Monika Rahuoja-Vidman

      P Õ N E V I K

      H U N T

      L A M B A N A H A S

      2018

      I peatükk

      „No nii, palun astuge edasi Teie Kõrgeausus!” Naispolitseinik rõhutas eriliselt kahte viimast sõna.

      Ta oli avanud kambriukse ja võtnud vahialuselt ära käerauad. Vangutas seejärel huuli torru ajades peaga ja tonksas noormeest kergelt vastu selga, „sina… sina jah, mida sa ootad? Siin pole kedagi teist! Kobi sisse ja ära koperda. Üksluine see elu siin küll on, aga pole muret, vähemalt esialgu sul meie juures igav ei hakka, üks tegelane on juba ees.”

      Poiss astus ebalevalt ringi vaadates kambrisse ja tüdinud olekuga suurekasvuline, moodsalt ühele küljele lühikeseks lõigatud tumedate juustega naispolitseinik sulges tema järel ukse.

      Filip vaatas ringi. Narid, poltidega põranda külge kinnitatud. Seina ääres samuti põranda külge kinnitatud ülilihtne, sahtliteta laud, nurgas metallist wc-pott. Sisustus oli enam kui spartalik!

      Kuid… ülemisel naril lamas keegi. Ja kuna kambris kedagi peale nende rohkem polnud, siis too sell ilmselt oligi „tegelane”.

      Noormees neelatas, püüdes lahti saada klumbist kurgus ja istus ettevaatlikult voodiservale.

      Või et see siin on siis eurovangla? Mitte et Filipil oleks olnud teadmisi ja ülevaadet vanglatest või nende moderniseerimisest, aga filmides oli ta vanglaid küll ja küll näinud. Mõnes kõndisid mõrtsukad ja röövlid tähtsalt, pead ülbelt kuklas, spordisaalist õigusteaduse loengut kuulama ja siis oma tuppa puhkama, teleka ja interneti juurde. Teistes aga vanglapesulast vanglakööki, ühe töö juurest teise manu, kui vahepeal keegi just nuga ei andnud.

      Siin polnud midagi sellist kusagil näha olnud! Njah, ega see polnud muidugi ka õige vangla. Lihtsalt arestikamber. Aga kõige olulisem kogu asja juures oli fakt, et tema, Filip, poleks pidanudki siin olema!

      Ta polnud mitte kunagi teinud midagi sellist, et võinuks vanglasse sattuda ja see, mis nüüd oli juhtunud, see oli ju mingi kohutav, jube arusaamatus.

      Oli ju täiesti võimatu, et Annika kaebas, et ta teda vägistas.

      Seda polnud kunagi juhtunud. Ta teadis seda täiesti kindlalt, sest polnud üldse kunagi kedagi vägistanud. Miks oli siis politseist helistatud, ta sinna kutsutud ja öeldud, et tema kohta on esitatud vägistamissüüdistus? Seejärel selgitati, et ta pannakse arestikambrisse ja kui kannatanuga on räägitud, siis viiakse uurija juurde.

      Kannatanu? Kuidas sai see olla Annika, kes teda süüdistab… Aga ei saanud olla ka mitte keegi teine… Välistatud! Kuna peale Annika polnud tal kedagi teist olnud.

      Nad olid juba kaks aastat koos olnud, ta polnud teiste tüdrukutega aega veetnud, veel vähem truudusetu olnud… Mis ometi oli juhtunud? Kas oli võimalik, et ta oli kellegiga segi aetud? Kuid avaldus oli ju tehtud just nimelt teda süüdistades…

      Filip oli täielikus segaduses ja peas toksis järjekindlalt – koju, koju, koju… Kambriuks püsis aga suletuna ja seda sai avada ainult väljapoolt. Kohutav!

      Ja üldse, kui järele mõelda, siis kuhu koju? Annika juurde ei saanud ta enam minna, kuigi kõik tema asjad olid seal. Talle oli öeldud, et tüdrukuga ükskõik millisel moel ühendust võtta on keelatud. Huvitav kuidas seda ühendust sealt kambrist võttagi? Mobiil oli ära võetud ja ta ise luku taga. Aga ilmselt mõeldi, et kui ta välja saab, siis…

      Ja-jah, kui sinna minna ei tohi, jääb üle minna isa juurde. Oooh… tagasi isa juurde.

      Pealegi, välja peab ta saama, ta pole ju midagi teinud! Kuid… isa ei oota teda ei täna, ega ka mitte homme… Ta teab et poeg elab Annika juures aga ei tea, et ta on arreteeritud.

      Ahastus muutus aina suuremaks, taevas hoidku… miks… miks? Enesetunne oli väga… õieti mingit tunnet enam polnudki, oli vaid suur ahastus.

      Filip seadis end alumisele koikule istuma ja püüdis pingeliselt meenutada, millal ta võis olla midagi nii valesti teinud, et seda võinuks vägistamisena tõlgendada, kuid mitte midagi ei tulnud pähe. See vägistamise jutt oli lihtsalt nii vale ja täiesti võimatu!

      Meenus, kuidas nad pidasid paar nädalat tagasi Annika sünnipäeva. Kõik oli nii tore olnud. Rahulik, mõnus. Ta oli sünnipäevaeelsel õhtul oodanud, kuni Annika magama jäi ja tirinud siis voodi alt välja sinna peidetud paberisse pakitud roosid.

      See oli hea, et ta oli varreotstele märjaks tehtud salvrättidega täidetud plastkoti ümber tõmmanud, lilled olid niisked ja värsked.

      Püüdes võimalikult tasa toimetada, pani ta õied vette ning asetas vaasi kapile nii, et Annika pidi neid nägema kohe, kui ta silmad avab. Filip oli kindel, et ärkab õigel ajal üles ja jõuab kallimale ka kohvi valmis keeta, kuid mine sa tea. Parem ja kindlam oli lilled ikkagi juba õhtul valmis panna.

      Ta ei teadnud veel, et ta sel ööl üldse uinuda ei saa. Kõhutunne ütles, et midagi halba on tulemas, kuid ta arvas, et see on vaid erutus. Närvid mängivad vingerpussi, mis muud! Ta tahtis nii väga neiule meeldejääva üllatuse korraldada.

      Kui väljas aegamööda valgeks hakkas minema andis ta alla – ei oota ma siin enam mingit Une Matit! End riidesse pannud, istus ta köögilaua taha, vaatas aeg-ajalt kella, millal saab hakata kohvi keetma ning veetis aega facebookis kõigile tuttavatele nende uutele ja vanadele piltidele kommentaare kirjutades.

      Oodates, et minutid tundideks tiksuks, kõlbas see tegevus küll.

      Kui Annika hiljem kohvilõhna peale ärkas, polnud ta midagi peale „tänan sind väga Filip” öelnud. Kuid siiski, ta naeratas nii armsalt. Filip tegi ettepaneku minna kesklinna hotelli hommikust sööma ja neiu ei vaielnud sellele vastu. Hiljem jalutasid nad merekaldal ja lõpuks oli Filip arvanud, et võiks minna koju, ta teeks siis midagi süüa ning pärastpoole läheksid nad kinno, kuid Annika oli keeldunud, öeldes seletuseks, et tahab korra oma vanemate pool ära käia. Teda ta kaasa ei kutsunud.

      See oli midagi uut, kuid tookord polnud Filip sellele mõelnud. Ta arvas, et kindlasti loodab Annika ema-isa käest suurt kingitust, lisaks ka raha ja ei taha, et Filip end siis halvasti tunneb, kuna tal endal pole võimalik kalleid kingitusi teha.

      Praegu sellele mõeldes tundus see küll üsna imelik. Miks oleks tal pidanud halb tunne olema, kui Annika vanemad talle sünnipäevaks raha annavad? Tal oli ju alati ainult hea meel olnud, kui neiu rõõmus oli ja kingitusi sai ja raha oli Annikal ka niikuinii alati vaja.

      Hea veel, et keegi sugulastest peale isa Annikat ei tundnud. Ta oli küll mõelnud tüdrukuga