ETTEVALMISTUSED KROONIMISEKS ALGASID KOHE PÄRAST TSAAR PEETRI MATUSEID. Tegin šveitslasest õuejuveliirile Posier’le ülesandeks valmistada uus kroon ja sellegi eest mind kritiseeriti. Vaatan seda mõnikord, kui olen Moskvas Kremlis. See on minu käsul sinna kindlasse kohta viidud. Imetlen alati krooni tohutut punast rubiini ja briljantide hulka. Mäletan, kuidas kroon peaaegu väljakannatamatult mu pead rõhus. Ühes käes oli mul kuldne valitsuskepp ja teises briljantidega kaunistatud punakuldne riigiõun, mille keskel oli suur sinine India safiir. Valitsuskepil ei olnud siis veel Grigori Orlovi kingitud teemanti, see polnud toona isegi veel Venemaal. Grigori andis selle mulle 1774. aastal ja me nimetasime selle Orlovi teemandiks. Selle hind oli üle 400 000 rubla. Ometi kord andis minu soosik midagi minule ja mitte vastupidi nagu alati. See on maailma kõige kaunim teemant, mis kinnitati valitsuskepi külge kalliskividega kaunistatud kotkast allapoole ja see jääb minu kätte kuni minu surmani.

      Juba augusti alguses läks Moskvasse ette kolmest rügemendist koosnev ratsakaardivägi. Järgmisena asus teele mu poeg Pavel koos oma õpetaja, kantsler Nikita Paniniga. Saatjaskond koosnes ligi kolmekümnest tõllast ja paarisajast hobusest. Nende järel läks minu Orlov. Minu mäletamist mööda oli Grigoril kuuskümmend tõlda ja kaks korda rohkem hobuseid kui minu pojal. Mina läksin enamvähem samal ajal koos oma õuedaamide ja teenijatega. Kammerneitsi Fanny Stepanova, kammerteener Škurin, sõbrad Denikinid ja von Arenthalid ja lisaks neile ka vürstinna Daškova kuulusid koos õuedaamidega minu lähikonda.

      Mäletan veel praegugi, kui väsinud ja hirmul olin kogu kroonimise aja, põhjuseks oli mu poeg Pavel. Pärast meie lahkumist Sankt-Peterburgist jõudsin pojale järele natuke enne Moskvat. Olen üles tähendanud, et saabusime koos Paveliga Moskvasse 15. septembril. Mäletan, kui murelikult vaatasin ma oma väsinud poega, kes oli loid, vaikne ja kahvatu. Kartsin, et ta jääb haigeks, ja ega ma eksinudki. Päev enne kroonimist tõusis tal kõrge palavik.

      PÜHAPÄEV, 22. SEPTEMBER OLI PÄIKESEPAISTELINE JA SOE. Me elasime Kremli Granovitaja Palatas. Juba hommikul pandi mulle selga kroonimisrõivad. Raske brokaatkleidi peale olid kuldse niidiga tikitud suured liiliad. Kleidi ülaosa oli kitsas ja sügava décolleté’ga. Rinnaesisele kinnitati tohutu suur briljantidega rinnakee – devant de corsage –, mis vajus alla peaaegu vöökohani. Kandsin Püha Andrease Ordu aumärki ja sinist paela. Mu kleidi varrukad olid igivanast valgest pitsist ja nende rüüsid ulatusid allapoole küünarnukke. Kingad olid hõbedased ja mulle liiga kitsad. Suurest valust lükkasin need kroonimise ajal mitu korda seeliku varjus jalast ära.

      Teel kroonimiskirikusse asetati mu õlgadele kuldkollane ülevise, mis kinnitati õlgadelt briljanthaakidega. Selle serva ääristas hermeliin. Seda üleviset kasutasin tõllas, kirikus vahetati see purpurpunase vastu. Mu juuksed olid üles kammitud ja neid kaunistas pärlikee. Soengu puhul pidasin kinni samadest reeglitest, mida olin järginud ka pruutkleiti riietatuna: minu juustest tehti kaks keerdpalmikut, mis langesid õlgadelt rinnale. Uus kroon kaalus viis naela. Ta meenutas piiskopi mitrat, kroonipoolte vahelt vilkus punane sametpõhi. Krooni kaunistasid tuhanded briljandid ja kaks rida pärleid helkis pimestavas kirkuses. Krooni keskel kõrgus tohutu suur punane rubiin, kõige kohal neli suurt briljanti, mis moodustasid risti.

      Kroon rõhus väljakannatamatult mu laupa, õnneks vabanesin sellest pärast tseremooniat. Vahetasin ta välja toreda kokošniku vastu, mis oli tehtud briljantrõngastest ja tilgakujulistest pärlitest. Sellelt langes juustele läbipaistev õhuke loor. Sõrmes polnud mul ühtki sõrmust. Hoidsin käes sinise safiiriga kaunistatud riigiõuna ja kuldset valitsuskeppi.

      Ma pole kunagi näinud Kremlis nii palju rahvast nagu tollel päeval. Astusin Neitsi Maarja Uinumise kirikusse Kremli südames. Kellad vasardasid üle terve Moskva, suurtükid mürisesid, inimesed hüüdsid hurraa, ihukaitseväelased rahustasid oma ratsusid. Paleest kroonimiskirikusse siirduv pidulikus rõivastuses saatjaskond liikus kiirustamata. Seal olid diplomaadid, õukondlased, kõrgemad vaimulikud, kõik, kellel oli Venemaal mingi positsioon. Ees ja taga, aga ka meie kõrval ratsutasid ihukaitseväelased. Mina, kõrgeauliseim ja kõikvõimsaim vürstinna ja valitsejanna Katariina II, tollel nimetatud päeval kroonitav Venemaa keisrinna ja isevalitsejanna, astusin sõdurite poolt kantud baldahhiini all, et kroonida iseennast keisrinnaks.

      Kui astusin edasi mööda kiriku laia käiku, laulis kuskil nähtamatu munkade tuhandepealine koor. Kongregatsiooni liikmed põlvitasid kahel pool, kui liikusin punase sametiga kaetud poodiumi poole ikonostaasi ees. Tundsin oma hinges sügavat vapustust. Nägin esimeses reas istumas väikest poissi, kes oli väsinuna vajunud toolile, samal ajal kui kõik teised seisid püsti. Vaatasin tema poole, enne kui pärast armulauda mulle mõeldud keisritroonile istusin. Kui Novgorodi peapiiskop oli sooritanud püha salvimise, vaatasin lapse poolsuletud silmi ja kuulsin, kuidas munkade koori laul kuplilt vastu kajas. Aeg-ajalt, usurituaalide, viiruki suitsetamise ja õnnistamiste keskelt heitsin pilgu oma poja poole. Kartsin, et samal hetkel, kui ta ema keisrinnaks kroonitakse, kaotab laps teadvuse. Mul õnnestus Fannyle märku anda, et Nikita Panin viiks poisi kohe kirikust ära. Jälgisin pilguga meest, kes kandis lõtvunud last ja kadus oma kerge koormaga kardinate varju. Mina olin ennast ise keisrinnaks krooninud.