleviste ei ole meie, kui vanad taluhooned on? Mõnes mõttes jaa, mõnes mõttes ei. Sest meie tänane kultuur on ju kokku pandud läänemeresoome, balti, germaani ja slaavi osistest (seda möönab ka Eller), mis kõik omal ajal olid võõrad, aga ajapikku said omaks. Oleme mingis mõttes segarahvas, nagu meie suured naabridki, venelased ja sakslased.
Aga mis on siis meie ise, meie olemus, meie tuum? – võib küsida. Igaüks ja seeläbi iga rahvas tahab olla tema ise, isesugune, omaohtu. Ja vahel juhtub, et püüame ajaloo sulamist, võõrmõjude kihistuste alt välja otsida „puhast ja tõelist oma”. Ent enamasti on see otsekui lehtede koorimine kapsapealt, kuni puhta ja kõige kapsama kapsa olemusena on meil peos vintske juurikajupp.
Raske on uskuda võimalust-vajadust eesti kultuuri ehtsamaks muuta võõraste lehtede katkumisega sellelt. Las jäävad pealegi meile nii Lõhavere tumm küngas kui Oleviste pilvine torn. Maarahvast esindasid tunases Tallinnas siiski ka teised mehed peale õllekandja Hans Kuszy – osutub, et olid olemas eestikeelsed nimetused kümnete käsitööharude jaoks Tallinnas: küllap oli eestlasi kõiki neid töid tegemas.
Kas kiviseppade tsunfti liikmed, suurelt jaolt maarahva lapsed, vihkasid kive ja oma tööd, nagu võiks Elleri järgi oletada? Ei saa uskuda, nad tegid oma tööd selleks liiga hästi.
Ja ikkagi on Kalle Istvan Elleril mõnes olulises asjas olulisel määral õigus. Liiga palju on meis säilinud XIX sajandi linnatrügija alaväärsustunnet saksa maotuste ees, olgu need laulud või lääged eesnimed, need viimasel ajal moodi tulnud Monikad, Vivikad, Klarikad, Svenid ja Ingridid. Liiga hõlpsasti oleme hüljanud oma põlispärandi – külalaulud ja külakeele.
Teisest, võõramast ja hilisemast pärandist oleme tihtilugu omandanud vaid natuke välist klantsi ja harda austuse importrõivaste ja välisturismi ees. Ei ole kohatu Saint-Exupéry järgi tõdeda, et meiegi allakäigu kogu sügavust mõõdaks võrdlus keskaegse rahvalaulu ja tänapäeva estraadilaulu vahel.
Viimasel ajal on aga märgata, et oleme küpsemaks saanud hindama ja austama oma pärandi põlisemat maapoolt. Seda näitab regilaulu renessanss kas või Tormise loomingus, „Leegajusel” ja „Collage’il”. Peaksime mõistma, et regivärsis on meil see vara, mis on niinimetatud suurtel kultuurrahvastel vanades lossides ja katedraalides.
Meie laulude iga võib mõõta sajanditega, mõnikord aastatuhandetegagi. Mille poolest oleme siis teistest Läänes ja Idas halvemad? Mitte selle poolest, et neil on rohkem ja paremat, vaid küll selle poolest, et teame ja tunneme liiga vähe seda vara, mis on ainult meil, tahame tõestada oma kultuursust oskusega imiteerida klassikalist balletti, klassikalist muusikat, moodsat luulet või Pariisi moode. Aga tasub mõelda sellele, et teistele oleme huvitavad just sellega, mida teistel ei ole – regilauludega, vana maa-arhitektuuriga, keelega.
Imitatsiooni, Lääne ees lömitamise aeg on möödas. Mida varem seda mõistame, seda parem meile. Sellest ja paljust muust aga kirjutab hästi Kalle Istvan Eller ja tema kirjutisest võib tõesti öelda, et see on hästi kirjutatud. Olgu ta vastastel ja pooldajatel sama nõtke sulg!
VERCINGETORIX KÕNELEB ORDUMEISTRIGA
Luuletus „Vercingetorix ütles..” on vist mu kõige tuntum ja kõige ühekülgsemalt mõistetud luuletus üldse. Ma ei saa enam öelda, millal ta täpselt kirjutasin. Mäletan, et olin siis juba üliõpilane, arvatavasti kaheksateistaastane. Oli sügiseaeg. Olin just lugenud Caesari elulugu eestiaegsest koolidele mõeldud ajalooraamatukeste sarjast. Lugu Alesia vallutamisest ning arvernide pealiku, vastuhaku juhi Vercingetorixi vangistamisest ja hukkamisest äratas raevu ja inspireeris kirjutama seda teksti. Oma osa on selles ka Uku Masingul, kes mulle ütles Vercingetorixi sõnad: „Maa, kus elame, saad meilt võtta; maad, kus sureme, ei saa” Luuletus on protestiluuletus, kuid mitte allegooriline protestiluuletus Nõukogude okupatsiooni ja Vene valitsuse vastu. Pigem protestiluuletus nende keltide, eestlaste, indiaanlaste ja teiste vastu, kes võtavad omaks vallutajate kultuuri ja väärtused. Vercingetorix astus oma järeltulijate vastu, kelle kangelane on Caesar, kes on oma südames aktsepteerinud imperialismi. Mitte kurva, vaid üleva paratamatusena.
„Vercingetorix ütles..” on ajamasohhismi vastane luuletus. Tema peategelane ei lepi kunagi nendega, kelle meelest õige ja hea on „jälgida aja nõudeid”, „käia ajaga kaasas”, kui kasutada selle ajamasohhismi nõukogudeaegseid väljendusi. Aeg, aja nõuded ja aja kutse olid/on nii Nõukogude Liidus kui Läänes olulised ebajumalad, kellele ohverdatakse inimesi, rahvaid, metsi, loomi. Ajale võib inimene ohverdada ka oma hinge, nii et temast saab aja-zombie, kes võtab omaks aja käsu ja käib selle järgi „somnambuulselt kuulekalt”.
Kas Vercingetorix on ka eestlane? Ei ja jaa. Kui võtta eestlastena neid euro-kadakaid, kes kinnitavad, et on juba 700 aastat kuulunud Läände ja avaldavad tänu rooma-germaani õigusele ning baltisakslastele oma läänestamise eest, siis Vercingetorix ei ole eestlane. Tema kõne on täis põlgust selliste eestlaste vastu. Noore inimese maksimalismiga kuulutab ta, et ei taha nende hulgas elada.
Vercingetorix oli noor ja suri noorelt – sellest on väga ilusti kirjutanud Fanny de Sivers. Ta ei saakski olla muud kui noor, sest tal on ju Caesari ja omaenda assimileerunud järglastele väga vähe vastu panna peale noorusliku uhma, raevu ja põlguse. Ja sangarliku valmisoleku surra – seegi midagi noortele vabadusvõitlejatele nii omast. Temas on põimunud eros ja thanatos – elutahe ja surmatahe. Vercingetorix võib olla mõlemate imago. Tema surm on praktiliselt ja poliitiliselt mõttetu. See on tegelikult ohver, religioosne akt, millel on tähendus teises kontekstis, teistes mõõdetes. Vercingetorix ei tundnud muidugi Freudi, kuid ta oskas võidelda, surra ja rääkida. Ta oskas väljendada midagi, mida väga paljud meist tunnevad. Ta oskas esineda arhetüüpselt, olla üks paljudest endasugustest. Vercingetorix elas ja suri sellepärast, et meil on teda ja temataolisi vaja.
Vercingetorixil on palju kaaslasi. Kõigepealt muidugi indiaanlased. Vaprat ja lootusetut võitlust võidelnud ja ilusaid kõnesid pidanud indiaanipealike kõnedest on koostatud terveid antoloogiaid. Nad pidasid neid valgetele, oma vastastele. Selliseid kõnesid olen oma luuletustes pidanud ka mina. Mitmed mu luuletused on Vercingetorixi kõned ordumeistrile.
Galle ei ole enam olemas, indiaanlased on. Kuigi alandatutena, reservaatidesse pagendatutena, vaeste ja alkoholiseerunutena, aga ikkagi olemas. Ka oma vanu võitlusi ei ole nad unustanud, ja isegi Kanadas ja Ühendriikides on olnud väikseid kokkupõrkeid põlisameeriklaste ja politsei vahel. Sõjakirves on maetud, kuid on teada, kuhu, ja mõnikord kaevatakse ta välja.
Muidugi ei kaeva enamus indiaanipealikuid
Vt. Kalle Istvan Eller, „Maarahvast”; Komment. Tõnn Sarv. – „Vikerkaar”, 1990, nr 3, lk. 72–77. [Toim.]