Vaikne nurgake. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
>
Luts Oskar
Vaikne nurgake
Surmani tüdinenud kesklinna mürast ja tolmust, üürin endale toa märksa „tahapoole“, ühte hoovimajja, mille avaralt rõdult otsekohe võib astuda suurde, poolmetsikusse viljapuuaeda, kus mulle on lubatud jalutada niipalju kui süda soovib. Pool-saksa perekond, kuhu satun ja kuhu ühtlasi jään kostiliseks, koosneb kolmest isikust; pereema on täisverd balti sakslanna, isa – sakslusse kalduv eestlane, ja nende seitsmeteistkümneaastane tütar… nii, kuidas keegi asjaolude peale vaatab. Igatahes on Vestbergide koduseks keeleks laitmatu saksa keel, kuigi perekonna liikmete kodused k o m b e d pole kaugeltki ühtlased.
Võiks ütelda, et kogu see hoovi- või aiamaja terveni kuulub Vestbergidele, kui maja idapoolses otsas poleks veel kahte üksiktuba, kus elavad teised üürnikud; esimeses – poolpime saksa vanamutt Leise, teises – endine restoranikokk Zarubajev ühes naise ja kolmeaastase tütrega.
Uulitsaäärse maja suuremas osas elavad majaomanikud ise: kolm saksa vanapreilit ja nende saja-aastane tädi; vähemas, kahetoalises korteris asub endine mõisnik Lücke, kes praegu töötab peenmehaanika alal ja tihti käib kaevul, ees sinine tööpõll, nägu tahmane, juuksed sarvis nagu metshaldjal.
Minu väiksevõitu, aga kodune tuba on sisustatud keskmiselt – pole ses midagi luksuslikku, kuid ei puudu ka midagi vajalikust kraamist –, ainult väljavaade jätab veidi masendava mulje: otse akna all on puukuur, kuhu peale põletispuude on mahutatud palju vana koli ja kremplit. Pärast ma harjun sellega, aga esialgu küll kibedasti kadestan teist allüürnikku, härra Reini, noort riigiametnikku, kes elab eeskoja teisel poolel, päikesepaistelises toa keses – aken avarasse ilupõõsastega ja muruga kaetud hoovi.
On aprillikuu lõpp, kui ma oma vähese inventariga kolin Vestbergide juurde ja asun elama ülalnimetatud ruumi, mille, muuseas, juba esimesel päeval nimetan „farmiks“. Et mul korteriüür ja kostiraha on terve kuu eest tasutud, siis sobib jutt pererahva lõunalauas ülihästi. Peremees ise on raamatupidaja ning veel midagi kuskil tehases, tütar Heete õpib saksa gümnaasiumi eelviimases klassis, ja proua muidugi on see, kes ta on… töötab kodus. Ja on’s ses suures korteris vähe tööd, kui sul pole teenijatki? Ainult suuremail pesupäevil tuleb appi mõni vanaeit – see on kõik.
„Aga, vabandust, härra… härra Anderson,“ tõstab pereisa oma palja pea taldriku kohalt, „ma ei tea veel sedagi, kus te ise töötate?“
„Jah, kus ma töötan? Praegu õieti mitte kuskil. Aeg-ajalt teen veidi muusikat.“
„Muusikat?“ pöörab nüüd Heetegi minu poole oma roosa ninakese. „See ju on suurepärane!“
„See tähendab – kuidas?“ küsib härra Vestberg, pühkides oma tömbiks pügatud vurrukontse. „Mängite orkestris?“
„Jah, tavaliselt see on küll nii. Vahel annan tunde.“
„Missugusel mänguriistal, kui küsida tohin?“
„Viiulil.“
„Aga,“ imestleb pereproua, „ennist te ütlesite mulle, et õpite ülikoolis, studeerite?“
„Seda ma teen ka.“
Oo, siis ma ju olen päris mitmekülgne härra! Üliõpilane ja muusikamees ühtlasi! See on väga kiiduväärt nähe, kui noorel inimesel oma stuudiumi kõrval on huvi ka kunsti vastu. Siis ma ju võin peretütrega koos musitseerida, kui vahel juhtub aega olema. Nimelt mängib nende Heete juba päris kenakesti klaverit – viiendat või kuuendat aastat võtab tunde ühe väga ja väga tubli õpetaja juures.
See jutt paneb mind lausa kohkuma. – Küllap siis on Vestbergidel endilgi klaver majas! Küll võib inimene olla jahupea, et ta ennekõike ei küsi, kas on korteris säärane riist või ei ole! Vaata, kui nüüd seesama vistrikunäoline Heetekene hakkab siin klimberdama tundide kaupa – maitse siis veel rahu! „Siis teil endal muidugi ka on…?“ küsin aralt.
„Jaa, jaa,“ noogutab proua troostivalt, „enesestki mõista. Hea firma. Võite tarvitada igal ajal, peale öötundide.“
„Oi, seda õnnetust!“ oigan mõttes. „Ja tasutud on terve kuu eest!“
Aga siis ma pean pererahvale jutustama, kust olen pärit, millal arvan lõpetada ülikooli ja millised üldse on minu tulevikuväljavaated. Seda muidugi ei küsi proua Vestberg lausa uudishimu pärast, vaid ikkagi tahaks teada, kellega nüüd elatakse ühe katuse all ja ühes korteris. Siin näiteks elab nende juures härra Rein juba mitmendat aastat ning on muutunud otsekui oma inimeseks, kuigi ta ei söö nende lauas. Üks väga korralik ja karske noormees on see Rein. Aina rõõmustav, et isegi praegusel kurjal ajastul leidub noorte inimeste seas selliseid kiiduväärt eksemplare.
Et ilmsel õhtupoolikul on haruldaselt soe ja päikesepaisteline, siis teeme härra Vestbergiga pärast lõunasööki lühikese jalutuskäigu aeda. Minnes rõdule… Nojaa, seal ta ongi saali nurgas, see koletis – klaver. Ja kuhu ta pidigi jääma?
Viljapuuaiaga on lugu niisugune, et Vestbergide käes on kasutada ainult mõned lillepeenrad rõdu ees ja üks nurk juurvilja jaoks. Umbes poolosa hoiavad maja omanikud enestele, kuna teine pool on rendil vana Padriku käes juba aastat kümme või rohkemgi. Ahaa, seal see vanamees ongi, näkitsemas oma vabarnapõõsaste kallal. „Tulge, härra… härra Anderson, vaatame, mis ta seal teeb. Ma tutvustan teid temaga, siis ta teab, kellega on tegemist, kui juhtute jalutama aias.“
Sammume puhkevate pungadega lükitud oksade all, mille ümber juba põriseb mõni mesilane ja mis näivad veel ootavat ainult sooja vihma, et siis kattuda õitelumega. Viljapuud on enamikult vanad, mõned koguni poolkuivanud jändrikud, aga veel palju vanemad on suured vahtrad, kastanid ja saared aia servadel. Mitmes sihis hargnevad marjapõõsaste sirged read, karusmarjad, sõstrad ja terve mets vabarnaid.
„Siin on suviti väga ilus!“ tähendab härra Vestberg laia viipega.
Seda võib uskuda.
„Siin isegi saab võtta päikesevanne.“
Noh, selle jaoks on ujulad ja muud niisugused paigad.
Ja siis me juba olemegi vana Padriku juures. Minu korteriperemees teretab ja annab jõudu.
„Jõudu tarvis jah, härra!“ vastab aednik krobeda häälega, otsekui vägisi surudes sõnu rinna põhjast. Nii päris vana ta veel ei olegi – juukseis ja vurrudes on ainult mõni üksik hall niit. Ta põsed ja lõug on korralikult puhtaks aetud, tihedate kulmude alt vaatavad kaks tarka ja usutlevat silma. Nagu ma pärast kuulen, pidavat seesama Padrik veel kuskil riigiasutuses majahoidja ametit.
„Noh, mis te arvate, meister Padrik,“ pakub mu saatja aednikule paberossi, „kas tänavu tuleb hea õuna-aasta?“
„Ei tea midagi arvata, härra Vestberg.“
„Aga õienuppe näikse olevat üsna rohkesti.“
„Jah on, kuid see ei ütle veel kõik. Väga palju oleneb ilmastikust. Öökülmad, röövikud, ja mine tea, mis kõik võib tulla. Ei tea midagi.“
Siis esitleb isand Vestberg mind aednikule, ja mina küsin, miks ta oma vabarnapõõsad lõigub nii nudiks? Need ju on paljad kepid, mis ta alles jätab. Kuhu siia kasvavad marjad?
„Oo, noorhärra,“ naeratab Padrik, „kuu aja pärast saab neist keppidest nii tihe mets, et võite enda siia ära peita ükskõik kelle eest. Ei leia teid siit keegi.“
Minule kui võhikule aiatöö alal see kuuldub veidrana, aga ometi ma pean uskuma, mis ütleb kogenud kärner.
Aiast tagasi tuleme teist teed, aiavärava kaudu, ja kui me seal veidi peatume, et kuulata vinti ja kuldnokka, siis tekib meie juurde keegi tahmase näoga mees, tohutu suured kalossid jalas, juuksed sassis ja sinine põll ees. Tulija pahemal põsel on sügav arm, mida ainult osalt var jab ajamata habe. Minu esimene mulje sellest isandast on niisugune, et mitte just meeleldi ma ei tahaks teda kohata öisel ajal kuskil kõrvalises kohas.
„Noh, härra Vestberg,“ küsib, matsutades suud, „kas naudite kevadet, mis?“
„Aa – teie, härra Lücke!“ kähku pöördub minu korteriperemees küsija poole. „Jah, siin, nagu näete, on juba nüüdki tore, aga ilusaim aeg on veel tulemas.“ Ning seepeale: „Kas ma tohin teile tutvustada oma uut korterinaabrit, härra… härra Andersoni – üliõpilane ja viiulikunstnik.“
„Väga rõõmustav!“ ulatab isand mulle oma määrdunud käe.