Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Helde puuraiuja

      HELDE PUURAIUJA

      Ennemuiste läinud üks mees metsa puid raiuma. Tulnud kase juurde, tahtnud kaske maha raiuda; kask kirvest nähes haledasti vastu paluma:

      „Jäta mind elama! Ma olen alles noor ja hulk lapsi mul taga, kes minu surma pärast nutaksid.“

      Mees kuulnud tema palumist ja läinud tamme juurde; tahtnud tamme maha raiuda. Tamm kirvest nähes haledasti vastu paluma: „Jäta mind veel elama: ma olen alles priske ja tugev, tõrud küljes kõik toored, mis ei kõlba külvamiseks. Kust tulev põlv tammemetsa peab saama, kui minu tõrud nurja lähevad?“

      Mees kuulnud tema palumist ja läinud saarepuu juurde, tahtnud saarepuud maha raiuda. Saarepuu kirvest nähes haledasti vastu paluma: „Jäta mind veel elama! Ma olen noor ja kosisin vast eile nooriku, mis temast vaesest peab saama, kui mind maha raiud?“

      Mees kuulnud tema palumist ja läinud vahtrapuu juurde, tahtnud seda maha raiuda. Vahtrapuu aga haledasti vastu paluma: „Jäta mind veel elama, mul lapsed alles väiksed, kõik kasvatamata, mis neist peab saama, kui mind maha raiutakse?“

      Mees kuulnud tema palumist ja läinud lepa juurde, tahtnud leppa maha raiuda. Lepp kirvest nähes haledasti vastu paluma: „Jäta mind elama! Ma olen parajasti piimas, pean palju väikseid loomasid oma mahlaga toitma, mis neist peab saama, kui mind maha raiutakse?“

      Mees kuulnud tema palumist ja läinud haavapuu juurde, tahtnud teda maha raiuda. Haab aga haledasti vastu paluma: „Jäta mind elama! Looja on mind loonud, et lehtedega tuulekõigul pean kahisema ja öösel üleannetuid kurjal teel hirmutama. Mis maailmast peaks saama, kui mind maha raiutakse.“

      Mees kuulnud tema palumist ja läinud toominga juurde, tahtnud toomingat maha raiuda. Toomingas kirvest nähes haledasti vastu paluma: „Jäta mind elama! Ma olen alles õitsev ja pean künnilinnule varju andma, et ta minu okste peal laulaks. Kust rahvas kaunist linnulaulu leiaks, kui linnud minu maharaiumise pärast meie maalt ära põgeneksid?“

      Mees kuulnud tema palvet ja läinud pihlaka juurde, tahtnud pihlakat ma raiuda. Pihlakas aga haledasti vastu paluma: „Jäta mind elama! Ma olen parajalt õilmes, kust marjakobarad peavad kasvama, mis sügisel ja talvel lindudele toitu peavad andma. Mis neist vaestest peab saama, kui mind maha raiutakse?“

      Mees kuulnud tema palumist ja jäänud mõtlema: kui lehtpuudest midagi loota ei ole, tahan okaspuiega õnne minna katsuma. Ta läinud kuuse juurde ja tahtnud kuuske maha raiuda. Kuusk kirvest nähes kohe haledasti vastu paluma: „Jäta mind elama! Ma olen alles noor ja tugev, pean sugu kasvatama, suvel ja talvel rahvale iluks haljendama. Kust nad varjupaika leiaksid, kui mind maha raiutakse?“