Originaal:

      Maria Parr

      Keeperen og havet

      Det Norske Samlaget

      Kaane kujundanud Laila Mjøs

      Toimetanud Anneli Paasoja

      Raamatu väljaandmist on toetanud sihtasutus NORLA

      Copyright © 2017 Det Norske Samlaget

      © Tõlge eesti keelde. Riina Hanso ja OÜ Eesti Raamat, 2018

      ISBN 978-9949-622-60-3

      ISBN 978-9949-622-61-0 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti-Raamat

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      Hüpe muulilt

      Välisuks paugatas, nii et kogu maja värises, seejärel kostis kohutav ragin ja röögatus.

      „Ossa tuulispask!”

      Tatsasin unesegaselt pööningukorruse koridori. Teised pereliikmed seisid juba seal, padjasoengud peas ja ähmis näod ees. Mu suurel õel Mindal oli ainult üks silm paokil. Isa nägi välja, nagu poleks päris kindel, kas ta on mees või tekk.

      „Piraki!” hüüdis Kiharake.

      „Mis see veel oli?” küsis mu suur vend Magnus.

      „Üks kahest,” arvas ema, „kas mõni looduskatastroof või siis on Lena Lid puhkusereisilt tagasi.”

      Loodusõnnetus see ei olnud. Kui ma trepist alla astusin, nägin, et esikus seisab Lena, mu armas sõber ja naaber.

      „Tere, Trille,” ohkas ta.

      „Tere. Mis see veel on?”

      „See on sinu kingitus.”

      Ma hõõrusin silmi.

      „Aitäh. Aga mis asi see on?”

      „Hunnik pilpaid ja klaasipuru, näed ju isegi! Aga alguses oli see pudel, mille sees oli purjelaev.”

      Lena oli sügavalt õnnetu.

      „Võib-olla saab seda parandada?” arvasin ma.

      Parandada? See oli olnud maailma kõige ilusam kingitus. Seda ei saa ära parandada!

      „Ma ei saa pihta, kuidas neil õnnestus see purjekas pudeli sisse toppida, Trille. Puri seisis ju püsti ja oli palju laiem kui pudelisuu.”

      Ema aitas laevahuku riismed ära koristada. Ta tahtis need minema visata, aga mina korjasin kõik klaasikillud ja pilpad sügavkülmakarpi ja panin oma tuppa. See oli ju ikkagi kingitus.

      Lena istus koos meiega hommikusöögilauda. Ma pidin teda mitu korda põhjalikult vaatama. Tema juuksed olid lühemaks lõigatud ja nende külge olid kinnitatud mingid erksavärvilised patsikesed. Pruun oli ta ka. Ma ise tundsin end natuke liiga tavalisena, mul olid jalas needsamad lühikesed püksid, mis Lena ärasõidupäeval. Meie ei sõida peaaegu kunagi puhkama. Igatahes mitte välismaale. Meil on ju talu ja kogu see kupatus. Aga Lena, õnneseen, oli tervelt kaks nädalat koos oma ema ja Isakiga Kreeta saarel suvitanud.

      Ta oli seal joonud päikesevarjukestega kaunistatud smuutisid, sain oma pasteedivõileiba mugides teada. Ja maganud ilma tekita, ainult lina all, ja ujunud leiges meres. Seal oli sadu pisikesi poekesi, kus müüdi miljoneid lahedaid asju, mida Lena võis endale lubada. Nagu näiteks see purjekas pudelis. Õhtusöögiks sai ta iga päev kartulikrõpse. Ja Kreetal oli keskpäeval nii kuum, et tundus, nagu seisaksid kogu aeg jaanitule ääres.

      „Tuhat ja tuline, sa peaksid seda tunda saama, Trille!”

      „Jajah,” ütlesin ma ja mälusin edasi.

      Mind ärritas, et mina ei olnud kunagi lõunamaal käinud. Aga minulgi oli midagi jutustada. Ootasin pikisilmi, et Lena küsiks, kas ehk ka vanal heal kodumaal on midagi uut toimunud. Aga kus sa sellega. Kreetal oli kiirkaater, mida Lena tohtis ise juhtida, nad olid ühele teisele saarele sõitnud ja tema ema oli proovinud kaatri taga sõita, nii et mingisugune balloon oli õhus ja hoidis teda püsti.

      „Muide, kas ma juba rääkisin, kui soe seal oli?” küsis Lena.

      Noogutasin. Lena vatras edasi hulkuvast koerast, kelle nimi oli Porto ja kes oli ilmselt marutõbine, ja tüdrukutest, kellega ta oli mänginud ja kes ei julgenud peaaegu ühtegi tasakaalutrikki teha, ja pannkookidest, mida pakuti hommikusöögiks.

      Viimaks ei jaksanud ma enam oodata:

      „Ma hüppasin muulilt kõige kõrgema koha pealt vette.”

      Lena jättis lõpuks lobisemise ja kissitas kahtlustavalt silmi.

      „Sa ajad pada.”

      Mina raputasin pead. Mu naaber tõusis püsti. Taipasin, et see on ilmselgelt sedasorti asi, mida ta peab nägema, enne kui usub. Olgu siis nii!

      „Aitäh, kõht on täis,” pobisesin täis suuga ja haarasin trepi käsipuult oma rannarätiku.

      Prõmaka-Mathilde muuli käevangus on ujumiskoht. Talvel puistavad tormituuled sinna peent liiva, millest saab liivalosse ja kindlusi ehitada. Aga kui Lena sel suvel puhkusereisile sõitis, käisin ma koos Minda, Magnuse ja nende sõpradega muuli merepoolsel küljel, kus kallas on kõrge ning meri sügav ja külm. Oli peaaegu niisugune tunne, nagu oleksin alustanud uut elu.

      Mis puutub kõrgelt allahüppamisse, siis selles on Prõmaka-Mathilde meister Lena. Keegi pole nii kartmatu kui tema. Või siis nii vähese aruga, nagu Magnus ütleb. Aga muulilt ei ole Lena kunagi merre hüpanud. Ta ei püsi eriti hästi vee peal.

      Lena vettehüpe teeb umbes sama välja, mis ankur vette heita, ütleb vanaisa.

      See, et mina suudan kusagilt alla hüpata, aga tema mitte, oli sensatsioon. Mul oli tunne, et Lenale ei meeldi see põrmugi.

      Nüüd seisin kõige äärmisel muulikivil. Oli varajane hommikutund ja väljas ainult kuusteist soojakraadi.

      „Kas sa oled ikka kindel, et su vaim on valmis?” päris Lena tõsiselt.

      Ta nõjatus teise kivi peale, jakk seljas ja lõunamaine rätik kaelas. Noogutasin. Ma olin siit tema äraolekul mitu korda hüpanud, kuid siis oli alati olnud tõusuvesi. Nüüd aga oli mõõn ja alla merepinnani oli pikem maa. Põhi paistis. Tuul plagises mu avarates ujumispükstes. Silmapilguks mõtlesin, et asi ei ole seda väärt. Ent siis nägin, kuidas Kreeta-Lena külitab kivil ega usu mind. Panin silmad kinni ja hingasin sisse. Üks. Kaks. KOLM!

      Karplauhhh!, sumatasin vette, ja tšahh, pahises merepind mu pea kohal kokku. Esimesel korral, kui ma niimoodi sügavikku kadusin, arvasin, et upun. Nüüd juba teadsin, et tähtis on jalgadega sipelda nagu segane ja hinge kinni hoida.

      „Puhhh!” puhkisin ma, kui veepinnale suvehommikusse sööstsin.

      Lena oli kivi peale roninud ja vaatas umbusklikult alla minu poole. Naeratasin võidukalt. Sai, mis tahtis!

      Vaevalt jõudsin seda mõelda, kui Lena sättis ühe jala ette, lõi põsele plaksu ja üürgas:

      „Ju-hu-huuuuuuuuu!”

      Ja siis lendas ta juba õhus, teksad ja tossud jalas, kampsun ja jakk seljas ja rätik kaelas.

      „Karplauhhh!”

      ***

      Just hüpe muulilt tõi Lena puhkusereisilt päriselt koju tagasi. Kreeta smuutidest pajatamine ei paku enam justkui pinget, kui oleksid äsja Prõmaka-Mathildes äärepealt ära uppunud. Läks lõpmata kaua aega, enne kui Lena veepinnale ilmus ja siis jälle plumpsti kadus. Kes teab, kuidas see lugu oleks lõppenud, kui poleks tulnud vanaisa, kongits käes. Ta tõmbas Lena kaldale nagu suure kala, Lena läkastas ja rapsis hullemini kui kunagi varem.

      „Ma olin tegelikult juba korraks uppunud,” seletas Lena hiljem. „Ma nägin heledat valgust.”

      Olime sisse lürpinud kaks tassi Isaki tehtud tulikuuma juuli-kakaod, aga Lena vappus ikka veel nagu tühikäigul muruniiduk.

      „Häh,” kostsin mina. „Pole võimalik uppuda ja edasi elada. See oli lihtsalt päike, nagu ta vee alt