Kübaratäis taevast. Терри Пратчетт
Читать онлайн книгу.
au andes olid nad siiski kunagised Haldjamaa elanikud, kes visati sealt aga välja, tõenäoliselt purjutamise pärast. Ja nüüd, kuna nad ei unustanud kunagi inimest, kes oli olnud nende kelda, siis…
…olid nad alati kusagil lähedal.
Nad olid alati kusagil talus, või tiirutasid hiireviu turjal kõrgel kriidikõrgustiku kohal. Ja nad hoidsid tal silma peal, et teda kaitsta ja aidata, tahtis ta siis ise seda või mitte. Ta peitis oma päeviku sahtli kõige tagumisse serva, toppis kempsu seintes olevad praod paberiga kinni ning andis endast parima ka magamistoa põrandalaudade vahel olevate pragudega. Nad olid ju siiski väikesed mehed. Ta oli kindel, et nad üritasid nähtamatuks jääda ja teda mitte segada, kuid ta oli nende märkamisel väga osavaks muutunud.
Nad täitsid soove – mitte neid muinasjuttude kolme soovi, mis lõppesid alati halvasti, vaid tavalisi, igapäevaseid soove. Nac Mac Feegle’id olid ääretult tugevad ja kartmatud ning uskumatult väledad, kuid nad ei suutnud hästi mõista, et see, mida inimesed ütlesid, ei olnud tihti sama kui see, mida nad mõtlesid. Tiffany oli ühel päeval piimaköögis öelnud: „Ma tahaks, et mul oleks selle juustu lõikamiseks teravam nuga,” ja tema ema teravaim nuga võbeles otsapidi tema kõrval lauas peaaegu veel enne tema lause lõppu.
„Ma tahaksin, et see vihm ära lõpeks” oli tõenäoliselt kahjutu soov, sest päris võlukunsti Feegle’id ei tundnud, kuid ta oli õppinud hoiduma soovidest, mis olid jõukohased mõnele väikesele, sihikindlale, tugevale, kartmatule ja väledale mehikesele, kes ei põrganud tagasi ka kellelegi korraliku obaduse andmisest, kui neil selline tuju juhtus tulema.
Soovid nõudsid järelemõtlemist. Ta poleks tõenäoliselt kunagi valju häälega öelnud: „Ma soovin, et saaksin abielluda kena printsiga”, kuid teadmine, et sellisel juhul leiaksid sa suure tõenäosusega oma ukse tagant uimastatud printsi, kinniseotud preestri ning rõõmsalt irvitava Nac Mac Feegle’i, kes on valmis sealsamas isameheks hakkama, muutis sind igal juhul väga ettevaatlikuks. Neist võis aga omal juhuslikul moel ka abi olla ja ta hakkas jätma neile asju, mida perel polnud vaja, kuid millest väikestel olenditel võis kasu olla, nagu näiteks väikesed sinepilusikad, nõelad, Feegle’ile kenasti vanniks sobiv supikauss ja juhuks, kui nad asja mõttest aru ei saanud, ka natuke seepi. Nad ise seepi ei varastanud.
Tema viimane külaskäik kriidikõrgustikul seisva iidse hauakünka juurde, kus piktsid elasid, oli toimunud seoses pulmaga, kus Rob Igaüks, klanni Suurmees, abiellus Pikkjärve Jeannie’ga. Jeannie pidi saama uueks keldaks ja veetma suurema osa oma edasisest elust künka sees, sünnitades lapsi nagu emamesilane.
Pidustustele olid saabunud Feegle’eid ka teistest klannidest, sest peost rohkem armastavad Feegle’id vaid veel suuremat pidu, kus jookide eest maksab keegi teine. Tiffany tundis end tõele au andes veidi võõrana, kuna ta oli umbes kümme korda pikem kui ükski teine peokülaline, ent teda koheldi väga hästi ja Rob Igaüks pidas temast pika kõne, kutsudes teda „meite ‘iaks suureks tilluks moorinoorikuks”, enne kui ta näoli pudingi sisse kukkus. Pidu oli väga palav ja väga kärarikas, kuid ta rõkkas ühes teistega, kui Jeannie Rob Igaüksi üle põrandale asetatud väikese luuvarre kandis. Tava kohaselt pidanuks pruut ja peig üheskoos üle luua hüppama, kuid samavõrd lugupeetud tava kohaselt ei jäänud ükski Feegle oma pulmapäeval kaineks.
Teda oli hoiatatud, et tal oleks sel hetkel mõistlik lahkuda, kuna järgnema pidi tavakohane kaklus pruudi ja peiu klannide vahel, mis võis kesta kuni reedeni.
Tiffany oli Jeannie’le kummardanud, kuna moorid tegid nii, ning oli teda tähelepanelikult silmitsenud. Jeannie oli väike, armas ja väga ilus. Lisaks oli ta pilgus sädelus ning peal üsna uhke hoiak. Nac Mac Feegle’i tüdrukud olid väga haruldased olendid, kes kasvasid teadmises, et neist saavad ühel päeval keldad, ning Tiffanyt haaras tugev kahtlus, et Rob Igaüks leiab oma abielu olevat palju keerulisema, kui ta oskab arvata.
Tal oli kahju neist lahkuda, kuid mitte hirmus kahju. Nad olid omal moel toredad, kuid pikema aja peale kippusid nad veidi närvidele käima. Ta oli nüüd pealegi üheteistaastane ning tundis, et teatud vanuses polnud enam sobilik pugeda väikestesse urgudesse, et seal pisikeste mehikestega rääkida.
Pealegi oli Jeannie vaid viivuks heitnud talle väga mürgise pilgu. Tiffany mõistis selle mõtet vähimagi vaevata. Ta oli olnud klanni kelda, kuigi vaid lühikest aega. Lisaks oli ta olnud kihlatud Rob Igaüksiga, kuigi vaid poliitilise kavalusena. Jeannie teadis seda kõike. Ja tema pilk ütles: Ta on minu. See paik on minu. Ma ei taha sind siia! Hoia eemale!
Tiffanyt ja preili Ticki saatis piki teerada vaikusring, kuna olevused, kes tavaliselt hekkides sahistavad, pidasid Nac Mac Feegle’ite juuresolekul targemaks vagusi püsida.
Nad jõudsid väikesele külaväljakule ning istusid maha vankrit ootama, mis liikus kõndimiskiirusest õige pisut tempokamalt ning pidi viie tunniga jõudma Kakssärgi linna, kus – nagu arvasid Tiffany vanemad – pidid nad istuma suurele postitõllale, mis sõitis silmapiiril paistvate mägedeni ja edasigi.
Tiffany nägi juba vankrit mööda teerada lähenemas, kui ta kuulis muruväljakult kostvat kabjaplaginat. Ta pöördus ning tema süda ühtaegu hüppas rõõmust ja vajus saapasäärde.
Uhkel mustal hobusel istus Roland, Paruni poeg. Ta hüppas veel enne hobuse peatumist sadulast ning jäi siis kohmetu näoga paigale seisma.
„Oih, ma näen seal üht väga kaunist ja huvitavat… ee… kivi,” sõnas preili Tick mesimagusa häälega. „Lähen õige ja silmitsen seda lähemalt.”
Tiffany oleks tahtnud teda näpistada.
„Khm, sa lähed siis ära,” küsis Roland, kui preili Tick eemale kiirustas.
„Jah,” vastas Tiffany.
Tundus, et Roland on ärevusest suisa lõhkemas.
„Ma tõin sulle selle,” ütles ta. „Lasin selle ühel, ee, Yelpi mehel valmistada.” Ta sirutas käe, mis hoidis pehmesse paberisse mähitud pakendit.
Tiffany võttis selle vastu ning asetas ettevaatlikult taskusse.
„Aitäh,” ütles ta ja tegi väikese kniksu. Nii oli üliku ees kombeks, ent antud juhul pani see Rolandi ainult punastama ja kokutama.
„T-tee see hiljem lahti,” ütles Roland. „Ee, ma loodan, et see meeldib sulle.”
„Aitäh,” vastas Tiffany armsalt.
„Vanker jõudis kohale. Ee… sa ei taha sellest maha jääda.”
„Aitäh,” kostis Tiffany ja tegi uuesti kniksu, sest talle meeldis selle tagajärg. See oli väheke julm, aga mõnikord peab julm olema.
Vankrist aga oli väga raske maha jääda. Sellele jõudis kiiresti joostes hõlpsasti järele. Vanker oli nii aeglane, et selle seismajäämine ei tulnud kunagi üllatusena.
Istmeid vankris polnud. Kuller sõitis ülepäeviti mööda külasid, korjas peale pakke ning vahetevahel ka inimesi. Reisijad pidid endale puuviljakastide ja riiderullide vahel lihtsalt mugava koha leidma.
Tiffany istus vankri serval, vanad saapad üle ääre kõlkumas, ning õõtsus edasi-tagasi sedamööda, kuidas vanker mööda ebatasast teed edasi veeres.
Preili Tick istus tema kõrval ning õige pea kattis tema musta kleiti kuni põlvedeni paks kriiditolm.
Tiffany pani tähele, et Roland ronis oma hobuse selga alles siis, kui vanker oli vaateväljast peaaegu kadunud.
Ja ta tundis preili Ticki. Ta oli kindlasti juba uudishimust plahvatamas, sest nõiad ei salli silmaotsaski seda, kui nad midagi ei tea. Ja nagu oligi arvata, kui küla oli nende seljataha jäänud, sõnas preili Tick pärast pikka nihelemist ja kurgu puhtaks köhatamist:
„Kas sa seda lahti ei teegi?”
„Mis asja?” küsis Tiffany tema pilku vältides.
„Ta andis sulle kingituse,” selgitas preili Tick.
„Preili Tick, mulle tundus, et te uurisite huvitavat kivi,” kostis Tiffany süüdistavalt.
„Noh, see oli ainult