Rändaja. 2. raamat. Diana Gabaldon
Читать онлайн книгу.
tle>
SEITSMES OSA
TAGASI KODUS
32
Kadunud poja tagasitulek
Hobusega oli Arbroathist Lallybrochi nelja päeva tee ja selle jooksul me palju ei rääkinud. Nii noor Ian kui Jamie olid mõttes, ilmselt küll eri põhjuseil. Mis minusse puutub, siis mulgi oli peamurdmist küllalt, ja mitte ainult äsjaste sündmuste, vaid ka lähituleviku üle.
Ian on Jennyle – Jamie õele – minust ilmselt rääkinud. Kuidas Jenny minu väljailmumisse suhtub?
Kui üldse keegi võinuks sama hästi kui mu õde olla, siis olnuks see ainult Jenny Murray, ja ta oli ka vaieldamatult kõige lähem sõbranna, kes mul elus olnud. Asjaolude sunnil olid mu lähisõbrad viimase viieteistkümne aasta jooksul olnud enamasti mehed; teisi naisarste ei olnud ja paratamatu lõhe, mis lahutas omavahel arste ning õdesidsanitare, ei lasknud mul hospidalikolleegidega jõuda kaugemale pinnapealsest tutvusest. Ja Franki tutvusringkond, kõik need kateedrite laborandid ja õppejõudude naised…
Kuid kõige tähtsam oli siiski teadmine, et kõigist inimestest selles ilmas on Jenny ainuke, kes armastab Jamie Fraserit sama palju – kui mitte rohkem – kui mina. Ma ootasin kannatamatult meie kohtumist, kuid paratamatult muretsesin ma, kuidas suhtub ta muinasloosse minu põgenemisest Prantsusmaale pärast tema venna ilmset hülgamist.
Hobused pidid kitsal rajal minema hanereas. Mu kõrb aeglustas kuulekalt sammu, kui Jamie raudjas kinni pidas, ja pöördus Jamie viipe peale välule, mida ülevalt pooleldi varjasid lepaoksad.
Välu serval kõrgus hall kivisein, lõhed, praod ja tahud nii paksult samblasse ning samblikku kasvanud, et see nägi välja nagu vanamehe nägu, täis karvu ja tüükaid. Noor Ian libistas ennast kergendusohkega sadulast – me olime päikesetõusust saadik sadulas olnud.
„Oeh!” teatas ta varjamatult tagumikku hõõrudes. „Mu taguots on täitsa tuim.”
„Minu oma samuti,” ütlesin ta eeskuju järgides. „Aga ma arvan, et see on ikkagi parem, kui et ta oleks ära hõõrutud.” Olles harjumata pikki maid ratsutama, olime noore Ianiga reisi esimesel kahel päeval valu ja vaeva näinud; mina olin esimesel õhtul koguni nii kange, et ei suutnud ise sadulast maha tulla ja Jamie pidi mu häbistaval kombel ise ratsu seljast alla tõstma ja süles kõrtsi kandma – mis talle ohtralt lõbu pakkus.
„Kuidas onu Jamie seda ometi teeb?” küsis Ian mu käest. „Tema tagumik peab küll parknahast olema.”
„Kohutav jah,” kostsin hajameelselt. „Muide, kuhu ta kadus?” Raudjas oli juba kammitsasse pandud ja nosis välu servas tamme all rohtu, aga Jamiest polnud jälgegi.
Vaatasime noore Ianiga nõutult teineteisele otsa; kehitasin õlgu ja kõndisin kaljuseina juurde, kus kivipinnalt nirises alla vett. Püüdsin seda kamalusse ja jõin, tundes põski ja nina näpistavast jahedast sügisilmast hoolimata mõnu sellest, kuidas külm vedelik mu kuivanud kõrist alla voolab.
Selline väike, teelt vaatajale nähtamatu lagendik orupõhjas on nii Šoti mägismaa moodi, mõtlesin endamisi. Need petlikult viljatud ja tühjad orud ning nõmmed on tegelikult saladusi täis. Kui sa teed ja maastikku ei tunne, võid ise seda teadmata sattuda paari tolli kaugusele hirvest, tedrest või inimsoost varitsejast. Mõni ime, et nendest, kes pärast Cullodenit mägede vahele kadusid, õnnestuski väga paljudel pääseda, sest heade varjupaikade tundmine võimaldas neil jälitavate inglaste pimedatele silmadele ja kohmakatele jalgadele püüdmatuks jääda.
Janu kustutatud, pöörasin ringi ja jooksin peaaegu kõhtu Jamiele, kes oli nagu nõiaväel maa seest välja kasvanud. Ta toppis parajasti tulusekarpi taskusse ja tema mantlist levis kerget suitsulõhna. Ta viskas maha väikese poolpõlenud rao ja vajutas jalaga peale.
„Kust sa välja ilmusid?” küsisin ma jahmunult silmi pilgutades. „Ja kus sa olid?”
„Siin on üks väike koobas,” seletas ta pöidlaga üle õla osutades. „Tahtsin ainult kontrollida, kas keegi on siin olnud.”
„Ja kas on?” Terasemalt vaadates nägin nüüd minagi kaljuserva, mis varjas koopa sissepääsu. See segunes nii täiuslikult muude kaljulõhedega, et seda võis märgata vaid see, kes teadis, mida otsida.
„Jah, on küll,” vastas Jamie. Ta kulmud olid kergelt kortsus, aga mitte murest, vaid nagu inimesel, kes millegi üle juurdleb. „Seal on mulla sees sütt, keegi on lõket teinud.”
„Mis sa arvad, kes?” küsisin ma. Kiikasin ümber kiviserva, kuid ei näinud selle taga muud kui kitsast püstist pimedusetriipu mäe kaljunäol. Mis paistis üpriski ebasõbralik.
Mõtlesin, et huvitav, kas mõni smugeldaja võis talle kogu selle tee järele hiilida. Kas Jamie kardab jälitamist või varitsemist? Tahestahtmata heitsin pilgu üle õla, kuid ei näinud muud kui lepapuid ja sügistuules krabisevaid kuivanud lehti.
„Ma ei tea,” vastas ta äraolevalt. „Võib-olla mõni kütt; siin on ka tedreluid laiali.”
Paistis, et selle tundmatu isik Jamiet eriti ei häiri, ja ma rahunesin, lastes mägedest hoovaval turvatundel taas enda ümber mähkuda. Nii Edinburgh kui salakaubavedajate abajas tundusid õige kaugel olevat.
Salakoopa avastamisest elevil noor Ian oli juba sisse lipsanud. Nüüd ilmus ta juustest ämblikuvõrku pühkides jälle lagedale.
„Kas see on umbes nagu Cluny puur, onu?” küsis ta silmade särades.
„Mitte nii suur,” vastas Jamie muiates. „Vaene Cluny ei mahuks selle suust sissegi; ta muuseas oli paras tükk meest, keskelt peaaegu kaks korda jämedam kui mina.” Ta katsus murelikult rinnaesist, millelt kitsast avausest läbipugemisega oli kaduma läinud üks nööp.
„Mis see Cluny puur on?” küsisin kätelt viimaseid jääkülmi veetilku raputades ja käsi soojendamiseks kaenla alla torgates.
„Aa, see on Cluny MacPherson,” kostis Jamie. Ta kummardas ja viskas endale külma vett näkku. Pea püsti ajanud, pilgutas ta veetilgad ripsmeist, vaatas mulle otsa ja naeratas. „Täiesti geniaalne mees, see Cluny. Inglased põletasid ta maja maha ja lõhkusid vundamendi, aga Cluny ise pääses põgenema. Ta ehitas endale läheduses asuvasse koopasse väikese konku ja kattis sissepääsu pajuokstest punutisega, mis oli mudaga üle pätsitud. Räägiti, et võis seista kolme jala kaugusel ja mitte miski ei vihjanud koopale, välja arvatud suitsulõhn Cluny piibust.”
„Prints Charles varjas ennast ka natuke aega seal, kui inglased teda taga ajasid,” teatas noor Ian. „Cluny varjas teda mitu päeva. Inglise värdjad otsisid teda maa alt ja maa pealt, aga tema kõrgust ei leidnud – ja Clunyt ka mitte!” lõpetas ta ülimalt rahulolevalt.
„Tule siia ja pese ennast ära,” ütles Jamie varjatud teravusega, mis poisi silmi pilgutama pani. „Sa ei või niimoodi räpasena oma vanemate silme ette ilmuda.”
Ian ohkas, kuid painutas pea kuulekalt veenire kohale ja hakkas turtsudes ning õhku ahmides pilduma vett näkku, mis ei olnud just otseselt räpane, kuid kandis endal mõnd reisimisel saadud väikest mustuselaiku.
Pöördusin Jamie poole, kes äraoleval pilgul õepoja küürimistegevust jälgis. Kas ta mõtleb tulevikule, küsisin endalt, arvatavasti kohmetuks kujunevale kohtumisele Lallybrochis? Või minevikule – Edinburghis suitsevatele trükikoja varemetele ja surnule lõbumaja keldripõranda all? Või veel kaugemale minevikule, Charles Edward Stuartile ja ülestõusupäevadele?
„Mida sa temast oma õetütardele ja õepoegadele räägid?” küsisin vaikselt Iani puristamise varjus. „Charlesist?”
Jamie silmisse ilmus kiirelt pilk, mis keskendus minule. Tähendab, mul oli õigus. Ta silmad leebusid veidi ja muigevirvendus oli tunnustuseks mu edule mõtetelugemise vallas, kuid sealsamas tema soe pilk ja muie haihtusid.
„Ma ei räägi temast üldse,” ütles ta tasakesi ja läks hobuste juurde.
Kolm tundi hiljem läbisime viimased tuulest räsitud kurud ja jõudsime nõlvale, mis viis alla Lallybrochi. Ees sõitnud Jamie pidas ratsu kinni ja ootas, kuni ma noore Ianiga tema kõrvale jõudsin.
„Seal ta on,” ütles Jamie, vaatas mulle otsa, naeratas ja kergitas kulmu. „Kas on palju muutunud?”
Raputasin pead, vaatepildist võlutud. Siit vaadates tundus maja olevat täpselt samasugune