Us-ku-ma-tu

      Oli üks tüdruk nimega Mann, kes vaatas tükk aega oma toas aknalauda. Tal olid silmad nii suured nagu kurgiviilud, kuigi tavaliselt olid ta silmad päris keskmise suurusega, umbes nagu röstitud mandlid. Mannil oli aknalaual terve rodu kingasid ja ta oleks hea meelega nendega jälle mängima hakanud, aga midagi oli valesti.

      Keegi oli kingad ümber tõstnud, teinud neist püramiidikujulise torni. Aga kes see keegi oli, ei osanud Mann mõelda, sest tal ei olnud ei õde ega venda. Olid vaid ema ja isa, aga nemad ei hakkaks küll tema kingadega mängima. Neil polnud selliste asjade jaoks aega.

      Suurimat imestust avaldas Mannile kõige ülemine king. See oli musta värvi, läikiv ja kontsaga tantsuking. Üks tema lemmikutest. See oli kõige kahtlasem kogu torni juures, sest sinna oli pistetud pruunist paberist kiri. Rulli keeratud ja punase niidiga sõlm peale tehtud. Kahtlemata peenike käsitöö. Isa see kohe kindlasti ei saa olla, mõtles Mann, tal on liiga jämedad sõrmed, et midagi nii peenikest teha.

      See kiri oli otsapidi pistetud sinna, kus muidu pidanuks olema Manni väikene varvas. Ja kuna see pidi ilmselgelt olema kirjutatud just temale, siis pistis seesama tüdruk selsamal laupäevasel märtsikuu hommikul oma kaks sõrme sinna sisse. Ettevaatlikult, justkui kartes, et jalatsitest tehtud torn võib kokku kukkuda, tõmbas tüdruk kirjarulli kinga seest välja. Kahtlemata oli see eriline hetk! See oli niisama eriline, nagu saaks kõrvast ühe suure vaigutüki kätte või siis ninast pika ärakuivanud kolli. Lihtsalt selle vahega, et see kirjarull oli vaigust ja ninakollist palju ilusam. Paber oli tehtud mingisugusest imeõhukesest materjalist ja see nöör oli nii pehme, nagu oleks ta haldjate käsitöö.

      Tüdruk vaatas igaks juhuks üle õla, kas toa uks on kinni, ja harutas siis sõlme lahti. Ja rull avanes!

      „Tere Mann! Kõikepealt tahagsin ma sult palju anteks paluda, et ma ei ole väka tupli olnud. Palun ära ole minu peale enam pahhane. Jõuluvana Uugo ka pahhandas minuka jupa mitu korta. Ta ütles, et ma olen olnut laisk sulane ja nii eidohi enam. Ta ütles, et ma pean tekema kõik uuesdi eaks ja sulle tooma ühe suure kinkituse. Palun kirjutta mulle ka ja ütle, mis ma sulle tua tohiks. See võip olla üks kõik mis asi, aka Uugo ütles, et see peab su tupa ära mahduma. Ma tahan olla ika sinu pägabik ja lupan, et olen nüd tupli.

      Sinu pägabik Erki“

      Mann käis teises klassis ja tal oli lugemine selge. Aga kuna kirja sisu oli nii ootamatu, siis luges ta selle veel mitu korda läbi, et päkapiku jutus kindel olla.

      „Ma saan soovida endale ükskõik mis kingituse!“ sosistas Mann endale, justkui tehes sellega nii, et see talle paremini kohale jõuaks. „Lihtsalt peaasi, et see mu tuppa ära mahuks?!“

      Tüdruk viskas ennast tugitooli lösakile ja vaatas aknast välja kaugele läbi pilvede. Ta mõte läks rändama ja lendas üle metsade ja järvede. Üle Soome lahe, üle IKEA poe friikartulite ja lihapallide. See tegi tiiru üle Rootsi ja Norra, tuli tiiruga tagasi Taani kohale ning maandus korra Legolandis. Siis tõusis raketina kõrgele üles taevasse, möödus lennukitest, sukeldus kosmose pimedusse ning maandus kuu peal. Jooksis ümber selle kaks tiiru ja vaatas uuesti maa peale, mis teda tagasi ootas. Tüdruk kihutas otsejoones Vaiksesse ookeani, kus sukeldus delfiiniparve sisse, ning järgmisena ratsutas sinivaala seljal. Ta kihutas Kariibi mere piraatide laevale ja jõi koos Johnny Deppyga limonaadi, mis ei saanud mitte kunagi otsa, ning pikutas maailma kõige pehmematel patjadel. Mann kujutas ette, kuidas ta uuesti silmad avas ja peegli ees Elsa kleiti kandis ning Olafile pai tegi …

      Seda kõike oli nii palju. Kõike, mida soovida sai ja süda igatseda võis.

      Manni emal käisid mõnikord sõbrannad külas ja kui nad millestki suure innuga rääkisid, siis nad ütlesid „uskumatu!“ Manni arvates ütlesid nad seda liiga tihti ja liiga paljude asjade kohta, aga nüüd arvas tüdruk, et on õige hetk sedasama öelda.

      „Uskumatu!“

      „Us-ku-ma-tu!“

      „Appikene, kui lahe!“

      Mann tegelikult teadis väga hästi, mida ta kõige enam soovis. Eks ikka seda, mida ta mitte kunagi ei saanud, kuigi ta oli juba mitu aastat enne sünnipäeva ja jõule seda vanematelt küsinud. Aga tüdruku mangumine lõppes alati sellega, et vanemad ütlesid, et tüdrukul on allergia ja see ei ole lihtsalt võimalik.

      „Ma tahan saada endale kodulooma. Sellist kodulooma, mille vastu mul allergiat ei oleks!“

      Kui Mann seda ütles, siis ta ei teadnud, kas see on võimalik. Aga kuna tegemist oli jõuluvana isikliku päkapikuga, siis kes teine suudaks täita ta soove kui mitte tema?

      „Ükskõik, kas koera või kassi või merisiga! Ükskõik millist looma, aga sellist, kes mind sügelema ja aevastama ei ajaks!“

      Ilma pikemalt mõtlemata istus Mann laua taha ja kirjutas päkapikk Erkile oma soovi. Ta voltis kirja kokku, pani selle samamoodi kinga sisse ning jalutas toast välja. Sest ega Mann mingi rumal tüdruk olnud. Ta teadis, et päkapikud käivad alles siis, kui toas kedagi teist ei ole.

      Jah, isegi siis, kui käes on kevad ja enamik teisi päkapikke peaks oma suurest tööst hoopis puhkama ja näiteks rannaliival päikest võtma.

      Ootamatu kingitus

      Mann ei teadnud, millal see juhtus, aga see võis olla millalgi enne õhtusööki.

      Nimelt kui tüdruk uuesti oma tuppa tuli ja aknalaual kingadest tehtud püramiiditorni läks vaatama, siis ta kirja enam ei olnud. See oli kadunud nagu tina tuhka!

      Oi, kuidas Mann oleks soovinud päkapikk Erkit näha. Siin polnud enam mingit kahtlust, see väike naaskel oligi päriselt olemas!

      Enne magamajäämist mõtles tüdruk tükk aega, millise looma Erki võib tuua, aga tõtt-öelda oli seda väga raske ära arvata. See võis olla ju ükskõik kes! Kui see oli koer, siis see võis olla väga suur ja karvane, nii et tema voodist pool kohta ära võtaks. Või siis hoopis selline, kes talle käekotti mahuks ja iga asja peale haugataks? Kui see saab olema aga kass, siis neidki on ju igasuguseid. On selliseid, kes ainult magavad, ja selliseid, kes igal pool ronivad ja ringi käivad. Mõni tahab ainult õues käia ja igal võimalusel teiste kassidega kakelda. Kuidas Erki peaks teadma, milline neist on kõige parem või talle kõige sobilikum? Kas ta üldse võtab neid asju arvesse või võtab ükskõik millise esimese ettejuhtuva?

      Mann hakkas selle pärast isegi natuke muretsema, aga lohutas end mõttega, et kuna talle kõik koerad ja kassid meeldivad, siis küll talle ka Erki toodu meelt mööda on.

      Sel õhtul jäi tüdruk tavalisest hiljem magama. Viimane asi, mida Mann sellest päevast mäletama jäi, oli see, kuidas ta seina peal olevat joonistust vaatas. Ta oli selle joonistanud mitu aastat varem, lasteaias. See oli üks roosa kass, kellel oli natuke terav nina ja lühikesed jalad, aga muidu oli päris armas teine.

      Hommikul ärkas Mann selle peale, et üks talveunest ärganud kärbes tegi ta näo peal tiire. Alguses oli see isegi päris mõnus ja ta lasi kärbsel jalutada kohe mitu ringi, aga siis läks asi liiga hulluks ning tüdruk pidi nägu sügama hakkama. Kärbeste vastu tal allergiat ei olnud, aga sügelema ajasid nad teda millegipärast ikkagi. Mõnikord ta mõtles, et võib-olla oli kärbeste jalgade küljes mingi aine, mis sügelemist põhjustas, aga ta ei olnud seda jõudnud veel välja uurida.

      Mann jooksis uuesti akna äärde ja uudistas, kas päkapikult pole kirja tulnud.

      „Uskumatu! Ja ongi!“ ütles tüdruk ja tõmbas ilma pikemalt mõtlemata järjekordse pruuni kirjarulli kinga seest välja. Tüdruku uudishimu oli suur ja ta keel käis ühest suunurgast teise.

      Kirjas oli nõnda:

      „Tere Mann! Harmas tütruk. Lootan, et sule meeltip see loomake ja sai pahanta minuka. Ma vaadasin su tuas rinki ja näkin, et sulle ta meeltip. Jõuluvana Uugo ütles, et oleks võinut mitaki paremat soovita, aka ma gaidsesin sint ja ütlesin, et sa ise tahdsid. Uugo ütles okei. Kui jUmal lupap ja me elame, kohdume järkmisel jõulul.

---

Скачать книгу