Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Paristaja-poeg

      PARISTAJA-POEG

      Paristaja-poeg tegi kuradiga seitsme aasta peale kauba, et kurat teda sulase viisil pidi teenima ja tõrkumata igas tükis peremehe tahtmist täitma. Truu teenistuse palgaks tõotas Paristaja-poeg talle oma hinge anda. Kurat täitis oma lubatud kohust peremehe vastu, ei põlanud kõige raskemat tööd ega nurisenud iial toidu üle, sest ta teadis, mis palga ta seitsme aasta pärast õigust mööda pii saama.

      Kuus aastat oli mööda läinud ja seitsmes juba käes, aga Paristaja-pojal ei olnud kogunisti lusti kurjavaimule oma hinge nii odavalt ära müüa; sellepärast lootis ta mingi kavalusega end vaenlase küüsist päästa. Juba kaupa tehes oli ta vanapoissi tüssanud, et ta enese vere asemel talle kuke verd kinnituseks andis, missugust pettust tölpsilm tähele ei pannud. Sellepettusega läks kõige kindlam side tühja, miska hinge pidi sõlmitama, et ta enam lahti ei pääseks.

      Ehk küll teenistusaja lõpp päev-päevalt ikka ligemale jõudis, siiski ei olnud Paristaja-pojal veel mingit tempu välja arvatud, miska ta end lahti võis päästa. Nüüd juhtus, et must äikesepilv ühel palaval päeval lõuna, poolt üles tõusis ja rasket müristamist ähvardas. Vanapoiss põgenes sedamaid maa põhja varjule, kuhu ta selle tarbeks urgastee kivi alla oli teinud.

      „Tule, vennike, mulle seltsiks, seni kui müristamine mööda läheb!“ palus kurat mesikeelel peremeest.

      „Mis palka sa mulle selle eest lubad, kui su palumist täidan?“ küsis Paristaja-poeg.

      Kurat tõotas maa all kaupa sobitada, sest et siin enam tingimise mahti ei olnud, kus pilv igal silmapilgul kaela ähvardas tulla.

      Paristaja-poeg mõtles: täna on kartus vanapoisi üsna küpseks teinud. Kes teab, ehk päästan enda õnnelikult ta käest. Nõnda mõeldes läks ta temaga koopasse.

      Raske müristamine vältas sel korral väga kaua; raks kärgatas raksu järel, nii et maapind vabises ja kaljud kerkisid. Igal põrutamisel vajutas vanapoiss rusikad kõrvade ette ja pigistas silmad kinni; külm higi kattis ta värisevat keha, nii et ta sõna suust välja ei saanud.

      Õhtu eel, kui müristamine mööda läinud, ütles ta Paristaja-pojale: „Kui vanataat vahetevahel nii palju kära ja mürinat ei teeks, võiksin ma temaga läbi saada ja rahulikult elada, sest et ta nooled mulle maa all haiget ei või teha. Aga ta kole mürin küpsetab mind nõnda, et ma korraga meele peast ära kaotan ja enam ei tea, mis ma teen. Ma maksaksin sellele mehele rohket palka, kes mind sest kitsikusest päästaks.“