Vampiiripäevikud: Taaskohtumine. L. J. Smith

Читать онлайн книгу.

Vampiiripäevikud: Taaskohtumine - L. J. Smith


Скачать книгу
le>

      1

      „Kõik oleks täpselt nii nagu enne,” ütles Caroline soojalt, sirutas käe välja ja pigistas Bonnie kätt.

      Aga see polnud tõsi. Miski ei saa enam kunagi olla nii nagu enne Elena surma. Mitte miski. Ja Bonniel oli tõsiseid kahtlusi ka selle peo suhtes, mida Caroline üritas korraldada. Ebamäärane torkiv tunne kusagil kõhusopis ütles talle, et mingil põhjusel on see väga-väga halb mõte.

      „Meredithi sünnipäev oli juba ära,” nentis ta. „See oli möödunud laupäeval.”

      „Aga tal ei olnud ju pidu, vähemalt mitte päris pidu, nagu ma praegu mõtlen korraldada. Meie päralt on terve õhtu, mu vanemad ei tule enne pühapäeva hommikut tagasi. Ole nüüd, Bonnie – mõtle, kuidas ta selle peale üllatub.”

      Oh, muidugi üllatub, mõtles Bonnie. Ta on nii üllatunud, et võib mind pärast lihtsalt ära tappa. „Vaata, Caroline, Meredith ei korraldanud suurt sünnipäevapidu, sest ta tunneb, et pole midagi tähistada. See tundub… kuidagi lugupidamatu…”

      „Aga see on vale. Elena tahaks, et me lõbusalt aega veedaksime, sa tead ju, et tahaks. Ta armastas pidusid. Ja talle ei meeldiks kindlasti teada, kuidas me kuus kuud pärast tema lahkumist istume ja tema pärast nutame.” Caroline nõjatus ettepoole, tema muidu nii kassilikes rohelistes silmades oli nüüd siiras ja samal ajal nõudlik pilk. Praegu ei olnud ta pilgus midagi võltsi, polnud jälgegi Caroline’i tavapärasest vastikust manipuleerimisest. Bonnie mõistis, et Caroline mõtleb kõike täiesti tõsiselt.

      „Ma tahan, et me oleksime jälle sõbrannad, nii nagu vanasti,” ütles Caroline. „Me pidasime alati koos sünnipäevi, ainult meie neljakesi, mäletad? Ja kas sa mäletad, kuidas poisid püüdsid alati meie pidudele sisse tungida? Huvitav, kas nad sel aastal ka veel püüaksid.”

      Bonnie tundis, kuidas olukord hakkab vaikselt tema kontrolli alt väljuma. See on halb mõte, see on väga halb mõte, mõtles ta. Aga Caroline muudkui jutustas edasi, vanadest headest aegadest rääkides unistav ja peaaegu romantiline. Bonniel ei olnud südant talle öelda, et vanad head ajad on sama möödas nagu diskomuusika.

      „Aga meid pole isegi enam neli. Kolmekesi just erilist pidu ei tee,” protesteeris ta nõrgalt, kui tal õnnestus viimaks sõna sekka öelda.

      „Ma kutsun Sue Carsoni ka. Meredith saab ju temaga hästi läbi, kas pole?”

      Bonnie oli sunnitud tunnistama, et saab küll; Suega said kõik hästi läbi. Aga sellegipoolest peab Caroline aru saama, et miski ei saa enam olla nii nagu enne. Ei saa lihtsalt Elenat Sue Carsoniga asendada ja öelda, et näe, nüüd on kõik korras.

      Aga kuidas ma selle Caroline’ile selgeks teen, mõtles Bonnie. Äkki turgatas talle pähe üks mõte.

      „Kutsume Vickie Bennetti ka,” ütles ta.

      Caroline’i silmad läksid imestusest pärani. „Vickie Bennetti? Nalja teed või? Kutsume selle imeliku väikese lollpea, kes end poole kooli ees lahti riietas? Pärast kõike seda, mis juhtus?”

      „Just nimelt selle pärast, mis juhtus,” vastas Bonnie kindlalt. „Vaata, ma tean küll, et ta pole kunagi meie sõbranna olnud. Aga ta pole ka enam selles pätikambas, nood ei taha temaga enam mingit tegemist teha ja tema kardab neid nagu tuld. Tal on sõpru vaja. Meil on rahvast vaja. Kutsume tema.”

      Hetkeks paistis Caroline’i pettumus selgelt välja. Bonnie ajas lõua ettepoole, pani käed puusa ja ootas. Viimaks Caroline ohkas.

      „Hea küll, sinu võit. Ma kutsun tema ka. Aga sina pead hoolitsema selle eest, et Meredith laupäeva õhtul minu poole tuleks. Ja Bonnie – vaata, et tal poleks aimugi, mis toimub. Ma tahan, et see oleks tõeline üllatus.”

      „Oh, küll on, ära sellepärast muretse,” vastas Bonnie mornilt. Äkki lõi Caroline’i nägu särama ning Bonniet tabas tema soe ja impulsiivne kallistus.

      „Mul on nii hea meel, et sa minu poolt oled,” ütles Caroline. „Ja meile kõigile teeb head jälle üheskoos aega veeta.”

      Ta ei saa mitte millestki aru, mõistis Bonnie äkki jahmunult, kui Caroline minema kõndis. Mida ma tegema peaksin, et ta mõistaks? Talle vastu pead virutama?

      Ja seejärel: oh, appikene, nüüd pean ma sellest Meredithile rääkima.

      Ent lõpuks otsustas ta, et äkki polegi vaja Meredithile rääkida. Caroline tahtis Meredithi üllatada, ehk peaks siis Bonnie talle tõepoolest üllatunud Meredithi kohale tooma. Siis ei pea Meredith vähemalt etteulatuvalt kogu selle ürituse pärast muretsema. Jah, otsustas Bonnie, ilmselt on kõige parem, kui ta Meredithile mitte midagi ei ütle.

      Ja kes teab, kirjutas ta reede õhtul oma päevikusse, võibolla olen ma Caroline’i suhtes liiga karm. Võib-olla on tal tõesti kahju kõige selle pärast, mida ta meile tegi, nagu näiteks katse Elenat kogu linna ees alandada ja plaan Stefan mõrva eest vangi saata. Ehk on Caroline vahepeal küpsemaks saanud ja õppinud mõtlema ka teistele peale iseenda. Võib-olla on meil tema peol tegelikult väga lõbus.

      Ja võib-olla röövivad tulnukad mind enne homset õhtut ära, mõtles ta päevikut sulgedes. Tal jäi üle vaid loota.

      Päevik oli toidupoest ostetud odav valgete lehtedega märkmik, selle kaant kaunistasid tibatillukesed lilled. Ta oli hakanud päevikut pidama enda lohutuseks pärast Elena surma, kuid nüüd oli ta sellest juba kergelt sõltuvuses. See oli koht, kus ta sai öelda kõike, mis pähe tuli, ilma et keegi oleks talle šokeeritult otsa vaadanud ja öelnud: „Bonnie McCullough!” või „Oh, Bonnie!”

      Tuld kustutades ja teki alla pugedes mõtles ta ikka veel Elena peale.

      Ta istus lopsakal, kuid hästi pöetud murul, mis ulatus nii kaugele, kui silm seletas. Taevas oli sini-sinine, õhk soe ja lõhnas hästi. Linnud laulsid.

      „Mul on nii hea meel, et sa tulid,” ütles Elena.

      „Ee… jah,” vastas Bonnie. „Tähendab, loomulikult on minul ka hea meel. Muidugi.” Ta vaatas jälle enda ümber ringi ja pööras siis pilgu kiiresti tagasi Elenale.

      „Veel teed?”

      Bonnie hoidis käes teetassi, mis oli õhuke ja habras nagu munakoor. „Oh… muidugi. Aitäh.”

      Elena kandis imeõhukest valgest musliinist 18. sajandi stiilis kleiti, mis liibus vastu tema keha, demonstreerides saledat figuuri. Ta kallas teed väga korralikult, tilkagi maha ajamata.

      „Kas sa hiirt soovid?”

      „Mida?”

      „Ma küsisin, kas sa tee juurde võileiba soovid?”

      „Oh. Võileib. Jah. Suurepärane.” Õhulisel ruudukujulisel saiatükil lebas õhuke kurgiviil majoneesiga. Koorik oli ära lõigatud.

      Kogu stseen oli ergav ja imekaunis nagu mõni Seurat’ maal. Warm Springs, just siin me olemegi. Vana piknikukoht, mõtles Bonnie. Aga kindlasti on meil millestki tähtsamast rääkida kui teest.

      „Kes sulle nüüd soengut teeb?” küsis ta. Elena ise polnud kunagi kuigi osav soengutegija olnud.

      „Kas see meeldib sulle?” Elena puudutas siidjat kahvatukuldset juuksemassi oma kaelal.

      „See on laitmatu,” vastas Bonnie ja mõistis, et ta sõnad kõlavad niisama õõnsalt nagu ta ema omad Ameerika revolutsiooni tütarde ühingu õhtusöögil.

      „Jaa, juuksed on väga tähtsad,” ütles Elena. Tema silmad hiilgasid sügavsinisemalt kui taevas, need olid lasuriitsinised. Bonnie puudutas ebakindlalt oma traatjaid punaseid lokke.

      „Muidugi on ka veri tähtis,” jätkas Elena.

      „Veri? Oh… jah, muidugi,” kohmas Bonnie jahmunult. Tal polnud aimugi, millest Elena räägib, ning tal oli tunne, otsekui kõnniks ta alligaatorite kohale tõmmatud köiel. „Jah, veri on tõepoolest samuti väga tähtis,” nõustus ta nõrgalt.

      „Veel üks võileib?”

      „Aitäh.” See oli juustu ja tomatiga. Elena valis ka endale ühe võileiva ja hammustas seda ettevaatlikult. Bonnie vaatas teda, ebamugavustunne kasvas iga hetkega ja siis…

      Ja siis nägi ta, et võileiva servad ajavad muda välja.

      „Mis… mis see on?” Hirm tegi ta hääle kiledaks. Esimest korda tundus unenägu


Скачать книгу