1

      Ühel tuisusel jaanuariõhtul 1991. aastal lahkus Jonathan Pine, Zürichis asuva hotelli Meister Palace öine inglasest administraator, oma kohalt vastuvõtuleti tagant. Haaratuna tundeist, mida ta varem kogenud ei olnud, seadis ta ennast fuajeesse, et olla valmis juba seal väljendama hotelli rõõmu hilise erikülalise saabumise üle. Lahesõda oli just alanud. Terve päeva olid uudised liitlaste pommirünnakuist, mida staap ettevaatlikult avaldas, põhjustanud Zürichi börsil peataolekut. Hotellikohtade broneerimine, mis jaanuaris on nagunii alati madalseisus, oli langenud kriitilise piirini. Šveits oli piiramisrõngas, nagu seda tema pika ajaloo jooksul korduvalt juhtunud oli.

      Kuid Meister Palace’i hotell oli selleks katsumuseks valmis. „Meister”, nagu taksojuhid ja püsikülastajad teda hellitavalt nimetasid, troonis füüsiliselt ja traditsiooniliselt üksikuna nagu mingi Edward VII ajastu väärikas tanta omaenda mäetipul ning põrnitses sealt ketserliku linnaelu alpust. Mida enam asjad muutusid all orus, seda enam jäi Herr Meister endale kindlaks, keeldudes latti madalamale laskmast ja püsides tõelise tsiviliseerituse kantsina sessinases maailmas, mis oli pähe võtnud lolliks minna.

      Jonathani eelpositsioon asus väikeses nišis kahe elegantse vitriini vahel, mis mõlemad esitlesid naistemoode. Adèle Bahnhofstrasselt pakkus sooblinahast sõba. See oli laotatud naismannekeenile, kelle ainsaks kehakatteks nimetatud sõba kõrval olid kullakarva aluspüksid ja korallist kõrvarõngad, mille hinda tuli küsida hotellipidaja käest. Loomanahkade kasutamise vastane vihakisa on Zürichis sama vali kui kõigis teistes läänemaailma linnades, kuid Meister Palace oli selle suhtes absoluutselt kurt ja pime. Teine vitriin, mille oli sisustanud César, samuti Bahnhofstrasselt, eelistas rõhuda araabiapärasele ja esitles valikut rikkaliku tikandiga kleite, teemantidega üle külvatud turbaneid ning kalliskividega kaunistatud käekelli kuuskümmend tuhat franki tükk. Nende kahe teeäärse luksusepühamu vahelt sai Jonathan pöördust teraselt silmas pidada.

      Ta oli lühikest jõulist kasvu, kuid ebakindel, vabandavalt ennastõigustav naeratus huulil. Isegi tema inglise päritolu oli hästihoitud saladus. Käbe ja oma parimais aastais. Meremees võinuks temas ära tunda ametivenna, pannes tähele tema läbimõeldult ökonoomseid liigutusi, veidi harkis jalgu ja üht alati millestki kinni hoidvat kätt. Tal olid hoolitsetud lokkis juuksed ja rusikavõitleja tihedad kulmud. Ta silmad olid nii kahvatud, et see mõjus üllatavalt. Temast oleks nagu oodanud suuremat jõulisust, tugevamaid värve.

      Kuid see poksija raamidesse mahutatud leebemaneersus muutis ta lausa häirivalt eripäraseks. Ükski hotellikülaline ei ajanud teda iial kellegi teisega segamini – ei heledapäise hotelliteenindaja Herr Strippliga ega ühegagi Herr Meister Palace’i kõrgeaulistest noortest sakslastest, kes saalisid nööda hotelli nagu jumalad, teel mingisse teise tähtkujusse. Hotellitöötajana oli Jonathan täiuslik. Ta ei sundinud sind mõtlema, kes on tema vanemad või kas ta kuulab muusikat või kas tal on naine ja lapsed või hoopis koer. Tema ust valvav pilk oli terav nagu täpsuskütil. Ta kandis roosat kuube. Öösiti kandis ta alati roosat.

      Lumi oli isegi selle aastaaja kohta võimas. Üle valgustatud eesõue kandusid vahuste tormilainetena paksud helbepahvakud. Tähtsa isiku saabumiseks valmis portjeed vahtisid ootusärevalt lumetormi. Roper ei saa sellega mingil juhul hakkama, mõtles Jonathan. Isegi kui ta lennukil lubati õhku tõusta, ei saa see sellise ilmaga maanduda. Herr Kaspar pidi millestki valesti aru saama.

      Kuid vanemadministraator härra Kaspar polnud mitte kunagi mitte millestki valesti aru saanud. Kui härra Kaspar sisetelefonis ikka ütles, et „saabub peatselt”, siis võinuks üksnes paadunud optimist unistada, et kliendi lennuk ei maandu. Muide, mis muul põhjusel pidanuks Kaspari-härra sellisel kellaajal tööd rabama kui mitte lahtise käega kliendi pärast? Oli aeg, nagu proua Loring Jonathanile avaldas, mil härra Kaspar võis kahe frangi nimel inimese vigaseks lüüa ja viie frangi nimel kägistada. Kuid vananedes inimesed muutuvad. Nüüd suutsid üksnes kõige rammusamad palad härra Kaspari õhtuste telesaadete nautimise juurest ära meelitada.

      Mul on südamest kahju, aga hotell on täis, härra Roper, katsetas Jonathan oma viimast kaitseliini, millele pidama jääda, vältimaks vältimatut. Herr Meister kahetseb südamest. Asendusadministraator tegi andestamatu vea. Aga meil õnnestus korraldada teile ruumid Baur au Lacis ja nii edasi. Kuid see soovmõtisklus oli surnult sündinud fantaasia. Täna õhtul ei leidunud Euroopas ühtki suursugust hotelli, mis võinuks kiidelda üle poolesaja külastajaga. Selle maailma rikkad hoidsid end vapralt maadligi – ühe erandiga Richard Onslow Roperi, Bahama saartelt Nassaust pärit kaupmehe näol.

      Jonathani käed tõmbusid pingesse ja ta vabistas instinktiivselt küünarnukke, nagu valmistuks võitluseks. Eesõuele oli pööranud auto, iluvõre järgi otsustades Mercedes, esitulede valgusvihud paksult lumehelbeid täis. Ta nägi härra Kaspari senaatoripead kerkivat ja lühtrivalguse välgatust pumatiga võitud juustes. Kuid auto peatus õue kaugemas nurgas. Takso, tavaline linnatroska, eikeegi. Härra Kaspari pea, mis nüüd läigatas akrüülselt, vajus taas alla, et jätkata sulguvate börsihindade uurimist. Kergendusega lubas Jonathan endale mõru äratundmismuige. Parukas, surematu parukas, härra Kaspari saja neljakümne tuhande frangine kroon, kõigi Šveitsi klassikaliste hotellipidajate uhkus. Härra Kaspari Wilhelm Telli parukas, nagu proua Loring seda nimetas; parukas, mis oli söandanud tõsta mässu miljonärist hirmuvalitseja madame Archetti vastu.

      Võib-olla selleks, et koondada mõtteid, mis kümnes eri suunas laiali üritasid söösta, aga võib-olla ka seetõttu, et ta aimas siin mingit varjatud seost oma praeguse kitsikusega, jutustas Jonathan vaikimisi taas kord sõna-sõnalt endale selle loo, mida ülemmajapidajanna proua Loring oli talle jutustanud tookord, kui ta Jonathanile esimest korda oma ärklitoas juustufondüüd tegi. Proua Loring oli seitsmekümne viie aastane ja pärit Hamburgist. Ta oli olnud härra Meisteri amm ja kuulujutud rääkisid, et ka härra Meisteri isa armuke. Tema oli parukalegendi hoidja ja selle elus tunnistaja.

      „Proua Archetti oli tollal Euroopa kõige rikkam naine, noor härra Jonathan,” teadustas proua Loring, nagu ta oleks maganud ka Jonathani isaga. „Kõik maailma hotellid ajasid teda taga. Kuid tema lemmik oli Meisteri oma, kuni Kaspar talle vastu hakkas. Pärast seda, nojah, ta veel käis, aga ainult ennast näitamas.”

      Madame Archetti oli pärinud suure varanduse – Archetti kaubamajadeketi, seletas proua Loring. Ta elas intresside intressidest. Ja mis talle pealt viiekümnesena eriti meeldis, see oli sõita oma lahtise Inglise sportautoga ühest Euroopa nooblimast hotellist teise, kaaskond ja garderoob bussiga sabas. Ta teadis peast kõigi hotellipidajate ja ülemkelnerite nimesid Hamburgi Neljast Aastaajast kuni Veneetsia Cipriani ja Como järve äärse Villa d’Esteni. Ta määras neile dieete ja taimseid ravimeid ning tutvustas neile nende horoskoope. Ja kui nad tema silmis armu leidsid, premeeris neid kujuteldamatu jootrahaga.

      Ja seda armu leidis härra Kaspar vagunite kaupa, ütles proua Loring. Iga visiit – kord aastas – tõi talle sisse kakskümmend tuhat Šveitsi franki, rääkimata imerohtudest juuste kasvatamiseks, ishiase vastastest võlukividest, mis tuli padja alla panna, ja poolekilostest beluugamarjasaadetistest jõuludeks ning kõigi pühakute päevaks, mille härra Kaspar vastastikuse mõistmise alusel linnas asuva kuulsa toidukauplusega diskreetselt rahaks konverteeris. Kõike seda vaid mõne teatripileti hankimise ja õhtusöögilaua broneerimise eest, millelt Kaspar loomulikult ka tavakohast komisjonitasu võttis. Ning nende vagade kiindumusavalduste eest, mida madame Archetti temalt nõudis oma rolli eest teenrite kuningriigi kastellaanina.

      Kuni päevani, mil härra Kaspar ostis paruka.

      Ta ei teinud seda kiirustades, rääkis proua Loring. Ostis enne Texases maad tänu ühele Meisteri kliendile, kes tegeles naftaäriga. Investeering osutus edukaks ja teenis kasumit. Alles siis otsustas, et nii nagu tema patroness, nii on temagi jõudnud sellesse eluetappi, kus tal on õigus mõned kogunenud eluaastad maha salata. Pärast kuudepikkust mõõtmist ja arutamist oli see valmis – imeparukas, kunstipärase simuleerimise meistriteos. Paruka testimiseks kasutas ta ära oma iga-aastase puhkuse Mykonosel ja ilmus ühel septembrikuisel esmaspäevahommikul oma laua taha päevitunult ja viisteist aastat nooremana – kuni sa talle otse ülevalt lagipähe ei vaadanud.

      Keegi ei vaadanud, ütles proua Loring. Või kui vaatas, siis ei märganud. Mis kõige hämmastavam, mitte keegi ei maininud parukat poole sõnagagi. Ei proua Loring, ei André, kes tollal