Proloog:

      Suits ja teemandid

      Imposantne terasest ja klaasist ehitis lõhestas Front Streetil taevast nagu sädelev nõel. Metropole’il, Manhattani uuel ülikallil kesklinna tornelamul, oli viiskümmend seitse korrust. Neist ülemisel, viiekümne seitsmendal paiknes kõige luksuslikum, Metropole’i katusekorter. Oma elegantse mustvalge sisekujundusega oli see tõeline kunstiteos. Lagedatelt marmorpõrandatelt, mis olid alles nii vastsed, et nendele polnud veel jõudnud koguneda tolmu, peegeldusid hiiglaslikest maast laeni ulatuvatest akendest säravad tähed. Laitmatult läbipaistvad aknaklaasid lõid ruumis viibijatele illusiooni, et neid ei lahuta sellest hunnitust vaatest miski, ning seepärast tundsid siin mõnikord midagi foobiataolist isegi need, kes tavaliselt kõrgust ei kartnud.

      Kaugel all lookles hõbedase lindina East River. Säravatest sildadest vöötatud, kulges jõgi kahe tuledesse uppuva kalda, Manhattani ja Brooklyni vahel, kirjatuna paatidest, mis näisid kärbsemustasuuruste täpikestena. Selgetel öödel paistis lõuna poolt siia kätte ka valgustatud Vabadussammas, aga täna oli udune ja Liberty Islandit varjas tihe valge müür.

      Ehkki vaade oli imetlusväärne, ei tundunud see akna juures seisvale mehele erilist muljet avaldavat. Kitsal askeetlikul näol morn ilme, pööras too klaasseinale selja ja kõndis toa keskele. Tema sammud kajasid marmorpõrandalt vastu. „Kas sa pole ikka veel valmis?” nõudis ta kärsitult, vedades käega läbi juuste, mis olid valged nagu sool. „Me oleme siin viibinud juba rohkem kui tund aega.”

      Põrandal põlvitav poiss vaatas tema poole üles ja õigustas end närviliselt. „See on marmor – kõvem, kui ma arvasin. Siia on raske pentagrammi teha.”

      „Ära siis näe sellega vaeva.” Lähemalt vaadates võis öelda, et valgetest juustest hoolimata pole mees vana. Tema nägu oli tõsine, koguni kalk, aga kortsudeta, ning silmavaade oli selge ja tungiv.

      Põlvitaja neelatas kramplikult ja tema õblukeste õlanukkide vahelt väljaulatuvad kilejad tiivad – poiss oli lõiganud nende tarvis teksajaki seljale lõhed – lõid närviliselt võbelema. „Te ju teate, söör: deemonite väljakutsumise rituaali puhul läheb alati vaja pentagrammi. Vastasel korral ei ole tagatud…”

      „…meie ohutus. Ma tean seda, Elias-poiss. Aga tee kähku. Olen kohanud sortse, kes manavad deemoni esile, räägivad temaga jutud ära ja saadavad ta siis tagasi põrgusse sama ajaga, mis sul on kulunud, et joonistada pool viisnurka.”

      Poiss ei vastanud midagi, vaid asus uue hooga marmorpõranda kallale. Tema otsmik leemendas higist ja ta lükkas sellelt juukseid eemale käega, mille sõrmede vahel olid õrnad ujulesti meenutavad membraanid. „Tehtud,” sõnas ta viimaks sügavalt hinge tõmmates ja istus kandadele. „Pentagramm on valmis.”

      „Tore.” Mehe häälest kostis rahulolu. „Hakkame nüüd pihta.”

      „Aga minu raha…”

      „Ma ütlesin sulle. Raha saad pärast seda, kui olen rääkinud Agramoniga. Mitte enne.”

      Elias tõusis jalule ja kehitas endal jaki seljast. Lõigatud avade kiuste pigistas see ikka tema tiibu – surve alt vabanenud, sirutusid need välja ning laienesid, pannes umbsevõitu ruumis õhu liikuma. Värvi poolest meenutasid tiivad naftalaiku: mustal taustal looklesid silmade eest kirjuks võtvad vikerkaarekarva laigud. Mees vaatas temast mööda, justkui pahandanuksid tiivad teda, aga Elias ei paistnud seda märkavat. Ta hakkas käima ümber enda joonistatud pentagrammi vastupäeva ringiratast, loitsides seejuures deemonikeeles. See kõlas nagu leekide pragin.

      Kostis heli, justkui tungiks auklikust rehvist õhku välja, ning ühtäkki lahvatas pentagrammi kontuur leekidesse. Tosinalt hiigelaknalt peegeldus tagasi tosin põlevat viisnurkset tähte.

      Pentagrammi sisemuses näis miski end liigutavat – seal moodustus midagi musta ja vormitut. Eliase loits oli nüüd kiirenenud. Tõstnud lestadega käed kõrgele, järgis poiss sõrmedega õhus viisnurga aimatavaid piirjooni. Seal, kust tema sõrmed möödusid, sähvatasid praksudes sinised leegid. Mees ei osanud sortside keelt chthooni eriti hästi, aga teadis siiski piisavalt palju sõnu, et mõista Eliase loitsu: „Agramon, ilmu minu ette. Ilmu mu ette maailmadevahelisest ruumist. Kutsun sind.”

      Mees libistas käe taskusse. Sõrmede alla jäi midagi kõva ja metalset. Ta muigas.

      Elias oli peatunud. Nüüd seisis poiss pentagrammi ees. Teda ümbritsesid praksuvad sinised välgusähvatused ning tema hääl kerkis ja vajus katkematus loitsus. Korraga tõusis märgi sisemuses must suitsupahvak, keerles spiraalina ülespoole, laienes ja näis tihenevat. Varjutaolises moodustises rippusid kaks silma nagu ämblikuvõrku takerdunud kalliskivid.

      „Kes kutsus mind maailmade tagant siia?” nõudis Agramon ja tema hääl meenutas puruneva klaasi klirinat. „Kes julges mind esile manada?”

      Elias oli loitsimise lõpetanud. Ta seisis ikka veel liikumatult pentagrammi ees – ainult tema tiivad laperdasid tasakesi. Õhk oli täis rooste- ja kõrbehaisu.

      „Agramon,” ütles poiss, „olen sorts Elias. Mina sind kutsusingi.”

      Hetke valitses vaikus. Siis puhkes sorts naerma, kui suitsupilve võib kujutleda naervat. See heli tundus söövitav nagu hape. „Sa tobe sorts,” sähises Agramon. „Loll jõmpsikas.”

      „Ise oled loll, kui arvad, et suudad mind hirmutada,” vastas Elias, aga tema hääl värises sama tugevasti kui tiivadki. „Senikaua, kuni ma su vabaks lasen, Agramon, oled sa selle pentagrammi vang.”

      „Arvad või?” Suitsupilv viskus ettepoole, omandades üha uue ja uue kuju. Moodustunud inimkäetaolise jätkega libistas deemon piki pentagrammi põlevat kontuuri, mis hoidis teda vangis. Siis sööstis ta pulbitsedes üle viisnurkse tähe serva, nagu laine murrab end läbi kalda kaitserinnatisest. Leegid lõid turtsuma ja kustusid ning Elias vaarus karjudes tagasi. Ta sõnus jälle. Kiired chthoonikeelsed ohjeldus- ja pagendusloitsud järgnesid üksteisele katkematu jadana, aga neist polnud abi – must suitsumass tungis takistamatult edasi. Nüüd näis pööris omandavat midagi kehataolist: tohutu suure inetult väändunud kogu silmad muutusid alustassisuurusteks õõvastavat valgust kiirgavateks sõõrideks.

      Kiretu huviga vaatas mees pealt, kuidas Elias pöördus ja pistis jooksu. Ukseni poiss ei jõudnud. Agramon sööstis edasi ning vajus oma tumeda lömastava massiga sortsile peale nagu keev tõrv. Üksnes viivu püüdis Elias jõuetult rabeldes vastupanu osutada. Siis ei liigutanud ta end enam.

      Must kogu tõmbus tagasi, jättes sortsi moonutatud keha marmorpõrandale lebama.

      „Ma loodan,” lausus mees, kes oli võtnud taskust külmalt läikleva metalleseme ja sõrmitses seda hooletult, „et sa ei teinud midagi niisugust, mis muudaks ta mulle kasutuks. Mul on nimelt vaja tema verd.”

      Agramon pöördus nagu must sammas, milles särasid kurjakuulutavate teemantidena silmad. Need mõõtsid meest, tema kallist ülikonda, kitsast häirimatut nägu, nahka katvaid musti märke ja käes hiilgavat eset. „Sa maksid sortsilapsele, et too mind esile manaks, ilma et oleksid rääkinud talle, mida ma teha suudan?”

      „Õigesti arvatud,” vastas mees.

      „Targasti välja mõeldud,” kostis Agramon. Deemoni hääl reetis imetlust, mida ta asjatult püüdis maha suruda.

      Mees astus sammu deemoni