Usurändajate radadel. Eduard Bornhöhe
Читать онлайн книгу.
sees tuleriidal.
Eisenberg viis meid kreeka veinikeldrisse. See oli suur võlvialune, seinaääred maast laeni aamisid ja vaatisid täis. Meile toodi ilma käskimata proovisid kõige parematest veinidest. Varsti oli laud poolikuid klaasisid täis ja meie pead proovimisest hästi soojad. Üks sugu valget brussa veini meeldis meile kõige rohkem. Meie käskisime sellest pudeli tuua ja arvasime, et nüüd pudeli ja proovide eest vist viimse särgi peame ära andma. Lõpuks oli meil aga umbes 40 kop. mehe pealt maksta. Niisama inimlikult käidi meiega suures Krämeri (sündinud viinlase) võõrastekojas ümber, kus meie umbes 60 kop. eest päris Euroopa moodi lõunat sõime ja kõige paremat münheni õlut peale jõime.
Meie lahkusime Smürnast soojade tundmustega.
Aja nappus keelas meid paraku vana Efesose varemeid vaatama minna, mille ligidalt Smürnast tulev raudtee läbi käib. Nende varemete üle kirjutab üks reisija järgmiselt:
Seal, kus ennemuiste uhke Efesose linn seisis, leidsime meie kõrge järsu mäe otsast hallid marmorist ahervared. Siin oli kants, mille sees apostel Paulus vangis istunud. Kaugele ulatab nägemine üle tühja lagendiku, mida enne laialine Efesos täitis, üks kõige toredamatest vana aja linnadest, mille Diana templit seitsme maailmaime sekka loeti. Maakoht on kena ja siiski lõpmata tühi ja kole; kusagil ei ole inimese hinge näha. Ainult pudenevad sambad, võlvid ja müüride riismed, mis Pioni mäe jalal üksikult leinavad, tuletavad meelde, et siin linn seisnud, mis vanem on kui tuntud maailma ajalugu. Tema rikkujatel ei ole kerge töö olnud. Praegu veel kubiseb terve lagendik vana linna riismetest. Kuhu meie jala tõstsime, paistsid marmorkujude tükid, sammaste otsad ja kivitahvlid kreekakeelsete kirjadega prügi ja umbrohu seest välja. Kui palju on neid asju veel maapõues peidul! Mitu toredat templit ümberkaudsetes maades on Efesose kividest ehitatud, aga selle pinna sees on ikka veel varandust küllalt. Siin võime näha, kui osavad vanaaegsed ehitajad ja müürsepad on olnud. Mõned võlvid seisavad sammaste peal, mis 15 jala paksused ja puhtast marmorist ehitatud on. Müürseppade töö on nii tubli, et need sambad 3000 aastat kõiksugu ärarikkumise katsetele, ajahambale ja maavärisemistele vastu on pannud ja praegu veel uhke rahu sees püsti seisavad.
Öösel peatasime Chiose saare pealinna ees. Linnast ei olnud muud näha kui mõned tuled ja nende üle kõrge must mägedemüür. Hulk saarlasi ronis laevalaele, nad pakkusid türgi napsi (see on valget karva ja maitsev kui lõngaõli), magusat moosi ja apelsinisid müüa ja panid saare mäed oma kisast kajama. Meie ostsime kahekümne kopika eest kolm tosinat apelsini ja nosisime neid, et vesi suunurkadest alla jooksis. Chios on loodusest rohkesti õnnistatud maalapike, mitte suurem kui keskmine Eestimaa kihelkond ja mägine kui padakonna selg, aga toidab oma 70 000 inimest (peaaegu kõik kreeklased). Endisel ajal oli elanikkusid veel rohkem, kuid Kreeka priiusesõja ajal tapsid türklased 1822. aasta paasapühal 23 000 ristiinimest ära ja müüsid 47 000 pärisorjusesse. Aastal 1881 surmas maavärisemine (seda juhtub õige sagedasti) 3600 inimest ära ja tegi muidu 40 miljoni rubla eest kahju. Chioslaste tuntud vaprus ja agarus suutsid priiusevõitluses küll türklasi nuhelda, aga ei suutnud Euroopa riikide «tarka» tahtmist murda: nagu teised Sporaadide kreeklased, nõnda ägavad ka nemad praegu veel Türgi ikke all.
Hommikul nihkusime Samose ja Ikaria saare vahelt läbi. Samos on Kreeka priiusesõjast saadik iseäraline vürstiriik ja seisab Türgi kaitsevalitsuse all. Vanal ajal tegi Samose suurem poeg Polycrates oma kodusaare kõige tuntud maailma ees kuulsaks ja valitses vägeva käega, kuni pärslased ta kavalal viisil vangi võtsid ja risti lõid (522. a. e. Kr.). Saare praegused 40 000 elanikku teevad muuseas väga head magusat veini.
Ikaria on oma nime Ikarosest saanud. See oli esimene õhusõitja, keda maailma ajalugu tunneb. Tema isa, suur nõid Daidalos, tegi temale tiivad ja kinnitas need vahaga tema keha külge. Noor Ikaros oli aga edev ja kippus päikese ligidale. Päikese palavus tegi vaha sulaks, noorhärra sulpsas temanimelise saare juures merre ja uppus ära. Kahju küll!
Meie nägime eemalt ka Patmose saarekest, mis Jeesuse jüngrile Johannesele Siberiks oli; praegu veel näidatakse koobast, kus tema Ilmutamise raamatus räägitud imelikke nägemusi olla näinud.
Järgmine suurem saar, mis meile silma paistis, oli Kos, vana aja kuulsama arsti Hippokratese sünni- ja kuulsama maalri Apellese elupaik. Saare vastas kindla maa rannal seisab Bodrumi linn, endine Halikarnassos, kus «ajaloo isa» Herodotos sündis.
Viimne saar Sporaadide pikas reas on Rhodos. Imeilusal õhtul sõitsime tema ja kindla maa vahelt läbi. Meri oli siin täiesti suure järve sarnane, sest maa ja mäed lõpetasid ringvaate igast küljest ära. Vagane veepind läikis kui kuldne peegel. Otse meie ees valendasid Rhodose linna majad ja kõrged peenikesed minaretid (mošeede tornid), paremat kätt sinasid saare ümmargused kingud ja pahemat kätt lõkendas Tauruse mägede neitsilik lumi loojamineva päikese musutusel.
Rhodose linn seisab saare põhjapoolsel tipul, 15 versta Väike-Aasia rannast, palmipuude varjus ja roheliste aedade keskel. Tema kliimat arvatakse kõige paremaks kõigis Vahemere maades. Kaks paksu kerega torni valvavad tema sadamasuud, mille ääres vanal ajal, kui Rhodos veel õitsev kauba- ja teaduselinn oli, ilmakuulus ja ilmaimeks arvatud «koloss» seisis. See oli päikesejumala kuju, vasest valatud ja 100 jalga kõrge; rahvajutu järgi seisnud ta koguni kaksiti sadamasuu üle, nõnda et Rhodosesse tulevatel ja sealt minevatel laevadel au olnud jumala reite vahelt läbi sõita. Aastal 223 enne Kr. virutas maavärisemine hiiglakuju pikali maha ja ta jäi ligi 1000 aastat lamama, kuni kaval juut terve metallilasu ära ostis ja 900 kaameli seljas turule vedas. Kui palju ta selle «sehvti» juures kasu saanud, ei tea mina ütelda.
Teisel pool Rhodost käänasime järsku lõunahommiku poole, lagedasse Vahemerre. Sest suurest veeloigust, mis kolme maailmajagu lahutab ja ühendab, teadsid Joonas ja Paulus väga pahu asju rääkida, meie aga õppisime teda sel puhul kõige paremast küljest tundma. Kui hommikul kajutist välja tulime, ei olnud maad enam kusagil näha, aga meie meelest oli, kui seisaksime kindlal pinnal – nii vagane oli laeva käik. Taevas ja meri läikisid puhtalt ja siniselt kui eesti neiu silmad. Delfiinide (väikeste valaskalade) karjad kippusid meiega võidu ajama, vilksasid suure julgusega laeva nina eest mööda, lõid lusti pärast õhu sees kukerpalli ja olid kadunud, enne kui meie oma himu nende mängu vaadata küllalt täita saime.
Laevalael oli elu ja liikumist vahest rohkem kui meie laadaplatsidel. Tüüripoolses otsas oli üks osa laest eesriide läbi ära jaotatud – türgi naisterahvaste ja laste tarbeks. Mööda minnes ei unustanud meie prao vahelt sisse piiluda. Naisterahvastest kandsid mõned täiesti Euroopa moodi riideid ja Türgi moodi näoloorisid, kuid viimased ei olnud – iseäranis noorematel ja ilusamatel – mitte üleliia tihedad, ei ka mitte üleliia näo ümber kokku tõmmatud; nad ei keelanud midagi nägemast, ei süsimusti silmi ega peenikesi ninasid, ei ümmargusi põskesid ega lumivalget helmerida punaste huulte vahel. Mõned asjatundjad räägivad, et hommikumaa naisterahvad oma lühikesel õilmeajal kõige ilusamad ilma peal olla. Jah – ilusad on nad küll, kuid see hommikumaa ilu ei vaimusta mind, sest ta on minu meelest ilma eluta, vaimuta ja pehmuseta.
Lapsed olid nagu lapsed kunagi – magusad väikesed võrukaelad, täis ilmsüüta kelmust ja vallatust; nende hüppamine ja kilkamine pani meie kõrvad huugama ja tegi südamed rõõmsaks.
Laevalael kõndisid, kükitasid ja aelesid vist kõigi maailma rahvaste liikmed, aga paremad platsid olid ikka türklaste käes. Need isandad oskavad reisida. Igaühel oli oma pehme madrats, patjadelasu ja soe vaip kaasas. Aseme ümber oli kirstudest ja kimpudest müür ehitatud. Nõnda olid türklaste magamisepaigad kui kindlused, kuhu keegi palumata külaline sisse ei pääsenud. Kükitagu teised kolmanda klassi reisijad ümberringi kängus ja kägaras, lamagu nad kui heeringad üksteise otsas – türklane ei nihku ega lase oma valitud asemest üht ruuttolli ära võtta. Imeks ei ole panna, et kaasreisijad türklaste peale võõriti vahtisid ja neile, kus iganes võimalik, vingerpussi tegid. Südaöö ajal juhtus tihti, et laevalaelt suur kolin ja sajatamine alla kajutisse kostis. See tuli sellest, et mõni kade kaasreisija tahes või tahtmata suure veekraani lahti oli unustanud ja selle ligidal uinuvad türklased kõigi madratsite ja patjadega ujuma pannud.
Türklaste südamed paisusid sel puhul täie õigusega uhkusest, sest nende sõjavägi oli hiljuti kreeklastest võidu saanud. Meie sattusime türgi velskriga, kes sõjaplatsilt