Originaal:

      Maurice Leblanc

      L’Éclat d’obus

      Éditions P. Lafitte

      Paris

      Kaas: Siim Solovjov

      Toimetanud Maarja Ojamaa

      © Tõlge eesti keelde. Jana Porila ja OÜ Eesti Raamat, 2014

      ISBN 978-9949-622-84-9 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      I

      Toime on pandud kuritegu

      „Kujutage ette, et kord seisin ma temaga vastamisi lausa Prantsusmaa territooriumil!”

      Elisabeth vaatas Paul Delroze’i vastabiellunud naise õrnusega, kelle jaoks armastatu vähimgi sõna on imetlusväärne.

      „Te nägite Wilhelm Teist Prantsusmaal?” päris ta.

      „Oma silmaga, ning ma ei suudaks unustada ühtegi üksikasja, mis selle kohtumisega kaasas käisid. Ometi oli see kaua aega tagasi…”

      Paul kõneles ootamatu tõsidusega, nagu oleks see mälestus temas valurikkaid mälestusi äratanud.

      Elisabeth lausus:

      „Palun teid, Paul, jutustage sellest.”

      „Ma jutustan teile,” sõnas Paul. „Pealegi on vahejuhtum nii traagilisel moel minu eluga põimunud, et kuigi olin toona vaid laps, ma lihtsalt ei saa teisiti, kui pean sellest üksikasjalikult rääkima.”

      Nad astusid rongist maha. Rong oli peatunud Corvigny jaamas, mis oli lõpp-peatus kohalikule liinile, mis algas maakonnakeskuses, läbis Liseroni oru ja jõudis kuus ljööd enne piiri väikesesse Lorraine’i linna, mis oli ümbritsetud „täiuslikemate raveliinidega, mida eales võib välja mõelda,” nagu kirjutas Vauban oma mälestustes.

      Jaamas valitses ääretu sagimine. Seal oli palju sõdureid ja hulgaliselt ohvitsere. Perroonil ootas keset kokkukuhjatud pagasit musttuhat reisijat – kodanlasperekonnad, talupojad, töölised, tervisvetel puhkajad naaberlinnadest, kuhu sõideti Corvigny kaudu – järgmist rongi departemangukeskusesse.Oli juuli viimane neljapäev, viimane neljapäev enne mobilisatsiooni.

      Elisabeth liibus ärevalt abikaasa ligi.

      „Oh Paul,” sõnas ta värisedes, „et ainult sõda ei tuleks!”

      „Sõda! Mis mõte see veel on!”

      „Aga ometi sõidavad kõik need inimesed minema, perekonnad lähevad piirist kaugemale…”

      „See ei tähenda veel…”

      „Ei, kuid te just lugesite ise ajalehte. Uudised on väga halvad. Saksamaa teeb ettevalmistusi. Tal on kõik valmis seatud… Ah, Paul, mis siis saab, kui saatus meid lahku viib… ja ma ei tea teist enam midagi… ja siis te saate haavata… ja siis…”

      Paul surus tal kätt.

      „Pole vaja karta, Elisabeth. Midagi sellist ei juhtu. Sõja puhkemiseks peab keegi selle välja kuulutama. Ent kes on see hullumeelne, jälestusväärne kurjategija, kes söandaks vastu võtta säärase jõletu otsuse?”

      „Ma ei karda,” sõnas Elisabeth, „ja ma olen isegi kindel, et olen vapper, kui teie minema peaksite. Ainult… ainult et meie jaoks oleks see rängem kui paljudele teistele. Kallis, tuletage meelde, et abiellusime alles täna hommikul.”

      Meenutades äsjaseid pulmi, mis tõotasid säärast sügavat ja kauakestvat rõõmu, lõi ta kuldsetest lokkidest raamitud ilus heledavereline nägu usaldavast naeratusest särama ja ta sosistas:

      „Abiellusime täna hommikul, Paul… Nii et mõistate, et ma pole just kaua saanud õnnelik olla.”

      Rahvahulgas tekkis liikumine. Kõik tunglesid väljapääsu poole. Seal oli kahest ülemohvitserist saadetud kindral, kes suundus sinnapoole, kus teda ootas auto. Kostis sõjaväemuusika – jaamaesisel puiesteel marssis kütipataljon. Sellele järgnes suurtükiväelaste juhitud rakend kuueteistkümne hobusega, kes vedasid üüratut kahurit, mille siluett mõjus õhuliselt tänu äärmiselt pikale torule. Sellele järgnes kari härgi.

      Paul, kes polnud pakikandjat leidnud, seisis kõnniteel, kaks reisikotti käes, kui talle lähenes nahksete kedridega mees, jalas rohelised pesusametist põlvpüksid ja seljas sarvnööpidega jahikuub, ning küsis mütsi peast võttes:

      „Härra Paul Delroze, eks ole? Mina olen lossivaht…”

      Tal oli jõuline ja siiras nägu, nahk päikesest ja külmast parkunud, juuksed juba halliks läinud, ilme toorevõitu nagu nii mõnelgi vanal teenijal, kellele tema seisund jätab täieliku iseseisvuse. Juba seitseteist aastat elas ta Elisabethi isa, krahv d’Andeville’i suures Ornequini maavalduses Corvignyst põhja pool ja valitses seda.

      „Ah, see olete teie, Jerôme,” hüüatas Paul. „Väga hea. Ma näen, et saite krahv d’Andeville’i kirja kätte. Kas meie teenijad on kohale jõudnud?”

      „Täna hommikul, härra, kõik kolm, ning nad aitasid minul ja mu naisel lossis natuke korda luua, et härra ja proua vastu võtta.”

      Ta tervitas veel kord Elisabethi, kes sõnas:

      „Te tunnete mind siis ära, Jerôme? Ma ei ole nii ammu siin käinud!”

      „Preili Elisabeth oli nelja-aastane. Kurvastasime sügavalt, kui me naisega teada saime, et preili ei tulegi enam lossi tagasi… ega ka härra krahv, oma vaese kadunud abikaasa pärast. Nii et härra krahv ei astu sel aastal siit läbi?”

      „Ei usu, Jerôme. Paljudele möödunud aastatele vaatamata leinab mu isa ikka veel.”

      Jerôme võttis kotid ja pani need Corvignyst üüritud kalessi, mida juhtis ise. Suurematele kohvritele pidi ta mõisa vankriga järele tulema.

      Ilm oli ilus. Kalessi kumm tõsteti üles. Paul seadis end koos abikaasaga istuma.

      „Tee pole pikk,” ütles lossivaht, „neli ljööd, kuid see läheb ülesmäge.”

      „Lossis saab enam-vähem elada?” päris Paul.

      „Paraku pole see sama kui loss, kus pidevalt elatakse, aga küll härra ise näeb. Tegime ära, mis suutsime. Mu naine on tõesti õnnelik, et härrased tulevad! Härra ja proua kohtuvad temaga peatrepi ees. Ütlesin talle, et härra ja proua jõuavad kohale poole seitsme või seitsme paiku…”

      „Tubli mees,” ütles Paul Elisabethile, kui kaless liikuma hakkas, „kuid tal ei ole vist sageli võimalust rääkida. Nüüd teeb ta tasa…”

      Tee tõusis järsu kaldega Corvigny kõrgemasse kanti, kujutades endast kahes reas poodide, riigiasutuste ja hotellide vahel peatänavat, mida sel päeval ummistasid tavatud rahvahulgad. Seejärel hakkas tänav allapoole laskuma ja läks kunagiste Vaubani bastionide ümbert ringi. Sellele järgnesid kerged tõusud ja langused üle tasandiku, mille kohal kõrgusid vasemal ja paremal Petit-Jonas’ ja Grand-Jonas’ fordid.

      Sõites sel käänulisel teel, mis kaera- ja nisupõldude vahel lookles, pea kohal kummumas papliallee, jutustas Paul Delroze lapsepõlvejuhtumist, millest oli Elisabethile rääkida lubanud.

      „Nagu ma juba ütlesin, Elisabeth, vahejuhtum on nii tihedalt seotud kohutava tragöödiaga, et minu mälus põimuvad nad kokku, ja teisiti polegi võimalik. Omal ajal räägiti sellest tragöödiast palju, ja teie isa, kes oli minu isa sõber, nagu te teate, sai sellest teada ajalehtede kaudu. Teile ei öelnud ta minu palvel midagi, sest tahtsin olla esimene, kes räägib neist sündmustest… mis minu jaoks nii valusad on.”

      Nende käed põimusid kokku. Paul teadis, et iga sõna võetakse õhinal vastu, ning jätkas pärast väikest pausi:

      „Mu isa oli sedasorti mees, kes äratas sümpaatiat, isegi kiindumust igaühes, kes tema lähedale sattus. Innukas, suuremeelne, kütkestav ja heatujuline, vaimustudes kõigest õilsast ja ilusast, armastas ta elu ja tundis sellest rutakalt rõõmu.

      70. aastal teenis ta vabatahtlikuna lahinguväljal välja leitnandipagunid, ning sõduri kangelaslik elu sobis nii hästi tema iseloomuga,