Esimene osa

      1. PEATÜKK

      Caroline

      Kui ma oleksin teadnud, et kohtan peagi meest, kes põrmustab mu, nagu oleksin ma terrakotakividele kukkunud portselan, oleksin sisse maganud. Selle asemel ajasin meie floristi härra Sitwelli voodist välja, et ta valmistaks mulle nööpaugulille. Mu esimene konsulaadigala polnud koht, kus pidulikkusega tagasi hoida.

      Ühinesin mööda 5. avenüüd rühkiva töölisklassi pulbitseva vooga. Halle vildist kaabusid kandvad mehed tõuklesid minust mööda, hommikused lehed nende portfellis kuulutamas selle kümnendi viimaseid häid uudiseid. Sel päeval ei kogunenud idakaares tormipilvi, miski ei viidanud sellele, mida tulevik pidi tooma. Ainus halvaendeline märk Euroopa suunast oli lehk, mida levitas East Riveri jõgi.

      Kui lähenesin meie kontorihoonele 5. avenüü ja 49. tänava nurgal, tajusin, et Roger vaatab mind ülalt aknast. Ta oli vallandanud inimesi ka tühisemate asjade pärast, kui seda oli kakskümmend hilinetud minutit, kuid sel ainsal ajal aastas, mil New Yorgi eliit oma rahakotid avas ja tegi näo, et hoolib Prantsusmaast, polnud nirude nööpaugulillede jaoks kohta.

      Pöörasin ümber nurga ja hommikupäike säras nurgakivile tahutud kuldsetel tähtedel: LA MAISON FRANÇAISE. Prantsuse Maja, Prantsuse konsulaadi kodu, seisis külg külje kõrval Briti impeeriumi hoonega, fassaadiga 5. avenüü poole, ning oli Rockefelleri keskuse, Junior Rockefelleri uue graniidist ja paekivist kompleksi osa. Paljude riikide konsulaatide kontorid asusid toona just seal ning see tegi majast ühe suure rahvusvahelise diplomaatia Paabeli.

      „Taha otsa välja, näoga uste poole,” ütles Cuddy, meie liftioperaator.

      Härra Rockefeller oli liftipoisid isiklikult välja valinud, nõudes neilt veatuid kombeid ja head välimust. Cuddy oli väga nägus, hoolimata sellest, et tema juuksed olid juba hallisegused ja keha vananemise teel.

      Cuddy tõstis pilgu valgustatud numbritele liftiuste kohal. „Teil on seal üleval täna palju rahvast, preili Ferriday. Pia ütles, et saabus kaks laeva.”

      „Vaimustav,” vastasin.

      Cuddy pühkis midagi oma tumesinise vormikuue käiselt. „Kas tänane päev läheb jälle pikale?”

      Ühe maailma kiireima lifti kohta tundus meie oma igavesti venivat. „Ma lahkun viiest. Meil on täna gala.”

      Ma armastasin oma tööd. Meie pere naistest oli töötamise traditsioonile aluse pannud vanaema Woolsey, kes omal ajal Gettysburgi sõjaväljal sõdureid tohterdas. Aga minu vabatahtlik töö Prantsuse konsulaadi perekondade nõustamise osakonna juhina polnud tegelikult töö. Armastus kõige Prantsusmaaga seotu vastu oli mul lihtsalt geenides. Mu isa võis olla küll pooleldi iirlane, kuid tema süda kuulus Prantsusmaale. Ja mu ema oli saanud päranduseks korteri Pariisis, kus veetsime kõik oma augustikuud, mistõttu tundsin end seal nagu kodus.

      Lift jäi seisma. Isegi läbi suletud uste oli kuulda kohutavat kõrgendatud häälte müra. Ma väristasin õlgu.

      „Kolmas korrus!” hüüdis Cuddy. „Prantsuse konsulaat. Ettev…”

      Kui uksed avanesid, neelas müra tema viisaka tooni. Meie ooteruumi esine koridor oli nii tihedalt rahvast täis, et nende vahelt mahtus vaevu läbi. Nii Normandie kui ka Île de France, kaks Prantsuse uhkemat ookeaniliinilaeva, olid sel hommikul New Yorgi sadamas randunud, pungil täis rikkaid reisijaid, kes pagesid Prantsusmaal valitseva ebakindluse eest. Kui kõlas laevavile, mis andis reisijatele loa kaldale minna, seadis laeval olnud eliit sammud konsulaati, et lahendada viisaprobleemid või muud ebameeldivad olukorrad.

      Trügisin suitsusesse ooteruumi, mööda naistest, kes kandsid Pariisi uusimaid kleite ja peksid keelt, ümber oivaline Arpège’i parfüümi pilv, juuksed ikka veel mereveepritsmetest niisked. See seltskond oli harjunud teenritega, kes saadavad neid varjuna, ühes käes kristallist tuhatoos ja teises šampanjapokaal. Normandie punastes vormikuubedes jooksupoisid seisid külg külje kõrval musti kuubi kandvate Île de France’i jooksupoistega. Pressisin, õlg ees, läbi rahvasumma, et jõuda ruumi tagumises seinas asuva sekretärilaua juurde, kui mu šifoonsall takerdus ühe silmipimestavalt kauni olendi pärlikee kinnitusse. Sellal kui ma üritasin salli lahti tõmmata, hakkas sisetelefon helisema.

      Roger.

      Trügisin edasi, tundsin tagumikul kellegi patsutust ja ümber pöörates nägin mereväelast, kes mulle oma kollaste hammastega naeratas.

      „Gardons nos mains pour nous-mêmes,” ütlesin talle. Hoiame oma käed endale.

      Noormees tõstis käe üles ja kõlgutas sõrmede vahel Normandie sviidi võtit. Vähemalt polnud ta üks neist üle kuuekümnestest, keda ma tavaliselt ligi tõmbasin.

      Jõudsin laua juurde, kus istus meie sekretär, pilk maas, ja trükkis.

      „Bonjour, Pia.”

      Rogeri nõbu, tumedate silmadega kaheksateistkümneaastane poiss, istus Pia laua serval, jalg üle põlve. Ta hoidis sigaretti kõrgel õhus, samal ajal karbist šokolaadi valides, mis oli Pia lemmik hommikusöök. Minu dokumendihoidja oli Pia laual juba kaustasid täis.

      „Vraiment? Mis selle päeva juures nii head on?” küsis Pia pead tõstmata.

      Pia oli palju enamat kui sekretär. Me pidasime kõik mitut ametit ja tema ülesandeks oli võtta arvele uued kliendid, teha igaühele oma kaust, trükkida ära Rogeri tohutu kirjavahetus ja dešifreerida meeletu hulk morsekoodis sõnumeid, mis meie kontorisse sisse tulid.

      „Miks siin nii palav on?” küsisin. „Pia, telefon heliseb.”

      Ta võttis karbist šokolaadi. „Seda ta teeb jah.”

      Pia tõmbas kavalere ligi, nagu oleks ta edastanud signaali mingil sagedusel, mida suutsid vastu võtta vaid mehed. Ta oli oma metsikul moel ligitõmbav, kuid mina kahtlustasin, et Pia populaarsuse taga olid tema liibuvad kampsunid.

      „Pia, kas sa saad täna mõne minu juhtumi enda peale võtta?”

      „Roger ei luba mul siit laua tagant lahkuda.” Ta purustas šokolaadikompveki põhja lakitud pöidlaküünega ja kompvekist voolas välja maasikakreem. „Ja ta tahab sind silmapilk näha, aga mul on tunne, et seal diivanil istuv naine magas täna öösel koridoris.” Pia vehkis mu nina all pooleks rebitud sajadollarilisega. „Ja see koertega paksuke seal ütleb, et ta annab sulle teise poole ka, kui sa ta esimesena jutule võtad.” Ta noogutas mu kabineti ukse taga ootavale heas toitumuses vanapaarile, kes kumbki hoidis süles kaht halli koonuga taksikoera.

      Nagu Pial, nii olid ka minu ülesanded laiapõhjalised. Nende hulgas oli hoolitseda selle eest, et Prantsuse kodanike – tihti olid nendeks perekonnad, kel oli elus viltu vedanud – vajadused New Yorgis rahuldataks, ja juhtida oma Prantsuse perekondade fondi tööd, see oli heategevuslik ettevõtmine, mille kaudu ma saatsin Prantsuse orbudele ookeani taha pakke. Mul olid seljataga kaks aastakümmet Broadwayl ja see töö tundus olevat eelmisega võrreldes lapsemäng. Igatahes ei pidanud ma enam niisugusel hulgal kohvreid lahti pakkima.

      Mu ülemus Roger Fortier ilmus oma kabineti uksele.

      „Caroline, mul on sind kohe vaja. Bonnet ei tule.”

      „Roger, sa teed vist nalja.” See uudis mõjus nõnda, nagu oleks mind kõhtu löödud. Olin juba mitu kuud tagasi kinnitanud Prantsusmaa välisministri meie galaõhtu peakõnelejaks.

      „Praegusel ajal pole just lihtne olla Prantsusmaa välisminister,” hõikas Roger üle õla, kui kabinetti tagasi läks.

      Astusin oma kabinetti ja lappasin läbi laual nimekaardihoidja küljes olevad kaardid. Kas ema budistlikust mungast sõber Ajahn Chah on õhtul vaba?

      „Caroline…” hüüdis Roger. Haarasin nimekaardihoidja ja ruttasin tema kabinetti, vältides taksikoertega paarikest, kes püüdis nimme traagilist muljet jätta.

      „Miks sa täna hiljaks jäid?” küsis Roger. „Pia on juba kaks tundi siin olnud.”

      Peakonsul Roger Fortier juhtis konsulaadi tööd nurgapealsest kabinetist, kust avanes vaade Rockefeller Plazale ja Promenade Cafele. Tavaliselt laiutas seal augus kuulus uisuväljak, kuid see oli suveks kinni pandud ja nüüd oli plats täis kohvikulaudu ja sabakuubedes kelnereid,