Originaal: Megan Miranda All the Missing Girls Simon & Schuster 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern Kujundanud ja küljendanud Liis Karu Autoriõigused: tõlge eesti keelde. Mirjam Parve, 2018 Copyright © 2016 by Megan Miranda Kõik õigused on kaitstud. Kirjastus Gallus www.kirjastusgallus.ee ISBN 978-9949-7206-7-5 ISBN 978-9949-7284-2-8 (epub)

      Minu vanematele

      1. OSA

      Lähen koju

      Inimene ei suuda õppida unustama, vaid ripub ikka mineviku küljes:

      kui kaugele või kui kiiresti ta ka ei jookseks, jookseb see ahel temaga kaasa.

      FRIEDRICH NIETZSCHE

      KÕIK ALGAS TELEFONIKÕNEGA, petlikult lihtsa kõnega, mida olnuks nii lihtne eirata. Telefoni põrin Everetti öökapil, ekraani helendus – liiga ere tema magamistoas, kus pidi alati pime olema, valguskindlad rulood aknalauani välja tõmmatud ja tumendatud aknaklaasid teiseks kaitseliiniks päikese ja linna kiiskava sära vastu. Nägin nime, vajutasin heli kinni ja keerasin telefoni kella kõrvale kummuli.

      Aga siis. Lebasin ärkvel, mõeldes, miks mu vend peaks nii vara pühapäeva hommikul helistama. Käisin võimalikud põhjused läbi: isa, beebi, Laura.

      Kobasin pimedas teed, käed mööbli teravaid nurki riivamas, kuni leidsin vannitoa lüliti. Paljad tallad külmade põrandaplaatide vastu surutud, istusin potikaanel, telefon kõrva juures, jalgadel kananahk.

      Danieli jäetud teade kajas vaikuses vastu: „Raha on peaaegu otsas. Me peame maja maha müüma. Aga isa ei mõtlegi paberitele alla kirjutada.“ Paus. „Ta on kehvas seisus, Nic.“

      Ta ei palunud mult abi, sest see oleks liiga otsekohene. See poleks meie moodi.

      Kustutasin kõnepostiteate, pugesin enne Everetti ärkamist tagasi teki alla, kobasin käega, kas ta on ikka seal.

      Aga hiljem sel päeval, oma korteris tagasi, sirvisin eelmise päeva posti ja leidsin kirja – Nic Farrell kirjutatud tuttavas käekirjas sinise tindiga, aadressi oli aga lisanud keegi teine, teistsuguse, tumedama pastakaga.

      Isa ei helistanud meile enam. Telefonid ajasid ta veel suuremasse segadusse, ta oli liiga kaugel inimesest, keda üritas ära tunda. Isegi kui ta veel mäletas, kelle numbri ta valinud oli, kustusime ta mälust sel hetkel, kui kõnele vastasime, meist said üksnes kehatud hääled eetrisahinas.

      Tegin kirja lahti: rebitud servadega jooneline vihikuleht, isa käekiri kippus üle joonte, kaldus kergelt vasakule, nagu oleks ta kiirustanud, et panna mõtted kirja enne, kui need tal peost libisevad.

      Ei mingit sissejuhatust.

      Ma pean sinuga rääkima. See tüdruk. Ma nägin seda tüdrukut.

      Ei midagi lõpetuseks.

      Helistasin Danielile tagasi, kiri veel värisevas käes. Ütlesin: „Sain just su teate. Ma tulen koju. Räägi, mis toimub.“

      1. PÄEV

      VAATASIN ENNE ASJADE autosse viimist korteri veel kord üle: kohvrid ootasid ukse kõrval; võti oli köögikapi peal ümbrikus; lahtine kast pooleldi täis kraami, mille olin eelmisel õhtul veel viimasel hetkel kokku pakkinud. Poolavatud köögist nägin iga nurka oma tühjas, justkui alasti korteris – siiski painas mind tunne, et olen midagi unustanud.

      Olin kõik otsad kiiruga kokku tõmmanud, ajanud joonde selle aasta viimased kooliasjad, vastates samal ajal Danieli kõnederahele ja otsides suveks korterile allüürnikku – mul ei jäänud hetkegi aega peatuda ja teadvustada endale, et ma tõesti teengi seda. Lähen tagasi. Lähen sinna. Daniel ei teadnud kirjast midagi. Tema teadis ainult, et lähen talle appi, et mul on kaks kuud aega, enne kui pean siia oma elu juurde tagasi pöörduma.

      Nüüd oli korter peaaegu täiesti lage. Kõle ja elutu tööstuslik karp, mis ootas enam-vähem vastutustundliku ilmega doktoranti, kes pidi augusti lõpuni siia elama tulema. Lauanõud jätsin ma talle, sest nende pakkimine on paras peavalu. Jätsin tema palvel sinna ka diivanvoodi, selle eest pakkus ta pealegi viiskümmend dollarit lisaks.

      Ülejäänud kraam – vähemalt need asjad, mis autosse ei mahtunud – oli paari kvartali kaugusel üürilaos. Kogu mu elu oli ühes värvitud mööblit ja talverõivaid täis kuubikus luku taga.

      Seintelt kajas vastu koputus ja ma võpatasin. Uus üürnik pidi tulema alles paari tunni pärast, kui mina oleks juba teel. Oli liiga vara, et see võinuks olla keegi teine.

      Läksin läbi kitsa toa ja avasin korteriukse.

      „Üllatus,“ ütles Everett. „Lootsingi, et saan su veel kätte, enne kui lähed.“ Ta oli kontoririietes – puhas ja sile – ja kummardus mind suudlema, üks käsi selja taga peidus. Ta lõhnas kohvi ja hambapasta, tärklise ja naha, professionaalsuse ja tõhususe järele. Selja tagant võttis ta välja aurava vahtplasttopsi. „Tõin sulle selle. Tee peale kaasa.“

      Hingasin sügavalt sisse. „Sina juba tead, kuidas mu südant võita.“ Nõjatusin vastu köögikappi ja võtsin suure sõõmu.

      Everett heitis pilgu kellale ja krimpsutas nägu. „Mul on jube kahju, aga ma pean minema. Varane kohtumine linna teises otsas.“

      Naaldusime teineteise poole ja suudlesime veel viimast korda. Kui ta eemale tõmbus, haarasin tal küünarnukist. Ütlesin: „Aitäh.“

      Ta toetas oma lauba vastu minu oma. „See läheb ruttu. Küll sa näed.“

      Vaatasin talle järele – seal ta läks, sammud täpsed, mõõdetud, tumedad juuksed kraed puudutamas –, kuni ta jõudis liftini koridori lõpus. Just siis, kui uksed avanesid, pööras ta veel korra ümber. Nõjatusin uksepiidale ja ta naeratas.

      „Sõida ettevaatlikult, Nicolette.“

      Lasin uksel kinni vajuda, ja selle päeva tegelik olemus muutis mu liikmed äkki raskeks, pani sõrmeotsad surisema.

      Punased numbrid mikrolaineahju kellal tiksusid edasi ja mul läks südame alt õõnsaks.

      Sõit Philadelphiast Cooley Ridge’i võtab üheksa tundi ka juhul, kui jätta arvestamata ummikud ning vajadusel söögi-, bensiini- ja tualetipausid. Ja kuna ma asusin teele lubatust kakskümmend minutit hiljem, kujutasin juba ette, kuidas Daniel istub maja ees terrassil ja põntsutab närviliselt jalaga vastu maad, kui ma sillutamata sissesõiduteele keeran.

      Sättisin kohvri välisukse vahele, et see kinni ei langeks, ja saatsin talle sõnumi: Olen teel, jõuan pigem 15.30.

      Pidin veel kaks korda edasi-tagasi käima, et kohvrid ja viimased kastid maja taha pargitud autosse tassida. Kuulsin tipptunni liiklust kauguses tuure üles võtmas, maanteelt kostvat ühtlast üminat, sekka mõnd signaali. Tuttav harmoonia.

      Panin automootori käima, ootasin, et kliimaseade tööle hakkaks. Olgu-olgu, mõtlesin. Panin telefoni topsihoidjasse ja nägin Danieli vastust: Isa ootab sind õhtusöögile. Vaata, et sa selleks ajaks kohal oled.

      Nagu ma võiksin heast peast kolm tundi hiljaks jääda. See oli üks Danieli muljet avaldavamaid saavutusi: ta oli lihvinud täiuslikkuseni passiivagressiivse tekstisõnumi kunsti. Ta oli seda ka juba aastaid harjutanud.

      LAPSENA USKUSIN, ET OSKAN tulevikku ette näha. See oli ilmselt isa süü: ta oli täitnud mu lapsepõlve oma filosoofialoengutest pärit banaalsustega ja lasknud mind uskuda võimatuid asju. Mul oli komme panna silmad kinni ja manada tulevik esile tillukeste kaunite vilksatustena. Nägin Danielit koolilõpumütsis ja -keebis. Ema tema kõrval naeratab läbi mu kaamerasilma, mina viipan, et nad teineteisele lähemale liiguks. Võta emal ümbert kinni. Tehke ometi nägu, et te meeldite teineteisele! Kena! Nägin, kuidas mina ja Tyler loobime aastaid hiljem kotid tema porise pikapi kasti, et minna ülikooli. Minna igaveseks ära.

      Tollal ei suutnud ma mõista, et sealt pääsemine ei seisne ühesainsas pikapisõidus, vaid nõuab kümne aasta pikkust lahtilõikamisprotsessi. Miile ja aastaid, mis distantsi tasahilju kasvatavad. Rääkimata sellest, et Tyler on siiani sealsamas Cooley Ridge’is. Daniel ei lõpetanudki kooli. Ja ema poleks selleks ajaks enam eluski olnud, et seda näha.

      Kui mu