Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Õnnemunake

      ÕNNEMUNAKE

      Ükskord elas üks kehv mees oma naisega suures metsas; jumal oli neile kaheksa last andnud, kellest vanemad võõra sunni all juba oma leivapalukest teenisid. Sellepärast ei teinud vanematele suurt rõõmu, kui neile veel vanal eal üheksas pojuke sündis. Siiski pidid nad lapsukese kui jumala anni vastu võtma ja ristirahva viisil ristida laskma.

      Nüüd sündis aga, et keegi lapsele vaderiks ei tahtnud minna, sest igaüks kartis: kui vanemad ära surevad, siis jääb laps minu kaela peale koormaks. Mees mõtles: ma võtan lapse sülle ja viin pühapäeval kiriku, räägin, et vadereid kuskilt ei ole saanud, tehku siis kirikuõpetaja mis tahes, ristigu last või jätku ristimata, ega sellepärast patt minu hinge peale ei või langeda.

      Natuke maad kodunt minnes leidis ta ühe sandi tee ääres istumas, kes temalt armu palus. Mees ütles: „Mul ei ole, vennike, sulle midagi anda, need kopikad, mis mul taskus, pean lapse ristitamise eest andma; aga kui sa hea mees tahad olla, siis tule minu lapsele vaderiks, pärast lähme koju ja võtame, mis perenaine varrude roaks meile valmistanud.“

      Sant, keda tänini veel keegi vaderiks ei olnud palunud, täitis rõõmuga mehe palumist ja läks temaga seltsis kirikule.

      Kui nad parajasti sinna jõudsid, tuli üks uhke tõld nelja hobusega kiriku ukse ette, üks noor naisterahva-saks astus tõllast.

      Kehv mees mõtles: siin tahan viimast korda oma õnne katsuda, astus. alandlikult kummardades proua või preili, või kes ta oli, ette ja ütles: „Aus preili või kes te olete, võtke see vaev enda peale, et minu lapsele vaderiks tulete?“ Preili lubas palumist täita. Kui nüüd laps pärast jutlust ristimisele viidi, panid õpetaja ja kirikurahvas väga imeks, et üks vaene kerjaja sant ja uhke suurtsugu naisterahvas üheskoos lapsel vaderiks seisid.

      Lapsele ristiti nimeks Pärtel. Rikas vader maksis ristimiseraha ja kinkis veel pealegi kolm rublatükki vaderiandeks, mis lapse isale suurt rõõmu tegi. Sant läks temaga varrule. Õhtul enne äraminekut võttis ta väikese nartsu sisse mässitud karbikese oma taskust, andis lapse emale ja ütles:

      „Minu vaderiand on küll väga pisuke, siiski ärge põlake seda ära; ehk võib temast ükskord teie pojukesele õnne tulla. Mul oli üks väga tark tädi, kes nõiduse väel palju oskas toimetada, see andis mulle enne surma linnumunakese karbikese sees: „Kui sulle kogemata midagi juhtub sündima, mis sa iial ei võinud mõtelda, siis anna see munakene; kui see selle kätte saab, kellele ta oli loodud, siis võib ta temale suurt õnne tuua. Aga hoidku ta munakest õrnemasti kui oma silma, et ta katki ei lähe, sest õnne koor on õrn.“ Tänini, ehk ma küll ligi kuuskümmend aastat vana olen, ei ole mul midagi asja nii kogemata juhtunud kui tänahommikune vaderiks palumine; seal tõusis minu südames esimeseks mõtteks: sa pead munakese lapsele vaderiandeks andma.“

      Väike Pärtel kosus priskesti ja kasvas vanematele rõõmuks, kuni ta kümne aasta vanuses külasse ühele nõukale peremehele karjapoisiks sai. Pererahvas oli karjapoisiga väga rahul, kes vaga ja tasane poisike oli ja iial perevanematele meelepahandust ei teinud. Kodunt minnes pistnud ema vaderi kingituse temale tasku ja käskinud seda õrnemalt kui silmatera hoida, mida Pärtel ka tegi.

      Karjamaal seisis üks vana pärnapuu ja suur munakivi pärnapuu all; seda kohta armastas poisike väga, nõnda et kõigel suvel üht päeva ei läinud, kus tema pärnapuu all kivi otsas korra ei olnud istunud. Seal kivi otsas sõi ta enamasti oma leivapalukest, mis temale moonaks igal hommikul kodunt kaasa oli antud, ja üks väike allikas kivi ligidal andis temale keelekastet. Teiste karjalastega, kes isekeskis palju vallatust tegid, ei pidanud Pärtel sõprust. Imelik näitas, et kuskil ümberkaudu nii ilusat rohtu ei leitud kui kivi ja allika vahel; ehk küll kari iga päev seal söömas käis, siiski oli teisel hommikul muru enam hoitud heinamaa kui karjamaa sarnane.