Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit. Margit Prantsus
Читать онлайн книгу.
Kuidas tõlkida sabatit
SISSEJUHATUS
Miks ma tulin Iisraeli? Mitu asja langes omavahel kokku.
Kui miski tahab muutmist, aga ma ei tea, kuidas, avaneb mõnikord kingitusena hoopis ootamatu uks. Kui on julgust sellest sisse astuda, võib tavalahenduste asemel leida elumuutvaid kogemusi.
Iisraeli esimest korda turistina külastades ei oska ma arvatagi, kui tähendusrikkaks selle rahva elu mulle saab. Esmamulje on nii haarav, et pool aastat hiljem kolin Iisraeli elama.
Mis siin siis nii põrutavat on? Taas mitme asja ajastus.
Kaudselt on Iisrael ja juudi rahvas mulle varemgi südamelähedased olnud. Mitte nii fanaatiliselt kui praegu, aga ütleme – distantsilt. Lõpuks on võimalik loetut oma silmaga näha.
Mu esimene Iisraeli külastus jääb aega, kui Eesti laulvast revolutsioonist on juba rohkem kui kümme aastat. Ometigi tajun just siin, kuuma lõunamaa päikese all, midagi sarnast meeleoludega, mis mu oma rahvast kord väga südamlikust ja ennastohverdavast küljest näitasid. Ehk olen sinisilmne, aga taban, kui väga ma neid aegu või nende taastärkamist igatsen. Siin, Iisraelis, on need meeleolud täiesti tunda. Vähemalt minu meeltega.
Uues keskkonnas on võimalik näha end uuest küljest ja uutes olukordades. Avastan – tol hetkel eneselegi üllatuseks –, kui tüdinud olen paduläänelikkusest, mida oma kodumaale nii väga ihkasime ja kutsusime, aga mis on haaranud kaasa nii seda, mida tahtsime, kui ka toonud seda, mida me ei soovinud. Iisraeli avastan täiesti uue planeedina, kus leidub küll ameerikalikke ja euroopalikke elemente, aga mis on ikkagi teistsugune ja kindlalt teise mõttelaadiga. See näib värskendav.
Iisraelis kogetud uus hingus tasakaalustab ja rikastab mu elu ka nüüd, kui olen tagasi Eestis. Mingi osa minust – kahtlustan, et üsna suur osa – on aga ikka veel pühal maal, mõjutab mu mõttelaadi ja tegevusi. Mul ei ole midagi selle vastu, kui see nii jääbki.
Selles raamatus on kolm osa. Esimeses osas elan ühe juudi perekonna juures ja pakun pildi ühest keskmisest juudi kodust. Teises osas olen vahetanud elukohta ning jääb aega ka koolis käia. Mõlemas osas kirjeldan lisaks enda läbielamistele ka huvitavaid juudi kombeid, mida olen oma silmaga näinud.
Põnevaid raamatuid lugedes või filme vaadates on mul tihti kange tahtmine teada, mis saab edasi pärast seda, kui teose põhisüžee on lõpuni jõudnud. Aga tavaliselt saab just selle koha peal lugu otsa. Seepärast – kui olin kirja pannud oma Iisraeli seiklustest kaks osa, tekkis idee jutustada lühidalt sellest, kuidas see maa minus edasi elab. Nii sündis raamatule kolmas osa.
Toimetaja märkus. Heebrea sõnade ja nimede eesti keele päraseks tegemisel on kasutatud allikaid ÕS 2013, „Kohanimeandmebaas“, „Sünagoogi sõnaraamat“ ja Tartu ülikooli töörühma koostatud materjali „Heebrea keele transkriptsiooni soovituslikud reeglid eesti keeleruumi jaoks“. Viimase ja ÕSi lahknevuste korral on eelistatud ÕSi kui keelenormi ametliku allika varianti, näiteks väiketähelised „toora“ ja „talmud“, kaksikkonsonandiga „koššer“ jt. Rakendatud on soovituste häälduspärase transkribeerimise reegleid lingil http://www.us.ut.ee/sites/default/files/www_ut/heebrea_transkriptsioonireeglid.pdfhttp://www.us.ut.ee/sites/default/files/www_ut/heebrea_transkriptsioonireeglid.pdf, alla laaditud 2.08.2016.
ESIMENE OSA
SISSEELAMINE
Iisraeli elama asumist ei saa võrrelda Skandinaaviasse või mujale pikemaks saabumisega. Peale uue keelekeskkonna, uute lõhnade ja energiliste inimeste on mul üsna peatselt võimalus ka ühe Iisraeli perekonna elu väga lähedalt tundma õppida.
Heade tuttavate abil maandun pehmelt. Esimesed päevad pärast Iisraeli kolimist mööduvad kõike ümbritsevat uudistades. Käin jalutamas, vaatan, kuidas inimesed elavad-ostlevad-suhtlevad, leian lõbustust igapäevastest naljakatest olukordadest, külastan mõningaid vaatamisväärsusi. Ühesõnaga olen esimestel nädalatel veel täiesti turist. Samal ajal mõtlen, kuidas saada kolmekuuse turistiviisaga hakkama elupaiga, töökoha ja pidepunkti leidmisega ning õppida selgeks vajalik hulk kohalikku keelt.
Selgub, et keeleõppeks jääb esialgu ajast puudu. Aga muud asjad hakkavad esimese kuu lõpuks siiski lahenema. Kas just parimal viisil, aga kui praegu tagasi vaatan, siis arvan, et küllaltki hästi. Hetkekski ei ole mu elu Iisraelis kerge. Aga nende asjade kaudu, milles mul õnnestub osaleda, kogen siinset elu palju põhjalikumalt, kui ükskõik kui kopsaka rahakotiga turist eales näha võiks.
Kuu aega pärast Iisraeli saabumist kolin sõprade juurest oma käe peale elama. Asun mind rahuldava kuupalga eest koduabiliseks ühe juudi perekonna juurde. Tehing sobib ka tänu sellele, et nad pakuvad mulle veel elamisvõimalust. Nende ja nüüd siis ka minu kodu paikneb ühes Iisraeli pealinna Jeruusalemma vaikses eeslinnas.
Maja on tõeline häärber. Teil on võib-olla raske uskuda, aga kuuekordne. Poole korruse võrra alt üles liikudes: esimesel tasandil kelder ehk panipaik. Poole korruse võrra kõrgemal kaks kabinetti ja ooteruum – selgub, et siin elab psühholoogidest-nõustajatest keskealine abielupaar koos tütrega. Järgmiseks jõuame maja põhikorrusele, kus on köök ja kahest osast koosnev hiigelelutuba. Veel pool korrust tõustes asub peretütre elamine – tema magamistuba, tema külalistele mõeldud tuba, muusikatuba, kus laiutab suur trummikomplekt, vannituba ja panipaik. Eelviimasel korrusel on peremehe ja perenaise magamistuba, garderoob, avar vannituba ja majapidamisruum. Ning kõige ülemisel korrusel on justkui omaette korter. Sinna pääseb nii majast seest kui ka väljastpoolt omaette sissekäigu kaudu. Korteris on kaks magamistuba, köök ja vannituba. Ühes sealses ülemises toas sean ennast sisse.
Minu ülesanne on kogu see ruumikas elamine korras hoida. Nagu peatselt veendun, tuleb mul tõepoolest teha kõike – alustades laua tagant tõusja tooli laua alla tagasi lükkamisest ja voodite ülestegemisest ning lõpetades põhilise aja neelava koristamise, osalise söögitegemise ja veel sadade eriprojektidega, mida mu hüperaktiivne perenaine pidevalt välja mõtleb.
Kuigi ühes korralikus, suures majapidamises ei näi tööd-tegemised kunagi otsa lõppevat, püüan oma kuuepäevase töönädala jooksul päevas keskmiselt nelja-viie tunniga hakkama saada. Pärast mu iganädalast vaba päeva, nimelt laupäeva, mil mind ei ole toole laua alla lükkamas ega nõusid pesemas, valitseb majas nii suur segadus, et pühapäeviti neljast tunnist koristamisest ei piisa. Pigem kulub aega kaks korda rohkem.
Imestan väga, kuidas suudab kolmeliikmeline pere pooleteise ööpäeva jooksul tekitada õige mitu 150-liitrilise prügikoti täit prahti, ummistada köögi kraanikausid, täita köögi tasapinnad mustade nõudega ning jätta oma garderoobi või magamistoa põrandale kooruva ussi sarnane hiigelhunnik selgaproovitud riideid. Isegi kiirelt tegutsedes juures ei jõua ma seda maja vähem kui kaheksa tunniga korda seada.
Kohe alguses tuleb mul võtta iseenda jaoks seisukoht – kas tunda end orjana ja alandatuna teiste tagant harides või võtta seda kõike kui võimalust õppida. Nagu lapsepõlves kuulsin: harjutusi iseseisvaks eluks. Peale selle saan näha iisraellaste elu ja kultuuri väga lähedalt. Luban teil arvata, kumma seisukoha kasuks ma otsustan.
PEREKOND
Selle pere kodu jääb ka minu koduks järgmiseks kolmeteistkümneks kuuks. Iga inimene, ammugi perekond, on terve omaette maailm, ajalugu, tänapäev ja ootused.
Mulle on alati meeldinud elulood. Nüüd näengi ühe pere lugu enda ees kui avatud raamatut. Aja jooksul saan teada nende tausta ja kogu aeg jälgin kõrvalseisjana nende elu. Jätan sinna ka oma väikese jälje. Koristamise, mõne veidi põhjalikuma vestluse ja lihtsalt viibimisega nende juures. Ehk läheb neile ka korda see, millised on minu huvid ja vaated?
Mees ehk pereisa on noorpõlves olnud võrdlemisi ilmalik Ameerika juut. Ta on olnud ühes California suurlinnas filharmoonia pianist, kuigi tal on ka väga võimas lauluhääl, mida minagi aasta otsa igal sabatiõhtul kuulda saan, sest