KOLMAS RAAMAT

      SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK

      Gracechurchi tänava majas valitses pilkane pimedus. Väljas mustendas taevas, kõu kõmises kitsa hoovi kohal, vihma kallas, ladises lompideks, vesi kihutas mööda rentslit, kandes kaasa prügilaviini. Ehkki oli keskpäev, põlesid majas küünlad.

      Robert de Quincy seisis laua ääres. Ta hoidis käes Inglismaa kuninga pitseriga dokumenti.

      Eleyne vaatas seda kamina juurest, tegemata katsetki seda enda kätte võtta.

      Robert pani dokumendi lauale. „Ole hea. Ma pidasin sõna. Kuninga luba minna Towerisse vend Gruffyddit vaatama.”

      „Tänan.”

      Eleyne’i juuksed olid tagasi kasvanud. Ehkki ta oli ainult kahekümne kuue aastane, paistis punakuldsetes kiharates, mis olid endiselt taltsutamatud, hõbedasi viirge. Eleyne’i nägu oli endiselt ilus, kuigi laubal olid armid, mis jäid osaliselt peakatte varju; ka suunurgas oli arm; üht kätt moonutasid üle sõrmenukkide jooksvad pingul, läikivad punased armid.

      Robertil oli see kolme aasta jooksul alles teine kord Eleyne’i näha. Kuningas Henry oli tal selge sõnaga keelanud Fotheringhaysse minna ja Robert polnud küsinud, mida Henry teadis või kust tuli surve Eleyne rahule jätta. Ta oli hulk aega oma elu pärast kartnud, siis oli hirm pikkamööda järele andnud ning ta oli lakanud üle õla tagasi vaatamast ja pistodahoopi ootamast. Nüüd oli ta tulnud Chesteri krahvinna linnamajja kuninga kirja tooma, jälle endistviisi kehklev – vähemalt kuni Eleyne’iga kohtumiseni. Naise kalki näkku vaadates kippus Roberti enesekindlus kaduma.

      „Kas su käsi käib hästi?” Robert naeratas ebalevalt.

      „Jah.”

      „Ma lähen parem ära.” Ta oli tulnud käskjalana maad kuulama, lootes võita Eleyne’i poolehoidu, kui aitab tal Gruffyddiga kokku saada. Naine läks laua juurde ja võttis dokumendi kätte, aga tema ilme polnud põrmugi julgustav.

      „Eleyne …”

      „Palun mine nüüd.” Eleyne’i hääl oli tuhm. Ta pani käed risti, hoides kirja tugevasti rinnal nagu kilpi.

      Robert kehitas õlgu, läks ukse juurde, tegi selle lahti ja jäi kõhklema. Ta keeras end ringi. „Tervita oma venda minu poolt.”

      Eleyne ei vastanud. Ta seisis veel kaua pärast Roberti lahkumist liikumatuna.

      Kas kogemata või meelega oli Toweri külastus määratud püha Davidi päevale. Eleyne ja Rhonwen leidsid Gruffyddi White Towerist võrdlemisi mugavatest eraruumidest. Mees ootas rääkimisega, kuni valvur oli ära läinud.

      „Eleyne. Lõpuks ometi. Kuidas sa elad, väike õde?”

      Eleyne vaatas teda üksisilmi. Tema nägusast punapäisest vennast oli saanud iseenda kõverpeeglipilt: ta oli nüüd väga paks ja hakkas kiilanema.

      „Halastuse pärast, Gruffydd, mida nad sinuga teinud on?” Eleyne viskus venna sülelusse.

      „Mõtled va vatsa? See kaob kohe, tüdruk, kui olen vabaks saanud. Küll näed. Senena ristis mind viimase külaskäigu ajal nii- ja naasuguste nimedega.” Gruffyddi nägu tõmbus kurvaks. „Jumal, kuidas ma nende järele igatsen! Siiski on mul hea meel, et nad ära läksid. Siin polnud neil mingit elu. Kas sa oled teda ja poisse näinud?”

      Owain oli endiselt koos isaga vangistuses, teised elasid koos Senenaga Cricciethis.

      „Siin pole kellelgi mingit elu!” nähvas Eleyne. „Ei, ma pole neid näinud. Pärast papa surma pole ma Gwyneddis käinud.”

      „Niisiis pole sa meie armastatud vennakest näinud?” Gruffyddi hääl oli järsk.

      „Ei, ma pole kedagi näinud.”

      Rhonwen oli taandunud aknaalusele istmele, mis oli polsterdatud patjadega; seintel rippusid gobeläänid, toas olid laud, pingid ja järid, tule juures seisis tool. Laual küünlajalgade seas hakkasid silma ajaviitetarbed: poole mängu peal hüljatud malelaud, pärgament ja suled, raamatud, väike nahkkarp täringutega ja mitu tühja veinipeekrit.

      „Gruffydd, kuidas sa suudad siin olla? Mis on sinuga juhtunud? Kuidas sa saad elada ratsutamise, naermise ja võitlemiseta?”

      „Mul ei jää muud üle.” Vend võttis tema ümbert kinni. „Ma elan siin sellepärast, et olen vang, õeke. Sa tead seda niisama hästi nagu mina, ja tead ka, miks. Meie venna reeturlikkuse pärast!” Gruffyddi hääl oli tulvil kibedust. „Aga ei maksa minust rääkida. Räägi endast. Miks sa Šotimaal ei ole?”

      „Alexander ei taha mind enam. Ma sünnitasin talle kaks poega, Gruffydd, aga mõlemad surid. Mis kasu tal minust on?” Hääl kähe, keeras Eleyne selja.

      Gruffydd süngestus. „Ma arvasin, et ta armastab sind, cariad.” Ta pani käed õe õlgadele ja keeras ta jälle näoga enda poole. „Soo jätkamiseks on tal abikaasa. Sind tahtis ta armastusest, kas polnud nii?” Vend vaatas talle otsa piiritu kaastundega. „Kas sa pole teda üldse näinud?”

      Eleyne raputas sõnatult pead.

      Alexander oli saatnud sõnumeid ja kingitusi, aga Eleyne oli vajunud liiga sügavale meeleheitesse, et neid märgata, kui polnud kuningat ennast. Eleyne tahtis teda, mitte kingitusi. Kaks nädalat pärast väikese Johni matuseid oli ta lahkunud Loch Leveni lossist ja alustanud pikka teekonda lõunasse. Kuningas polnud saatnud kedagi teda tagasi kutsuma.

      Eleyne, nägu kaetud musta looriga, oli ratsutanud Inglismaale otsekui udus, märkamata ümbritsevat maastikku. Fotheringhaysse jõudnud, oli ta läinud oma magamiskambrisse ning hakanud leinama oma lapsi ja armastust.

      Eleyne’il polnud tekkinud mõtetki, et Robert võiks Fotheringhaysse tulla, ja mees polnudki tulnud, mille eest ta tänas õhtuti jumalaid. Ta ei murdnud pead, kus Robert on või kes teda eemal hoiab – piisas sellest, et too ei tulnud. Leides tröösti oma koerast, hobustest ja maakoha tasasest ilust, oli Eleyne toibunud. Ta käis ratsutamas ja jalutamas ning haaras jälle ohjad, et valitseda oma kaasavaramaade mõisaid.

      Alexander oli saatnud kingitusi ja kirju, aga Eleyne polnud kordagi vastanud. Mees ise polnud tulnud, ta oli jätnud naise üksinda leinama. Eleyne’i uhkus ei lubanud anuda, et ta tuleks, ja nüüd oli liiga hilja. Kuidas ta ka ei igatsenud Alexanderi embusse viskuda, aga kogu südant täitev jääkamakas ei sulanud; mõte pisitillukesest Johnist, kes oli lamanud liikumatu ja kaamena kuninglikus hällis, muserdas teda iga kord, kui ta lubas mõtetel rännata Šotimaale ja Šotimaa kuningale.

      Robertist polnud sõnagi kuulda olnud, aga tol õhtul, kui Eleyne oli käinud Londonis, külas Lunedil ja tema rõõmsal rõkkaval lastepesakonnal, oli ta saanud kirja, et mees oli kuningas Henryle tema eest kostnud, ja nüüd tohtis Eleyne Gruffyddile külla minna, mida Henry oli seni kangekaelselt keelanud.

      „Oled sa Alexanderile kirjutanud? Või sõna saatnud?” käis Gruffydd leebelt peale.

      „Ta teab, kust mind leida, kui tahab.”

      „Võib-olla ta ootab, et näha, kas sina teda tahad.”

      Eleyne kaalus seda mõtet, siis muigas. „Ei usu. Nüüd on tal abikaasa, kes lahutab tema meelt.” Ta tõmbas end venna sülelusest lahti ja läks laua juurde. Uuris malelauda, võttis ühe nikerdatud vandliviguri ja tegi mõtlikult käigu. „Me oleme paar haletsusväärseid narre, eks ju,” ütles ta pikkamööda.

      „Tundub küll.” Gruffydd muheles.

      „Minul on vähemalt vabandus,” jätkas Eleyne. „Sinul mitte. Vaata, millises seisukorras sa oled, Gruffydd. Kuidas sa ometi lubasid endal loiuks ohvriks manduda? Mismoodi sa võid kõrval seista ja pealt vaadata, et Henry pärib Gwyneddi, kui Isabella ei kingi Dafyddile poega? Kas sa ei hooli enam oma pärandusest? Ega Owain? Kas sa mitte ei võlgne talle seda? Kas sa mitte ei võlgne Llywelynile, Rhodrile ja Dafyddile seda, et pääsed siit?” Eleyne’i silmad välkusid vihast. „Ära tee neile seda, Gruffydd.