Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Haruldane naise truudus

      HARULDANE NAISE TRUUDUS

      Vanal ajal elas üks põhjatu rikas noor kaupmees; tal oli üheksasada üheksakümmend üheksa laeva, mis ühtepuhku kaugele võõrastele maadele kaupa vedasid ja sealt ka teist kaupa või selget raha peremehele jälle tagasi tõid. Et laevu täis tuhat saaks, sellepärast laskis ta veel ühe uue laeva ehitada.

      Kui laev valmis saanud ja praegu pukkide pealt taheti alla merde lasta, siis juhtus kogemata, et üks kangipuu laeva peremehe külge puutus ja ta püksid ülevalt värvlist kuni sääreni lõhkus. Rikkal mehel on rebenenud pükstega palju halvem lugu kui vaesel, kelle juures niisugust asja palju tähele ei panda; aga kuulus kaupmees pidi kartma, et inimeste silmadel muud sihti enam ei võinud olla kui tema kärisenud püksid. Ta küsis seepärast arglikult teed ligema sikusõitja poole, kes sündinud viga võiks parandada. Seal juhatati teda sadama ligidal ühte väikesesse põikuulitsasse, kus üks rätsep elavat.

      Välke nõelakuningas vaatas laiade prilliklaaside läbi kaupmeheisanda püksihaavu, laskis õpipoisil haiged püksid isandal maha tõmmata ja andis seniks, kuni neid kokku õmmeldi, ühe pika laia kuue kaupmehele kehakatteks. Ja et mehel oodates aeg igavaks ei läheks, palus rätsep teda nii kaua teise tuppa oma tütarde juurde minna.

      Jumal oli väikest sikusõitjat kolme väga kena tütrega õnnistanud, kellest noorem niisama jumeda näo kui viisaka olemisega oli. Püksata kaupmehe süda oli sedamaid rätsepa noorema tuikese poole vajunud ja seal veel kiiremalt sõbrustanud, kui püksid kokku õmmeldud said. Kui hiljemini rätsepapoiss parandatud pükstega tuppa astus, oli kaupmehel paha meel usinate sõrmede peale, et nad talle pikemat aega ei andnud kauni neitsiga magusat juttu vesta. Sai ta püksid jalga ajanud ja meistritele rohket palka töö eest maksnud, läks ta veel kord tütarde kambrisse jumalaga jätma ja neitsisid endale võõrsile paluma, kus kahe nädala pärast uhke ilupidu saavat olema. Tütarlapsed tänasid lahke palumise au eest, aga lisasid kahetsedes juurde, et neil niisuguseid riideid ei ole selga panna, kui uhke pidu nõuab.

      „Riided jäävad minu mureks,” ütles kaupmees, „ja nii on meil kaup sobitatud, et teid nimetatud päeval minu katuse all võin vastu võtta.“

      Koju saanud, polnud tal kiiremat tööd, kui neliteistkümmend tükki kõige ilusamat siidriiet poest välja otsida ja rätsepa tütardele läkitada, keda ta suusõnaga veel paluda laskis, et nad endile kolmekesi igast tükist täielikud ülikonnad laseksid õmmelda, et neil igaühel neliteistkümmend isesugust ülikonda oleks, sest lustipidu vältavat neliteistkümmend päeva ja seal pidavat neitsidel iga päev ise riided ja iga kord ühest tükist olema.

      Nüüd oli nõelanäpukestel linnas kiirust: kahe nädalaga pidid nelikümmend kaks naisterahva siidülikonda pitside, paelte ja poortidega saama valmis õmmeldud ja neitsidele selga passitud, et kuskil kühmu või viga ei leitaks. Ja tõepoolest toimetati töö nimetatud päevaks valmis, sest rikas kaupmees maksis kiire töö eest kahevõrra palka.

      Kui nüüd esimese pidupäeva õhtul sikusõitja tütred nii uhkesti ehitult rikka noore kaupmehe pidudele tulid, venisid mitmel neitsil ja mamslil mokad kadeduse pärast pikemaks, sest et neil nii ilusaid riideid ei olnud. Nende kadedus kasvas päev-päevalt suuremaks, kui rätsepa neitsid igal õhtul teistes uutes ülikondades sinna tulid, mida veel ei olnud nähtud. Aga mis naisterahvaste kadedusetuld veel enam lõkendama kihutas, oli see, et rikas kaupmees kedagi lahkemalt vastu ei võtnud kui rätsepa tütreid. Neljateistkümnendal õhtul, pidude lõpetusel, kinkis kaupmees rätsepa nooremale tütrele raske kuldkee ja kalliskividega kuldsõrmuse, mis mõni tuhat rubla väärt arvati. Selle armupandiga oli ta neitsi endale kihlanud.

      Neli nädalat hiljemini valmistati uhked pulmad, mispeale rätsepa noorem tütar kui rikka mehe abikaasa uhkesse majasse elama läks.

      Viha ja kadedus rätsepatütre kogemata õnne üle tegi linnarahva nagu pööraseks. Kõige suurem meelepahandus oli ühel kehvaks jäänud krahvil, kelle tanuta õde heameelega kaupmehele oleks kätt andnud ja kaasaraha asemel suure soo au tema kotta viinud; ja rikkalt õemehelt võis pealegi mõni kullatükk ka venna tühja kukrusse kukkuda. Kaupmehe kosimine oli nende mõlemate lootused tuulde ajanud; seda ei võinud krahv talle andeks anda ja pidas salamahti nõu, kuidas ta õe põlgamist rätsepa väimehele saaks tasuda.

      Kaupmees käis õhtul sagedasti trahteris tuttavate seltsis aega viitmas, kus ta ka krahvihärraga mõnel korral kokku juhtus.

      Ühel õhtul pistis ta kaupmehele kirbukese kutistajaks kõrva, kui nõnda juttu alustas: „Teil on väga kaunis noor abikaasa majas: ma panen imeks, kuidas teie usaldate kodunt õhtul ära minna ja noorikut üksi jätta. Või kas usaldate naise truudust? Seda ei ole vist veel maailmas leitud, et üks kena naine mehe vastu truuks jäi.“

      Kaupmees kostis: „Teie laimate minu naist kadeduse pärast. Aga kuidas võiksite juttu tõeks teha, kui teilt tunnistähti tahaksin nõuda?“

      Krahv tõotas sedamaid oma sõnad tõeks teha, kui kaupmees temale loa annaks noore emanda juures sagedasti võõrsil käia. Kaupmees vihastas enam ta häbemata jutu üle, kui ta välja näitas, siiski oli ta mõttes kahtlema hakanud, kuni ta viimaks krahviga selle peale kihla lõi, et krahv tema suure varanduse palgaks saab, kui ta emanda peale tõstetud laimamise tõeks jõuab teha. Aga emand ei tohtinud sest kihlalöögist midagi märki saada. Kui tunnismeeste juuresolekul kaup oli tehtud, pidi krahv oma õnne katsuma.

      Kaupmees rääkis õhtul koju tulles noorele emandale, kuidas ta asjatalituseks pikema aja peale kodunt pidi ära minema ja ehk vast mõne nädala pärast pikalt teekäigult tagasi jõudma. Kõik kodused talitused ütles ta seniks krahvihärra hooleks andvat, kes juba täna tema majasse tulevat. Emand soovis teele kaasa minna, aga kui mees seda igatsemist ei täitnud, ütles ta: „Tehke, kuidas tahate, mina pean kõigega rahul olema.“ Kui kaupmees teisel hommikul krahviga veel kihlalöömise pärast üht-teist salaja oli rääkinud, läks ta teele ja nooriku silmaveepisarad olid ta saatjad.

      Pikk teekäik ei läinud kaupmehel seekord kaugele, ta oli linna alevis endale korteri üürinud, kus ta vaikselt hiire kombel elas, kõrvad alati kuulamas, mis sõnumeid noorikult tuuakse. Karske noorik oli pärast mehe lahkumist oma kambrisse läinud ja kindlaks nõuks võtnud, seni kui mees kodunt ära jääb, ei kuhugi poole võõrsile minna ega kedagi muud võõrast peale oma õdede oma majas vastu võtta. Seega lootis ta tühja keelepeksmist rahva keskel ära hoida. Vaene loom, kes võrkusid ei tundnud, mis tema jalga püüdsid kütkendada! Toitu laskis ta iga päev tüdrukul oma kambrisse tuua, ja kui ta pühapäeval kirikusse läks, pidi tüdruk teda iga kord saatma.

      Veerand aasta pärast tuli mehe käest kiri, et asjatalitus palju pikemale viibivat, kui ette oli arvatud, mispärast kogunisti võimalik ei olevat tagasituleku aega nimetada. Seda kirja ei andnud krahv emandale, vaid kirjutas kaupmehe nimel teise, valekirja, milles ta võõra maa lustlikku elu ja ilu kiitis ja viimaks emandale nõu andis krahvihärra seltsis aega viita, et ootamine väga igavaks ei läheks. Emand kirjutas tõtt mööda vastu: