Kui ma kauges lapsepõlves

      aabitsat veel lugesin,

      mõnikord siis ema kleiti

      vallatades pugesin.

      Joostes ringi toas ja õues

      kuumas mängu-ahinas

      kuulsin nagu kurba kõnet

      raske riide kahinas.

      Talv mind kattis tormirüüga,

      tõukas hangeharjule

      ning ma tahaks jälle joosta

      tuppa kolde varjule.

      Kuid ma väsind lapse kombel

      kodu poole piiludes

      nõrken oma elu suurtes

      tuisukarva siiludes.

      Kui kõrged olid lauad ja laed!

      Kui lähedal oli päike!

      Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!

      Ma olin väike.

      Olin väike, kuid ihkasin juba.

      Rohkem kui nukku ja nukutuba,

      rohkem kui pildivihku,

      rohkem kui linnukest pihku,

      täringuks tähte

      ja palliks kuud,

      rohkem kui tooreid tikrimarju,

      rohkem, rohkem kui midagi muud

      ihkasin,

      oh kuidas ma ihkasin

      tulipunast vihmavarju!

      Ja siis viimaks, viimaks ometigi

      ta oli mul tõesti peos,

      tõesti mu südame ligi,

      mu kaenlas, mu süles,

      kord kinni, kord lahti!

      Kesk jooksujahti

      tõstsin kilgates üles

      suure päikese poole

      omaenese väikese

      tulipunase päikese!

      Kord hoidis teda mu parem käsi,

      kord tantsitas vasem.

      Hüppasin, hõiskasin

      ja olin valmis rataskaari lööma.

      Ema ütles aknast:

      “Ole ometi tasem.

      Pane vihmavari pingile

      ja tule tuppa

      sööma.”

      Kui kõrged olid lauad ja laed!

      Kui lähedal oli päike!

      Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!

      Ma olin väike

      ja kähku sain küllalt roast.

      Tippasin toast.

      Käsi veel ukselingil,

      lävel kepsu ju löömas jalad –

      ma ei kilganud äkki enam

      ega taibanud vähematki.

      Minu pisike päikene pingil

      oli katki.

      Oli katki.

      Oli keskelt murtud katki.

      Suur päike

      paistis korraga kaugelt.

      Lauad ja laed olid samad,

      kuid hoopis madalamad.

      Ma olin väike,

      ei saanud millestki aru,

      ei mõistnud, ei märganud muud

      kui panin pea vastu seina

      ja nutsin

      oma elu

      esimest leina.

      Ma ei osanud küsida, kosta

      ega sõnadega kurta.

      Ma ei lasknud end lohutada.

      Ema lubas osta

      uue varju, mis on veelgi kenam.

      Uut aga,

      uut

      ma ei tahtnud enam.

      Must vari käib akna taga ja üle me köögilae.

      Teetrummel keeb suminaga. Me pann aga kooki ei prae.

      Tuul rabistab ruutudele raagusid puiesteelt.

      Mu kere on ammugi hele. Ja vihm räägib ladina keelt.

      Mu ema ei vaata ringi, ei kolista kapiust.

      Ta lõikab minule kingi lõhutud säärikust.

      Mu isa loeb ajalehest uudiseid Aafrikast,

      Rotschildist, rikkast mehest ja inglite kuningast.

      Sa mine hulluks või halliks, kuid palgaga läbi ei saa.

      Kõik aetakse kole kalliks. Ja Türgis väriseb maa.

      Sa tellid lehte ja vaatad – üks kõmu ja keelepeks!

      Ja suurtel on suured saapad. Ma parem jään väikeseks.

      Kõik lähevad linna ja linna. Nüüd linnavärgid on moes.

      Eks mina võin müüjaks minna ka meie Leihbergi poes.

      Seal müün teile jahu ja riisi, müün kindaid ja kübaraid,

      müün huupi ja hulgaviisi pähkleid, mandleid ja rosinaid,

      müün sukki, saapaid ja salle, müün supikastruleid,

      suupille ja pärleid ja palle ja papist hobuseid,

      müün kõike, mis hakkab teil silma, müün präänikuid

      suhkrust ja meest –

      poolmuidu ja päris ilma ja lepalehtede eest.

      Kes näolt pühib higitilku, saab seepi sedamaid.

      Kes ohates ostab silku, saab suuri heeringaid.

      Kel sitsiseelik on katki või pigine pintsakukäis –

      ärgu kartku need vähematki: terve riiul on riiet meil täis.

      Eks vaadake siia ja sinna! Siin on puldan, siin pupenett.

      Las kaubal joosta ja minna, nii et laksub Leihbergi lett!

      Küll tänab siis mehemoodi härra Leihberg meid kõiki!..

      Vist.

      Tulge, sõbrad, Leihbergi poodi! Tulge kindlasti. Nägemist!

      Mulle meenuvad kauged hommikud,

      kui, laevadeks tühjad vaadid,

      suus takjapiibud, sõitsime

      piki meresid nagu piraadid.

      Kui ilm oli vaikne, sageli

      me, süljates üle parda,

      siis vestsime sõjast ja saatusest

      ja et me