Proloog

      Millest see tuleb, et öö ja väikesed paigad, kus igal sammul varitseb mingi põnev saladus, tekitavad inimese hinges rahutust? Küllap see tuleb teadmatusest. See on ürgne hirm, mis istub nii sügaval inimese instinktides, et kogu maailma tsivilisatsioon ei suuda seda ära hajutada.

      Doktor Dana Sumter teadis kõike inimese hingeelust ja tema loomupärasest reaktsioonist ärritusele. Ometi ei meeldinud talle mitte sugugi see, et ikka veel oli pime, kui ta koju jõudis ja oma kauni Mercedesega sissesõiduteele libises. Ta tahtis just garaažiukse puldi avamisnupule vajutada, kui talle meenus, et ta ei saa autot garaaži ajada. Ta majas oli käimas remont ja garaaž oli täis tuubitud vana mööblit, mille üks heategev organisatsioon oli lubanud peatselt sealt ära viia.

      Ohates jättis ta auto lihtsalt garaaži ette seisma. Olles mootori välja lülitanud, tajus ta enda lähedal korraga veel midagi peale pimeduse. Ta kuulis helisid, mis kuulusid saabuva hommiku juurde. Kusagilt eemalt kostis kiirabiauto kriiskav sireen, mis segunes suure koera kauge ja kõmiseva haukumisega. Kuskil kaklesid valju lärmi ja kräunumise saatel tänavakassid. Ja siis… kuulis ta just nagu mingit sosinat siin või seal pimeduse varjus, kui tuul korraks pisut hoogu juurde sai ning seejärel hoopis vaibus. Too heli tundus pahaendelisena, just nagu oleks mingi sügav, ähvardav hingus libisenud… otse ta selgroogu mööda alla.

      Danat ärritas see, et ta pidi nii varajasel kellaajal väljas olema, sest ta oli nõustunud tegema varahommikust uudistesaadet. Miks ta seda tegi? Oh jaa, tema reitingud olid langenud, sest ta oli hiljuti oma saates üsna järsult kohelnud üht joodikust naistekütti. Tema saade oli pikka aega olnud kuulatavuse poolest esimeste hulgas. Ent ometi oli olnud ka kaebusi. Paljud inimesed – peamiselt mehed – helistasid ja ütlesid, et ta tuleks maha lasta, või tulid välja muude väga värvikate väljenditega, kõik samas stiilis.

      Ta kallutas auto tahavaatepeegli allapoole ja uuris ennast. Väga hea. Ta nägu oli vahest liiga kitsas, liiga karmide joontega, aga põhimõtteliselt, arvestades ta vanust, oli see piisavalt kütkestav. Ta elas ettevaatlikult, ei suitsetanud, jõi harva ja võimles regulaarselt. Ta hingas sügavalt sisse. Ta oli saanud kord rohke kriitika osaliseks, kui ta ühel ülekaalulisel koduperenaisel ennast tõsiselt käsile võtta soovitas. Ta teadis, et kuulajad ootasid, et ta ütleks: oh, teie abikaasa on üks igavene vastik elukas, sest ta ei pööra oma naisele piisavalt tähelepanu. Seekord oli ta valinud teise tee, käskides naisel osta raamatu “South Beach Diet”, pidada Atkinsi dieeti või võtta kätte ja minna mõnda jõusaali trenni tegema! Pärast olid telefonid olnud punased, kui kuulajad kinnitasid, et kõik naised väärivad armastust, ükskõik kui suur on nende ümbermõõt. Järgmine saade oli olnud üks ta parimaid, kus ta oli öelnud: muidugi väärib igaüks armastust, aga see ei tähenda kahjuks seda, et selles maailmas igaüht ka sellisena, nagu ta on, armastatakse. Ta ütles, et nii mehed kui naised peavad alati ise ennast vormis hoidma.

      Ja ometi, ehk küll tema oli oma kehavorme hardasti püüdnud hoida ning koguni paremaks muuta, oli ta ikkagi ükskord tabanud Harvey teolt ühe temast poole noorema neiuga. Aga tal jätkus vähemasti eneseuhkust omaenda head nõu järgida! Jah, ta oli olnud järsk ja halastamatu. Linna parimad advokaadid olid aidanud tal endale saada kõik selle, mis temale kuulus. Mees oli oma haldjast armukesest teinud endale trofee-naise – kuni trofee-naine taipas, et ilma Danata ei ole Harveyl mitte sentigi raha. Ja korraga oli Harvey oma nokuga ihuüksi väljas külma käes.

      Kui talle lahutuse kohta küsimusi esitati, siis vastas Dana külmalt ja kalkuleerivalt, et igas abielus võib ette tulla niisugune aeg, kus mõlemad osapooled lihtsalt lakkavad teineteist armastamast. Ta sundis end oma eksabikaasast mõnetise kiindumusega rääkima, just nagu oleksid nad ikka veel sõbrad. Ta oli avalikkuse ees oma isikliku abielu lõhkimineku üle elanud suure aupaklikkusega, hoides kinni sellest, et kuigi nende lapsed olid juba ammu suured, tuli vanematel ometi nende pärast omavahel sõpradeks jääda.

      Sõpradeks, põrgu päralt! Ta poleks üldse pidanud abielluma. Mehed on kõik ebalojaalsed egoistid, kes naisi vaid oma huvides ära kasutavad. Ent Dana oli õppinud neile samaga vastama – neid omakorda enda huvides ära kasutama. Isegi selle ainsa fiasko, mis talle aastaid tagasi tema nõrkuse tõttu osaks oli saanud, oli ta suutnud pöörata enda kasuks. Ikka ja ikka uuesti, muide!

      Olles oma tagasivaatavate mõtetega lõpule jõudnud, avas ta auto ukse ning kavatses hakata majja minema. Aga taas üllatas teda kerge ärevus. Ta elas suurepärases majas hästivalgustatud peatänava ääres, väga moodsas New Yorgi linnaosas, Westchesteris. Isegi keskööl ja varajastel hommikutundidel sõitsid siit vahetpidamata mööda autod. Tal polnud siin kunagi olnud mingisugustki hädaohutunnet, ükskõik missugusel kellaajal ta ka koju tuli või sealt lahkus. Aga nüüd…

      Ta vaatas peeglisse, aga ei näinud seal midagi. Ometi jäi ta ootama.

      Lõpuks tundus see kõik talle väga rumalana, Dana astus autost välja ja hakkas ukse poole minema. Aga ta ei saanud muidu, kui pidi vaatama üle õla selja taha. Siis ta noomis ennast. On tõesti naeruväärne, et üks täiskasvanud naine kardab oma kodu juures mingeid ähmaseid varje ja suvetuule käes kiikuvate lehtede kahinat.

      Ta peatus maja välisukse ees ja vaatas uuesti ringi. Kogu see lugu oli väga veider, tõepoolest. Dana tundis, kuidas juuksed kuklal püsti tõusid. Aga ta ei näinud oma läheduses mitte midagi ega kedagi.

      Öeldes endale, et ta need lollused lõpetaks, pistis ta võtme lukuauku, avas ukse ja astus sisse. Ta toksis signalisatsioonipulti sisse vajalikud numbrid, et ust kohe sulgeda ja lukustada. Aga uks ei läinud kinni. Ta kortsutas kulmu ja püüdis jõudu kasutada. Just siis paiskus uks ta ees äkki täiesti lahti.

      Hetke jooksul ta lihtsalt jõllitas jahmunult seda, mida nägi, püüdes kuidagi aru saada, mis… kes… Siis tegi ta suu lahti, et appi karjuda ja sirutas käe signalisatsioonipuldi poole.

      Aga oli juba liiga hilja.

      Mitu mõtet vilksas ta peast läbi. See polnud üldse naljakas, et ta kartis neid varjusid, pimedust, hädaohu tasaseid sosinaid. Ta oli olnud võõraste suhtes liigselt kahtlustav, sellepärast ei võtnud ta endale pidevalt majas kohalolevat majapidajat. Ta oleks pidanud olema ettevaatlikum sellega, mida ta rääkis… ja mida tegi! Ta oleks pidanud…

      Kuskilt kaugelt kuulis Dana oma koera Muffy haukumist. Siis, äkilise heleda kiunatusega katkes haukumine – ja kadusid kõik muud helid, hääled ning aistingud.

      1. PEATÜKK

      “Siin on ainult pimedus… tumedad varjud… Kelly, pea meeles, et sa oled alguses enesekindel, rahulik, siis hakkad tajuma öiseid hädaohte, seda, et midagi on valesti,” selgitas Joe Penny.

      “Neli… kolm…” Grant Idle, lavastaja assistent hõikas välja veel viimased kaks numbrit, hoides samapalju näppe üleval. Kelly Trent suutis teda vaevu näha. Stseeni tegevus pidi toimuma öösel, sellepärast oli tema ümber pime, ainult üksikud kohad olid oskuslikult valgustatud. Ta teadis aga, et peale Granti, Joe, operaatorite, helimeeste ja valgustajate oli kohale kutsutud veel mitu pealtvaatajat. Matt Avery, kellele kuulus firma nimega Majapidamisparadiis, mees, kes talle maailmas kõige vähem meeldis, oli kohal koos mõne teise juhtiva töötajaga. Majapidamisparadiis oli hiiglaslik puhastusvahendeid tootev korporatsioon, mis oli seriaali peamine sponsor, sellepärast oli neil ka õigus võtteid pealt vaadata. Oli veel teisigi uudishimulikke külalisi, Joe Penny sõpru, ning Kelly agentki oli võttele mõned tuttavad kaasa toonud.

      Populaarse seebiooperi videosalvestus oli kindla peale üks kummalisemaid ettevõtmisi maailmas, mis oli iseenesest juba imelik. Mõnikord olid võtted kinnised. Aga mõnikord oli tunne, et see oli lahtine pidu, kuhu igaüks võis sisse marssida. Tavaliselt filmiti stuudios, see oli hinna poolest kasulikum. Täna aga olid nad väljas Hibiscus Pointis, alles ehitatavate eramute piirkonnas, kus olid olnud terve päeva, salvestades välisvõtteid nii palju kui selle ajaga oli võimalik.

      Nad olid kohas, mis kuidagi ei meenutanud tiheda liiklusega tänavat, sest esimesed valminud majad olid siin alles müümata. Tegelikult mitu väga kallist korterit seisis veel tühjana. Maja, mida nemad võttel kasutasid, oli kõrgel mäe otsas, teistest