Lori L. Harris

      TAKEN

      2007

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Katrin Rikberg

      Korrektor Inna Viires

      © 2007 by Lori L. Harris

      Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10068

      ISBN (PDF) 978-9949-455-65-2

      ISBN (ePUB) 978-9949-84-366-4

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Tegelased

      Jillian Sorensen. Pärast viitteist aastat võõrsil olekut tuleb ta koju Lõuna-Carolinasse Charlestoni, et oma minevikuga silmitsi seista. Kuid üks vale pööre kõrvalisele maanteele ning Jillian peab astuma vastu millelegi hoopis hirmuäratavamale kui minevikust pärit deemonitele.

      Rick Brady. Tal on kindel plaan – leida isa tapja. Selleks kasutab ta mis tahes abinõusid, isegi kaunist ja kangekaelset Jillian Sorenseni. Kuid esmalt on tal vaja naine end usaldama panna.

      Megan Sorensen. Jilliani kasuõde. Jillian on alati Megani lahinguid tema eest pidanud. Ka kõige kohutavamal ajal usub Megan, et Jillian ei jäta teda hätta.

      Jim Brady. Kaheksa aastat tagasi juhtis ta Charlestoni ühe kõige jubedama kuriteo uurimist. Kesköisteks mõrvadeks nimetatud juhtumist ei suutnud kogenud uurija iialgi loobuda. Isegi pensionile jäädes.

      Debra Wert. Tema on tundmatu nägu, kes erirühma esimeseks läbimurdeks saab. Ja võib-olla tapja järgmiseks ohvriks.

      Randy Gardner. Kes palkas ta Jilliani tapma? Ja kui Randy suri, siis miks oli Jim Brady märkmik tema taskus?

      Uurija Nate Langley. Sel Charlestoni maakonna uurijal pole raskusi juhtumite lõpetamisega. Kuid kas tema viimane juhtum on kesköiste mõrvadega seotud?

      Eriagent Thomas Durwood. Ta on üks parimaid FBI eriagente. Kuid kas ta on piisavalt osav, et päästa Megan Sorensen ja teised ohvrid?

      Šerif Ben Tanner. Ta on Pennsylvanias New Carlyle’i maakonna šerif ja perepea.

      Esimene peatükk

      Esmaspäev, 22.56

      „Nii. Kas oleme eksinud?” Pilku pimedalt teelt tõstes vaatas Jillian Sorensen õele otsa.

      Nad olid Cincinnatist kell kaheksa hommikul lumesajus lahkunud, kuid Põhja-Carolinast läbi lõuna poole sõites oli temperatuur tõusnud. Ohio mõistes oli ilm meeldivalt soe ja nad olid kabrioleti katuse alla lasknud.

      Megan uuris kaarti pisut liiga süvenenult. „Noh?” ergutas teda Jillian.

      „Kuidas võtta.”

      Jillian üritas kinni püüda kiharat, mis tema hobusesabast lahti pääsenud oli. Sügavalt sisse hingates ütles ta uuesti: „Megan? Mida see kaart ütleb?”

      Üles vaatamata keeras Megan taskulambi valguses kaarti. „Ütleb? Kas sa ootad, et see kõnelema hakkaks?”

      „Minu meelest on võimalus, et see rääkima hakkab, sama suur kui võimalus, et sa seda lugeda suudad.”

      Megani kulmud hakkasid kortsu tõmbuma. „Lase edasi…”

      „Ole nüüd.” Jillian tundis, et tema kannatus hakkab katkema. „Pärast kolmeteist tundi rooli taga istumist tahaksin ma autost välja saada kauemaks kui viieteistkümneks minutiks, mis söömiseks või tankimiseks kulub. Riigimetsas äraeksimine pole mu päevakavas.”

      „Siis ei meeldi sulle see, mida sa kohe kuuled.” Megan kehitas õlgu. Halb märk. „Me oleme US 17A-l US 17 asemel.”

      „Kuidas…”

      „Vahet pole,” katkestas Megan teda. „See pole eriline probleem. Kohe varsti peaks tulema otsetee.” Väikest kirja lugeda püüdes tõstis Megan kaardi näole lähemale. „Tundub, et see on 45. maakonnatee.”

      „Tundub?” ütles Jillian aeglaselt. „Näita.”

      Kui Megan kaardi õe poole lükkas, hakkas taskulambi tuli võbelema ja kustus siis. Kaarti ja lampi sülle pannes osutas Megan hoopis ees laiuva tee poole. „Seal on märk. 45. kiirtee. Kas näed seda vasakul?”

      Jillian pööras, kuid vaatas siis uuesti õele otsa. „Oled sa selles päris kindel?”

      „Usu mind.”

      „Sa ütlesid seda ka siis, kui meid ära eksitasid.”

      Megan pistis kokkuvolditud kaardi enda istme ja käigukasti vahele, et kaart minema ei lendaks. „Me ei eksinud ära.”

      „Seda ei öelnud sa militaarpolitseinikule, kui me keelutsooni jõudsime.”

      „Siis oli asi muudmoodi.” Megan muigas. „Ta oli nii nunnu. Suurtele karmidele sõjaväelastele meeldivad kaitsetud naised. Ja tänu sellele on mul nüüd temaga kohtamine, kas pole?”

      Jillian sättis sõnatult käed roolirattale ja püüdis head vastust välja mõelda. Mees oli tõesti armas olnud. Ja kena.

      „Lõpeta muretsemine.” Megan kohmitses oma iPodi kõrvaklappide kallal. „See tee viib meid US 17 peale tagasi.” Ta toetas pea vastu istme peatuge ja sulges silmad. „Oleme keskööks Charlestonis. Saad enne tähtsat töövestlust piisavalt magada.”

      Hetkeks, kui Jillian oma kasuõe poole vaatas, ei näinud ta enda kõrval kaunist kahekümne ühe aastast naist istumas. Ta nägi hoopis ta üheteistaastast last, kes Megan oli olnud tol aastal, kui Jillian juhiloa sai. Ta meenutas, kuidas Megani blondid patsid suvetuule käes kiikusid, kuidas tüdruku naeratus laiaks venis ja kuidas tema silmad Jilliani usaldavalt ja kindlustundega vaatasid.

      Megan oli esimene inimene, kes Jilliani usaldas, kes teda tõeliselt usaldas. Ja pärast peaaegu seitset aastat kasulapseks olemist otsis Jillian meeleheitlikult heakskiitu. Isegi lapselt.

      Sorensenid, tema kasupere, olid andnud talle midagi, mida ta kunagi leida ei lootnud. Turvatunde. Armastuse. Tunde, et ta on osa millestki peale iseenda. Esimest korda elus oli ta õnnelik olnud.

      „Sa teed seda jälle.” Ühte silma avades vaatas Megan Jillianile otsa.

      „Mida ma jälle teen?”

      „Vaatad mind. Nagu arvaksid, et ma kukun jälle kokku.”

      Viis nädalat tagasi, vähem kui nelikümmend kaheksa tundi pärast nende isa matuseid, oli Megan end purju joonud, vandudes, et see juhtus temaga esimest korda elus. Kolmandal ööl pärast seda oli Jillian ta vannitoa põrandalt teadvusetult lebamas leidnud.

      Nüüd, mil mõlemad vanemad surnud olid ja rohkem sugulasi neil polnud, pidi Jillian õega joomise pärast tõsise vestluse maha pidama.

      Ta oli Meganile paar üsna karmi sõna öelnud ja see oli nende vahele mõnevõrra pinget tekitanud.

      „Ma ei vaadanud sind.”

      Megan pööras end õe poole. „Jah, vaatasid küll. Ja ma olen üsna kindel, et sellepärast lähed sa õigusbüroosse Burroughs, Alderson & Bailey tööintervjuule. Sa arvad, et pead mind valvama.”

      „Pole tõsi. See on lihtsalt