Meri ja armastus. Jakob Mändmets
Читать онлайн книгу.
>Jakob Mändmets
Meri ja armastus
MERI JA ARMASTUS
Iga silmapilguga tõusis pidutuju. Võllaneeme randlaste päevitanud, pruuniks põlenud näod õhetasid ja raputades oma sassis päid võtsid nad jõhkralt kõveraks kooldunud ja sarvenenud sõrmedega tugevate kehadega ja jämedate kõhtudega tüdrukute ümbert kinni ja viisid need tantsima. Tantsides liikusid nende kehad juhmilt, kuna nad selle juures meeletult paugutasid oma rautatud kontsadega vastu siledaks kulunud põrandapaasi. Poiste tüssijõkkide hõlmad lehvisid, pannes heljuma peenikest tolmu. Painajaliku halastamatusega surusid noormehed viinaklaasid tüdrukute pundunud huultele ja kui need enam rüübata ei jaksanud, valati neile vastikult haisev tuliviha viin kaela.
Leti ees istus Kesknõmme kohapidaja ja puukaupmees Kadak oma tütre ja väimehega.
“Kõrtsmik, anna veel viina ja õlut. Kui ka arve viiekümne rubla peale tõuseb, anna ikka.”
Kõrtsmik, kes kogu inimea oli istunud Viisu kõrtsi leti taga, ruttas kiiresti täitma seda käsku. Niisuguseid käske saab rannakõrtsis kuulda vahest üks kord elus.
“Hea mees, hea mees!” laulis vigane Rein, longates rikka mehe lähedale. Ta haiged, punaste laugudega silmad jooksid vett ja üle väljavajunud alumise moka sülitas ta kollast tubakavirtsa.
“See on õige. Sa tahad muidugi juua? Joo!”
“Hea mees, hea mees!” halises Rein.
“Minu kohta võite seda ütelda,” kõneles Kadak ja ajas oma mehise keha sirgu: “Ah-ah-ah – muidugi ei oleks igamees juba vaest poissi siit rannast omale väimeheks võtnud. Olgu nii – nõnda ma ütlesin – kui tahavad elada – elagu peale.”
Randlased kuulsid neid sõnu.
“Anton on tubli poiss! Tubli poiss!” ütlesid mitmed.
“Ükski ei ole siin külas nii osav ja agar meremees,” kinnitas Rein.
“Ela, ega mina keela,” tähendas Kadak, lüües väimehele koduselt õlale. “Suren mina, ega muud pärijat ole. Ma olen isa ja oskan lapse õnnest lugu pidada.”
“Kas kurat on see hea siin elada,” hüüdis kimara habemega randlane oma kähisevast rinnast, sellejuures käega toetudes vastu seina. “Ka ma läheksin siit ära – kerge ei ole see elu. Aga sellel poisil oli õnne!”
Keegi ei kõnelenud temaga. Ta jäi seisatama ja vaatas läbi kitsaste, määrdunud ja hoolega lapitud ruutude mere poole.
“Ta on sellest kuradi meremehe-elust pääsnud. Ma tean, ma tean, mis see tähendab,” pomises ta eneses.
Mitte silmapilguks, ka siis mitte, kui randlased olid meeletult joobnud, ei lasknud meri ennast ununeda nende meelest. Ka nüüd tulid valged lained perude hobustena lehvivate lakkadega alla kõrgelt merelt, sööstsid märatsevas tujus vastu lumivalget panga seina, langedes sealt miljonite pisaratena kerge aurupilve näol tagasi voogudesse. Aastate jooksul kangutavad nad panga küljest lahti kivilahmakaid. Kui nende töö ka rutulist edu ei näita, siis ei tee see voogudele muret. Aega neil jatkub.
“Andke neile veel viie rubla eest õlut ja viina,” ütles Kadak kõrtsmikule. “Aga meie sõidame nüüd ära.”
“Hea poiss, tubli poiss sa olid,” ütlesid randlased Antonile, “aga sul paganal oli õnne.”
“Aa – nägite nüüd,” kõneles Vihu Laas, seistes harkis jalu keset kõrtsituba, kõrgel venival toonil, kuna ta laiad meremehesaapa sääred olid vajunud lonti. “Niisugune peab naine olema.” ta astus seina ääres olevate tüdrukute ette. “Aga mis teie ka olete. Eks teie näe, kui jämedad teie olete, justkui hakkaks igaüks last tooma. Oi – mina ju tean, sest ma olen ilmas käinud. Aga tule tantsima!”
Ta sirutas käed ühe mustajuukselise tüdruku järele.
See keeras mehele selja.
“Kui ei tule, ei tule – ega minagi palu. Ma võin ju üksigi.”
Ja ta jaunas keset tuba üksipäini, tugevasti paugutades oma laiade rautatud kontsadega vastu paasi.
Tee käis mööda ranna äärt üle kõrge kõmiseva nõmme. Pahemal pool all ulgus meri ja maal sasis meretuul kadakapõõsaid ja kiduraid sarapuid. Sarapuupõõsaste vahel otsisid lahjad lambad ja äbarikud talled mahlata rohuliblesid, ja kui vankrimürin neid peletas, jooksid eemale ja vaatasid siis oma rumalate silmadega aralt toredaid sõitjaid.
Ka neilgi oli vedruvanker ja säravate vasteldega hobune siin nõmmeteel iseäraline.
Alaliselt kostis pahemalt poolt merekohin. Visa jõuga tungisid lained üles kividega ülekülvatud rannale ja alles seal nad vaibusid – heites ägades hinge. Puhtaks oli merepind pühitud valgeist liblikaist, mida seal ilusa ilmaga rohkesti näed liuglevat. Nüüd oli uhke meri enese päralt. Ainult kangekaelne kajakas uhjutas meeleheitlikult tiibadega vastu tuult. Viimaks väsis ka temagi ja maru paiskas ta oma teelt kergesti kõrvale. Ainult tema hädaline kisendamine kuuldus selgesti läbi merekohina.
Merepinnal oli võitlemine. Üks laine langes teise kaela ja lõi kõrgele üles pärreldavad veemäed. Seal istus lainetel tosin neidusid ja nende pikad lahtised juuksed lehvisid uhkesti tuules. Rannale kuuldusid nende rinnapõhja kilkamised.
Ja all nõmmeteel sõitjate kõrvus mängis heledasti vilepill.
“Missugune kole on küll meri,” ütles noor naine, misjuures ta enese nagu hirmusunnil oma mehe vastu toetas. “Praegu on päev. Aga tuleb ette, et ollakse ka öösel maru ajal merel.”
“On oldud küll.”
“Küll sa oled aga näinud vaeva. Aga nüüd ei ole sul enam tarvis minna. Ma sureksin hirmu pärast, kui teaksin sind viibivat merel niisuguse ilmaga.”
“Randlaste naised magavad rahulist und.”
“Imelikud inimesed! Ega nad teagi, mis armastus on?”
“Ah, ah, ah – need randlased on head inimesed,” kõneles vana Kadak. “Ma ütlesin neile: kui arve ka 50 rublani tõuseb, ikka maksan. Maksingi. Ma vean talvel 1000 sülda puid välja. Mul läheb kevadel inimesi tarvis, kes need laevadele laadivad. Nüüd nad tulevad. Peab oskama elada.”
“Sa ei lähe edaspidi ilmaski enam merele. Kas sa lubad seda?”
Noor naine võttis oma mehe käsivarrest kinni ja vaatas talle silma.
“Taevake, miks ei või seda siis lubada. Küsi sealt rannast – see oleks nende kõikide soov. Vilets ja raske on kiskuda mere käest igapäevast leiba. Ta on tujukas sõber, liig tujukas.”
Süda tahaks hõisata – hõisata nii kõvasti, et hääl merekohinast üle kostaks. Ta teab väga hästi, kuidas nende vahel tutvus sigines. Ta armastas teda, toitis tema peale mõtlemisega oma südant – aga ainult unenäos julges ta teda suudelda.
Aga nüüd oli see inimene ta noor naine.
Midagi ei ole enam kõigest endisest. Tal on nüüd naine, kes ilusam kui ükski tüdruk rannakülas. Tal on heledad sinised silmad, niisama kui sügav meri keset suve, ja ehaaegsest veepinna virvendusest kokkupõimitud juuksed katavad ta pead. Ta ihu on pehme ja valge nagu merevaht, millega peale maru kivine veepiire on kaetud ja mille tordid tuul üle nõmme kaugele kannab. Ta kõnnak on meeldiv nagu kajaka luurav lend, kui see hoolega piilub vilkaid kalu vees.
Niisugune on ta naine.
Ja sellele lisaks vaevarikka elu asemel muretu ja kerge tulevik.
Oi, sellele inimesele tahab ta oma elus rikkalikult tasuda selle õnne eest.
Kui palju päikest ja soojust!
Kesknõmme koht on rannast versta viis kaugel, seal, kus kuiv nõmmepind lõpeb ja mullasel maal kasvavad vängesti lõhnavad toomingad ja libedakoorelised pihlakad.
Praegune peremees Kadak oli selle koha tõstnud õige lühikese aja jooksul heale järjele. Uus maja vaatas mäeveerult heledasse päikesesse ja õhtul kuldas eha laiad ruudud silmipimestavalt.
Seal elas puukaupleja Kadak oma tütrega.
Nüüd tõi tütar oma südame väljavalitu majja. See vaatas esmalt harjumatult ümber ja sosistas:
“Kui palju päikest, kui palju soojust!”
Anton