PROLOOG

      Öö oli täis vänget inimlõhna.

      Soerd peatus puu all ja nuhutas, hallikaspruun karv varjulaiguline. Männilõhnaline tuulepuhang kandis temani inimlõhna, mille taustal olid nõrgemad lõhnad, mis kõnelesid rebastest ja jänestest, hüljestest ja hirvedest, isegi huntidest. Soerd teadis, et ka need olid inimlõhnad – vanade elutute ja lehkavate loomanahkade hais, mille peaaegu lämmatas suitsu ja vere ja mäda lõhn. Ainult inimene nülgis teistelt loomadelt nahad ja kandis nende karuseid ja karvu.

      Soerdid ei karda inimest nagu hundid. Tema sisikonnas kobrutasid vihkamine ja nälg ja ta urises tumedalt, kutsudes oma ühesilmalist venda ja oma väikest kavalat õde. Kui ta läbi metsa edasi sööstis, järgnesid karjakaaslased otse tema kannul. Ka nemad olid seda lõhna haistnud. Joostes nägi ta ka läbi nende silmade ennast nende ees. Hingeaur paiskus soojade ja valgete pahvakutena karja pikkade hallide lõugade vahelt õhku. Jää oli nende käppade vahel klompi külmunud, kõva kui kivi, kuid jaht oli nüüd alanud, saak otse ees. Ihu, mõtles soerd, liha.

      Üksik inimene oli nõrguke olend. Suur ja tugev ja heade teravate silmadega, kuid töntsi kuulmisega ja lõhnadele kurt. Hirved ja põdrad ja isegi jänesed olid kiiremad, karud ja kuldid vihasemad võitlejad. Kuid karjas olid inimesed ohtlikud. Kui hundid saagile liginesid, kuulis soerd ühe inimkutsika nuttu, läinud ööl sadanud lume rudinat kohmakate inimkäppade all ja lõginat, mida tegid kõvanahad ja pikad hallid küüned, mida inimesed kandsid.

      Mõõgad, sosistas hääl tema sisemuses, odad.

      Puudele olid kasvanud jääkihvad, irevil pruunide raagus okste küljes. Ükssilm tormas läbi võsa, nii et lumi tuiskas. Tema kaaslased järgnesid talle. Mäest üles ja siis nõlvast alla, kuni mets nende ees lahku tõmbus ja seal olidki inimesed. Üks neist oli naine. Karusnahka mähitud komps, mida ta vastu rinda surus, oli tema kutsikas. Jäta ta viimaseks, sosistas hääl, ohtlikud on isased. Mehed möirgasid vastastikku nagu inimesed ikka, kuid soerd haistis nende õudu. Ühel neist oli puust kihv, sama pikk kui ta ise. Ta heitis selle, kuid ta käsi värises ja kihv lendas märgist üle.

      Siis oli kari neil kallal.

      Soerdi ühesilmne vend paiskas kihvaheitja tagurpidi hange ja rebis rapsiva mehe kõri puruks. Tema õde lipsas teise isase taha ja ründas teda selja tagant. Soerdile jäid emane ja ta kutsikas.

      Ka naisel oli väike luust tehtud kihv, kuid ta pillas selle käest, kui soerd ta jala lõugade vahele haaras. Kukkudes põimis ta käed oma lõugava kutsika ümber. Karusnaha all oli naine vaid luu ja nahk, kuid tema nisad olid piima täis. Kutsika liha oli kõige maitsvam. Hunt jättis paremad palad oma vennale. Jäätunud lumi korjuste ümber värvus roosaks ja punaseks, kui kari oma kõhtu täitis.

      Mitme penikoorma kaugusel, mudast ja õlgedest ühetoalises hurtsikus, millel oli rookatus ja suitsuava ja kõvakstambitud muldpõrand, Varamyr värahtas ja köhis ja limpsis huuli. Tema silmad punetasid, huuled olid pragulised, kurk kuivas ja kõrbes, kuid tema suu oli täis vere ja rasva maitset, ehkki ta tursunud kõht kisendas toidu järele. Lapse liha, mõtles ta ja talle meenus Muhk. Inimliha. Kas ta oli langenud nii madalale, et himustas inimliha? Ta kuulis oma vaimus, kuidas Haggon temaga torises: „Inimesed võivad süüa loomade liha ja loomad inimeste liha, kuid jõle on see inimene, kes sööb inimliha.”

      Jõle. See oli olnud Haggoni lemmiksõna. Jõle, jõle, jõle. Inimliha söömine oli jõledus, hundina hundiga paaritumine oli jõledus ja teise inimese keha võtmine oli kõige hullem jõledus üldse. Haggon oli nõder ja pelgas omaenese jõudu. Ta suri halades ja üksinduses, kui ma ta teise elu temast välja rebisin. Varamyr oli ta südame ise ära söönud. Ta õpetas mulle paljugi ja viimane, mis ma tema käest õppisin, oli inimliha maitse.

      Kuid seda vaid hundina. Ta ei olnud inimliha kunagi inimhammastega söönud. Oma karjale ei saanud ta seda söömaaega ometi pahaks panna.

      Hundid olid sama nälginud nagu ta ise, lahjad ja külmas ja näljas, ja see saak… kaks meest ja sülelapsega naine, kes põgenesid kaotuse eest surma. Nad oleksid niikuinii varsti hukka saanud, kas külma või nälja läbi. See oli parem ja kiirem viis. Halastus.

      „Halastus,” ütles ta valjult. Tema kurk oli kare, kuid oli hea kuulda inimhäält, kas või enda oma. Õhku täitis kopituse ja niiskuse lõhn, maa oli külm ja kõva, ja tema lõkkest tuli rohkem suitsu kui soojust. Ta nihkus leekidele nii lähedale kui söandas, vaheldumisi köhides ja lõdisedes, küljel lahti läinud haav tuikamas. Veri oli tema püksipõlvedeni imbunud ja hangunud kõvaks pruuniks korbaks.

      Ohakas oli teda hoiatanud, et see võib juhtuda. „Ma õmblesin selle kokku nii, nagu vähegi suutsin,” oli naine öelnud, „aga sa pead puhkama ja laskma sellel paraneda, muidu rebeneb haav uuesti lahti.”

      Ohakas oli olnud ta viimane kaaslane – odanaine, kes oli vintske nagu vana juurikas, nägu tüükaline ja tuulest parkunud ja kortsuline. Teised olid ta tee peal hüljanud. Nad jäid ükshaaval maha või rühkisid ette, suundudes oma kodukülade või Piimvee või Karmikandi poole või metsa, üksinduses surema. Varamyr ei teadnud seda ega hoolinud sellest. Ma oleksin pidanud võtma ühe neist, kui mul oli see võimalus. Ühe nendest kaksikutest või selle armilise näoga suure mehe või selle punapäise poisi. Kuid ta oli kartnud seda teha. Mõni teistest oleks võinud aru saada, mis toimub. Siis oleksid nad tema vastu pöördunud ja ta tapnud. Ja Haggoni sõnad olid teda painanud ja nii kadus see võimalus käest.

      Pärast lahingut olid nad tuhandete kaupa läbi metsa rühkinud, näljased, hirmul, põgenedes selle veresauna eest, mis oli neid Müüril tabanud. Mõned olid rääkinud oma hüljatud kodudesse naasmisest, teised uue rünnaku korraldamisest väravale, kuid suurem osa oli heitunud ega teadnud üldse, kuhu minna või mida teha. Nad olid pääsenud mustades mantlites vareste ja hallides terasrüüdes rüütlite käest, kuid nüüd varitsesid neid teised armutud vaenlased. Iga päev jäi nende teed tähistama üha rohkem laipu. Mõni suri nälja, mõni külma, mõni haiguse kätte. Mõned tapeti nende poolt, kes olid olnud nende relvavennad, kui nad koos Mance Rayderi, Müüritaguse Kuningaga, lõunasse marssisid.

      Mance on langenud, rääkisid ellujäänud isekeskis, hääles meeleheide, Mance on vangi võetud, Mance on surnud. „Harma on surnud ja Mance vangi langenud ja teised panid putku ja hülgasid meid,” oli Ohakas öelnud, kui ta Varamyri haava kinni õmbles. „Tormund, Vesistaja, Kuusmeel, kõik need vaprad sõjamehed. Kus on nad nüüd?”

      Ta ei tunne mind ära, mõistis Varamyr siis, ja kuidas ta võikski tunda? Ilma oma loomadeta ei näinud ta suurmehe moodi välja. Ma