Palju on aegade jooksul, Xantippe, su riiakust naerdud,

      lastele isade käest kumu su kurjusest käib,

      ometi tarkadest suurim Ateena õitsevast aiast

      ihaldas endale vaid sind, sina karune lill!

      Mõistmatuks, rahutu naine, jäi sulle ta kõnede selgus,

      mõtete jumalik helk, pilv ümber inetu pea.

      Kriisates, kiharad lennus, nii tuiskasid ringi, ning tihti

      kaaslase pihta su käest lendu läks vaagen ja kruus.

      Sokrates, tõstes ent vaikselt maast anuma, silmitses lahkelt

      raevu su kuumavas näos – küllap ta seletet vaim

      teadis, et vaablase nõelal ja naisegi vihastel huultel

      helendab mõnikord piisk tundmata lillede mett.

      Meie suguvõsa vapil

      seisis torupill ja nuga.

      Paristajad, rehepapid

      olid minu esiisad,

      laisad kündjad, karged kütid,

      topsisõbrad, vihas visad,

      nii et viin ja verejuga

      pritsles segi meie hütis.

      Surid türmis, monopolis,

      laadakaklejate jõugus.

      Minu vanaisa oli

      uhke kotkas kaarnakarjas:

      tõllad roomasid kui tõugud,

      torne tõusis kirdes, kagus,

      kui ta kõrgel majaharjal

      katusele sindleid tagus.

      Vanaema, pooldist pime,

      kraapis rikkust, müütas-ostis,

      pidas sõprust saatanaga,

      kuni poos end voodiposti.

      Tema lapselaps käib aga

      priiskajate kõrgis killas,

      röövib igalt hetkelt imet,

      kuigi ta kõik tuulde pillab.

      Kuna õndsad on kiusatud, sõimatud,

      ja tühjusse suubub tõde –

      siis minustki, pole võimatu,

      saab viimaks veel palveõde.

      Võib olla, et maisest magusam

      maitseb taevase tarkuse manna,

      ja ma laulan leplikult-vagusalt

      halleluuja ning hosianna.

      Aga kui mind on tüüdanud vagana

      olla vaid leebe ja hoolas,

      sõidan päästma kollaseid paganaid

      või jutlustan Lõuna-Angoolas.

      Ja kui misjonimaja sammastel

      surmateade kord seisab kleebit,

      siis mu juustest ja luist ja hammastest

      teevad ambusid neegribeebid.

      Minu hambad peavad kõike

      ingveriks ja mandlipiimaks.

      Palju lootes, palju maitstes

      mõte vürtsiseks saab viimaks.

      Kõrgel vildakas mansardis

      kärjemeest ja kullast lausa

      kirjutan ehk eesti eepost

      paastudes honoris causa.