Originaali tiitel:

      Jeffrey Long, M.D. with Paul Perry

      God and the Afterlife. The groundbreaking new evidence for God and near-death experience

      Copyright © 2016 by Jeffrey Long

      See tõlge on ilmunud kokkuleppel kirjastuse HarperCollins Publishers

      allüksuse HarperOne’ga.

      Toimetanud Kaire Puumets-Sõber

      Kaane kujundanud Pärtel Eelma

      © Tõlge eesti keelde Mirt Kruusmaa ja OÜ Suur Puu, 2017

      ISBN 978-9949-9917-6-1

      ISBN 978-9949-9917-7-8 (epub)

      Trükikoda Pakett

      Kirjastuse Suur Puu raamatuid saab

      kõige soodsamalt osta kodulehelt: www.suurpuu.ee

      Autori märkus

      Valdav osa surmalähedaste kogemuste (SLK) kirjeldusi on täis armastust ja soojust, mille tõttu saan vahel kirju masendunud inimestelt, kes pärivad, kas neil tuleks niisuguse kogemuse esile kutsumiseks proovida endalt elu võtta. Ma vastan koheselt: “Absoluutselt mitte!” Ma julgustan kõiki, kes on depressioonis, pöörduma nõustaja poole ning rääkima oma eluprobleemidest arstidega. Inimesed, kelle surmalähedane kogemus on järgnenud enesetapukatsele, on pea eranditult seisukohal, et enesetapukatse oli tõsine viga. Oma eluga riskimine SLK saamiseks pole kunagi õigustatud.

      Esimene peatükk

      Sissejuhatus

      Meie vaatenurk sarnaneb väikse lapse omale, kes siseneb hiiglaslikku raamatukokku, mis on täis erinevates keeltes raamatuid. Laps teab, et keegi pidi need raamatud kirjutama. Ta ei tea, kuidas. Laps adub ähmaselt, et raamatute paigutuse määrab kord, kuid ta ei tea, missugune see on. Selline, mulle tundub, on ka kõige intelligentsema inimese suhtumine Jumalasse.1

      Albert Einstein

      On lihtne näha, miks surmalähedased kogemused (SLK) inimesi paeluvad. Need on mind köitnud mitukümmend aastat. Koolitatud arstina tean, mis peaks olema võimalik, kui keha surma eel lakkab töötamast. Ajal, mil mälu ei tohiks enam toimida ning inimesed on vaieldamatult teadvusetud või isegi surnud, on osa neist võimelised tajuma ning hiljem kirjeldama selgeid ja terviklikke kogemusi. Paljud kirjeldavad detaile oma keha ümber toimuvast kõrvaltvaataja positsioonilt. Ainuüksi ajukahjustus ei suuda seletada niisugust fenomeni.

      Need kirjeldused pole üksnes meditsiiniliselt võimatud, vaid ühtlasi pajatavad müstilisest maailmast, mis on inimkonnale alati huvi äratanud, kuid mille kohta puuduvad otsesed tõendid: hauatagune maailm, paik, kus mõned kohtuvad Jumala, lahkunud sugulaste ja teiste vaimsete olenditega.

      Oma eelmises raamatus “Surmajärgse elu tõendid”* toetusin enam kui tuhande kolmesajale SLK-le ja näitasin, et need pole üksnes meditsiiniliselt ja loogiliselt seletatavad, jõudes järelduseni, et tegemist on usaldusväärsete mälestustega inimeste kogemustest. Samuti võtsin kokku nende kogemuste kõige iseloomulikumad jooned.

      ___________________

      * Eesti keeles 2011, kirjastus Nebadon. (Toim)

      Käesolevas raamatus jätkan samade teemadega, uurides paljusid lugusid, aga keskendudes samas rohkem ka sellele tähelepanuväärsele maailmale, mille inimesed teispoolsuses eest leidsid.

      Meie olukord SLK mõistmisel on sarnane muistsele avastusretkede ajastule, mil inimkond õppis tundma eksootilisi mandreid. Kui meresõitjad olid pikkadelt rännakutelt naasnud ja oma tähelepanekud kirja pannud, võrdlesid õpetlased mitmete meresõitjate ülestähendusi, eristades kattuvusi lahknevustest ning jõudes nii konkreetse võõramaa kõige tõenäolisema geograafia, kultuuri, rituaalide ja traditsioonide kirjelduseni. Meie situatsioon on samalaadne, kui püüame mõista hauatagust maailma.

      Surmalähedased kogemused on üllatavalt tavalised. Ühe arvamusküsitluse järgi oli SLK-d elu jooksul kogenud ligikaudu 5 protsenti vastanutest. Selle ja teiste küsitluste järgi võime pakkuda, et maailmas on miljoneid inimesi, kellel on olnud SLK.2 Nende arv on tänapäeval kasvanud suuresti seoses täiustunud elustamisvõtetega.3 Edusammud meditsiinitehnikas ja kiirabitöötajate väljaõppes on aidanud inimesi, kes poleks varem ellu jäänud. Tänu sellele kasvab SLK juhtumite arv tõenäoliselt enneolematu tasemeni.

      Surmalähedaste kogemuste sisu rabav järjepidevus on tähelepanuväärne. Uurinud SLK-d tõsiselt üle viieteistkümne aasta, imestan endiselt, kui uskumatult ühetaolised on need kogemused, hoolimata inimese vanusest, kultuuritaustast, haridusest või elupaigast.

      Võrreldes omavahel erinevaid kogemusi, kujuneb selge pilt sellest teisest maailmast. Näiteks, nagu me hiljem põhjalikumalt uurime, iseloomustab neid tunnistusi rabav üksmeel selles, kuidas tajutakse jumalikkust. Need, kes enda sõnutsi kohtusid taevaliku olendiga, kirjeldavad Jumalat kui olendit, kes kiirgab armastust, valgust, armu ja leplikkust. See pole religioosne dogma ega teoloogia, vaid üks kõige sagedasem väide erinevate isikute poolt, kes on kohtunud taevaliku olendiga. Teisisõnu, nad ei esita ega peegelda pelgalt isiklikke religioosseid tundeid või uskumusi, vaid kirjeldavad muistsete maadeavastajate kombel üht entiteeti, kellega kokku puutusid. Tõsiasi, et nad kirjutavad nendest kohtumistest nii sarnaselt, kinnitab, et nad on tõepoolest kohtunud sama Olendiga.

      Minu eesmärk selles raamatus on anda rangelt teaduslik ülevaade surmajärgsest maailmast, toetudes inimestele, kellel on olnud surmalähedane kogemus.

      Kokkupuuted surmajärgse eluga

      Enne kui süüvime üksikasjalikumalt surmajärgse elu maailma, tuleb mul anda ülevaade sellest, mida me teame surmalähedasest kogemusest üldiselt. Nagu ma kirjutasin oma esimeses raamatus “Surmajärgse elu tõendid”, puutusin esmakordselt SLK ideega kokku residentuuris Iowa ülikoolis, kui lugesin üht artiklit meditsiiniajakirjast