Esimene peatükk

      I

      Üldarst ja kirurg Daniel Behenna oli neljakümnene ning elas Truros Goodwives Lane’il omaette seisvas nurgelises lohakile jäetud majas. Ta oli ka ise nurgelise kehaehituse ja omaette hoidva moega, kuid kaugeltki mitte lohakil, sest linna ja kogu piirkonna elanikud maksid tema moodsate meditsiiniteadmiste eest hästi. Ta oli abiellunud noorelt ja siis veel teistki korda, kuid mõlemad naised olid surnud ning tema ja ta kahe alaealise tütre eest hoolitses nüüd proua Childs, kes elas nende juures. Tohtri abiline härra Arthur magas talli peal.

      Behenna oli elanud Truros kõigest viis aastat, olles tulnud sinna otse Londonist, kus polnud teinud endale nime üksnes praktiseeriva arstina, vaid kirjutanud ja avaldanud ühtlasi monograafia, milles parandas Smellie kuulsat uurimust „Sünnitusabi käsitlus”, ning oli jõudnud siinkandiski avaldada jõukamatele provintslastele sügavat muljet oma autoriteetsuse ja oskustega.

      Ennekõike autoriteetsusega. Haiged inimesed ei osanud lugu pidada pragmaatilisest doktor Enysest, kes ei pigistanud silmi kinni, vaid nägi, et tema määratud ravimitest pole sageli kasu, ning oli seetõttu oma otsustes ettevaatlik. Nad ei tahtnud arsti, kes tuli, võttis istet, ajas mõnusasti juttu, lausus lastele rahustavaid sõnu ega pannud paljuks patsutada isegi koera. Nendele meeldis enesekindel, iseteadlik, otsustavalt pealetungiv pooljumal, kelle häält oli kogu majas kuulda juba siis, kui ta ise alles trepist üles tuli – nii et toatüdrukud jooksid kibekähku vett või linu tooma –, ja kelle huulte küljes patsiendi sugulased silmadega rippusid, püüdes viimset kui sõna. Just niisugune mees oli Behenna. Juba ainuüksi tema nägemisest hakkas süda kiiremini lööma, mis siis, et see, nagu pahatihti juhtus, hiljem üleüldse löömast lakkas. Ebaõnn ei heidutanud teda. Kui patsient suri, polnud selles süüdi doktor Behenna määratud ravi, vaid haige ise.

      Riides käis ta hästi, tema ametilt eeldatavate parimate standardite järgi. Kui tal tuli sõita kuhugi kaugemale, nagu tema kasvav kuulsus järjest sagedamini nõudis, ratsutas ta Emiri-nimelise uhke musta hobuse seljas, jalas kitsenahast püksid ja kõrge säärega ratsasaapad, messingnööpidega sametkuue peale heidetud raske mantel ning talvel sooja mõttes käes paksud villased kindad. Linnas kandis ta kinnaste asemel muhvi ning kasutas kuldvõruga ümbritsetud jalutuskeppi, mille nupus olevad aromaatsed taimed pidid hoidma tõveeod temast eemale.

      Tol 1795. aasta oktoobri alguse õhtul ratsutas ta tagasi teiselt poolt jõge kohalike patsientide juurest, kellest kahele suvise koolera all kannatajale ta oli määranud ülimalt radikaalse ravi ja vesitõbe põdeva viljakaupmehe kõhust tõmmanud välja kolm pinti vedelikku. Pärast viletsat suve ja sellele eelnenud tapvat talve oli see kuu olnud soe ja linnake tukkus loiult päevases palavuses. Rentslite ja roiskuvate jäätmete lehk oli terve õhtupooliku olnud tugev, ent õhtu eel paisunud briis oli õhu mõnusasti puhtaks puhunud. Tõus oli haripunktis, jõgi oli kerkinud vett täis ja ümbritses kobarasse koondunud linna nagu tukkuv madu.

      Oma välisukse ette jõudnud, saatis doktor Behenna käeviipega minema salgakese inimesi, kes olid end tema lähenedes püsti ajanud. Enamasti pöördusid kehvemal järjel inimesed linna apteekrite poole ja vaesed ajasid läbi omavalmistatud või mõnelt rändmustlaselt penni eest ostetud leotistega, kuid mõnda aitas ta aeg-ajalt ka tasuta – esiteks ta polnud ju ometi kalgi südamega ja teiseks turgutas see tema enesearmastust –, seepärast leidus alati neid, kes teda ukse ees ootasid, lootes saada paar sõna nõu. Täna polnud tal selleks paraku tuju.

      Jätnud hobuse tallipoisi hoolde, astus doktor Behenna majja, kus teda esikus juba ootas majapidajanna proua Childs. Tolle juuksed olid sassis ja ta pühkis käsi määrdunud räti sisse.

      „Doktor Behenna, söör!” Naine rääkis sosinal. „Teid ootab üks ärrasmees. Elutoas. Ta on istund seal juba oma kakskend viis minutit. Ma’i osand täpsalt öelda, kui kavvaks te ära jääte, aga ta ütel ain’t: „Ma ootan.” Nõnnamoodu ütelgi: „Ma ootan.” Panin ta siis elutuppa istuma.”

      Mantlit ja kotti ära pannes silmitses tohter majapidajannat. Too oli lohakas noor naine ning doktor Behenna oli sageli imestanud, miks ta säärast oma majas sallib. Tuli tunnistada, et põhjusi oli ainult üks.

      „Mis härrasmees? Miks ei kutsunud sa härra Arthurit?” See oli öeldud häält madaldamata ning naine vaatas närviliselt üle õla.

      „Ärra Warleggan,” vastas ta.

      Behenna uuris hallitanud peeglist, kuidas ta välja näeb, silus juukseid, rapsas mansetilt maha tolmukübeme ja kontrollis, et kätel poleks mingeid ebameeldivaid pekke.

      „Kus on preili Flotina?”

      „Läks välla muusikat kuulama. Preili May on ikka veel voodis. Aga ärra Arthur ütleb, et palavik on järele andnud.”

      „Iseenesest mõistagi on see järele andnud. Hästi, vaata et mind ei segataks.”

      „Jah, söör.”

      Behenna köhatas kurgu puhtaks ja astus elutuppa, teadmata, mida asjast arvata.

      Aga mingit eksitust ei olnud. Härra Warleggan seisis akna juures, käed seljal, õlad tahapoole lükatud, olek vaoshoitud. Tema juuksed olid värskelt lõigatud, riided Londoni moe järgi õmmeldud. Ehkki linna rikkaim mees ja ühtlasi üks mõjuvõimsamaid, meenutas miski George’i hoiakus ometi veel praegugi, kui ta oli jõudnud kolmekümnendate eluaastate teise poolde, tema sepast vanaisa.

      „Härra Warleggan. Loodan, et te ei pidanud pikalt ootama. Oleksin ma teadnud …”

      „Aga paraku te ei teadnud. Veetsin siin aega, imetledes teie skeletti. Me oleme tõesti hirmus targasti tehtud.”

      George’i hääl oli külm – kuid see oli ju alati külm.

      „See on kokku pandud mu üliõpilaspõlves. Kaevasime selle üles. Üks kurjategija, kes leidis kurva otsa. Suurlinnades leidub alati sääraseid.”

      „Mitte ainult suurlinnades.”

      „Lubage, et pakun teile keelekastet. Likööri või Kanaari veini.”

      George Warleggan raputas pead. „Teie naisterahvas, teie majapidajanna juba pakkus.”

      „Aga palun võtke siis istet. Olen teie teenistuses.”

      George Warleggan istus pakutud toolile ja tõstis ühe jala üle teise. Pead pööramata laskis ta pilgul ringi käia. Behenna kahetses, et tuba on nii segamini. Laual vedelesid raamatud ja paberid läbisegi glaubrisoola purkide ja oksenduspulbri karpidega. Kirjutuslaual haiguslugude vahel seisis kaks tühja, koidest puretud korgiga pudelit. Ripneva skeleti kõrval oli toolikorjule visatud tüdruku kleit. Tohter kortsutas kulmu: ta ei oodanud, et rikkad patsiendid tema poole koju tuleksid, aga kui nood seda ikkagi tegid, võis säärane korralagedus jätta temast halva mulje.

      Minuti või kauemgi istusid nad vaikides. See aeg tundus väga pikk.

      „Ma tulin,” sõnas George, „teie juurde ühe isikliku asja pärast.”

      Doktor Behenna kallutas pea viltu.

      „Sellepärast peab see, mida mul on öelda, jääma nende nelja seina vahele. Oletan, et meid ei kuulata pealt.”

      „Kõik,” lausus tohter, „kõik, mis toimub arsti ja patsiendi vahel, on konfidentsiaalne.”

      George vaatas talle kiretult otsa. „Mõistagi. Aga see peab olema iseäranis salajane.”

      „Ma ei saa vist hästi aru, mida te öelda tahate.”

      „Seda, et meie vestlusest teame ainult teie ja mina. Kui see peaks jõudma kellegi kolmanda kõrvu, siis tean, et