Parimate soovidega

      Susan Mallery

      PROLOOG

      „KALLID siinviibijad, me oleme kogunenud jumala ja koguduse palge ette, et…“

      Molly Anderson laskis pastori sõnad kõrvust mööda ja ohkas kärsitult. Teda ei huvitanud kogunemine ega see tüütu pulmatseremoonia, mis tõotas pikale venida. Ta ei soovinud üldse seal olla ja tõele au andes ei soovinud tüdruku kohalolu ka tema õde, kes oli mõrsja. Nende ema oli seda nõudnud.

      „Mida inimesed küll mõtlevad, kui väikest Mollyt pulmas pole?“ oli ta ema küsinud. „Janet, tee temast ka pruutneitsi. Sul on neid nii palju, et ta ei jääks sulle jalgu. Kui Molly panna rivi lõppu, jääb ta kirikuseina juurde seisma. Keegi ei märkagi teda seal.“

      Molly kergitas lõuga. Ta teadis, et poleks tohtinud seda vestlust pealt kuulata. Ta ei teinudki seda meelega. Ta juhtus sel hetkel söögitoast mööda kõndima. Ja see oli tema maja ka, mis siis, et kõik kippusid unustama, et ta seal elab! Ta võttis naeruväärsest jõulutähtedega kimbust tugevamini kinni. Jõulutähed! Janet oleks võinud oma jõuluteemalises pulmas kasutada punaseid roose, aga ei, tema pidi kasutama ikka jõulutähti, mis hakkasid juba longu vajuma, kuigi laulatus alles algas.

      Sellel polnud tegelikult mingit tähtsust, mõtles Molly nukralt. Janet ei tahtnudki teda pulma ja Molly oli seal vaid seetõttu, et teda ähvardati „karmi karistusega“, kui ta osa ei võta.

      Molly nihkus vaikselt edasi, kuni sai vastu kiriku puitpaneeliga kaetud seina toetuda. Tseremoonia läks edasi. Molly jälgis toimuvat tujutult. See ei vastanud üldse tema ettekujutusele romantilisest pulmast. Mis kõige tähtsam, pruut ja peigmees peaksid olema armunud. Kuid Janet abiellus Thomasega vaid sellepärast, et mees oli edukas advokaat, kelle perel oli suur advokaadibüroo San Franciscos. Thomas abiellus Janetiga, sest naine oli ilus. Janet saigi kõike, sest ta oli ilus.

      Ta oli vapustavalt kaunis mõrsja. Sellega pidi isegi Molly nõustuma. Siidist ja pitsist pulmakleit rõhutas Janeti modellilikku figuuri ja tumedaid läikivaid juukseid. Ta näeb igal fotol imeline välja. See pole aus, mõtles Molly oma poolde säärde ulatuvat pitsitavat kleiti pihast sikutades. Ja loomulikult oli see roheline. Just see värv, mis talle kõige vähem meeldis.

      Kleidi stiil ei sobinud talle üldse. Esiteks oli see liiga peen. Neljateistaastasena oli ta noorim pruutneitsi. Samuti ka kõige lühem. Janeti sõbrad olid pikad ja sihvakad nagu Janet isegi. Molly arvates ei tähendanud sada kuuskümmend kaks ja pool sentimeetrit lühikest kasvu, kuid võrreldes ülejäänud pereliikmetega võis teda lausa päkapikuks pidada. Veel üks põhjus, miks ta ei sobinud perekonda…

      Äkki tõusid tal kuklakarvad püsti. Molly lõi selja sirgu ja kiikas üle õla. Kiriku tagaosas ilmus nähtavale vari, mida valgustasid tagantpoolt fuajees seisva kõrge jõulupuu mahedad tuled. Vari võttis peagi mehe kuju ja Molly ahmis üllatusest õhku. Dylan! Ta tuligi!

      Ta oligi mõelnud, kas mees tuleb vaatama, kuidas Janet kellegi teisega abiellub. Kas laulatus muserdab teda? Äkki kavatseb ta mööda vahekäiku kohale marssida ja Janetit endale nõuda? Molly ei suutnud otsustada, mida teha. Kuigi talle selline draama meeldiks, ei tahaks ta, et tema tobe õde abielluks niivõrd fantastilise mehega nagu Dylan. Mees oli selleks liiga hea.

      Ta teadis, et ema saab maruvihaseks, kuid otsustas, et asi on seda väärt, ja hakkas mööda külglöövi vargsi kiriku tagaossa liikuma. Ta liikus vaikselt ja nii palju, kui ta nägi, ei olnud keegi tema lahkumist märganud. Fuajeesse jõudes silmas ta Dylanit parasjagu kirikust väljumas.

      „Dylan,“ hüüdis ta mehele järele kiirustades. Kui Molly jõudis kõnniteele viivate trepiastmeteni, jäi ta äkki seisma.

      Mehe must mootorratas oli kõnnitee serva pargitud. Rattal olid küljekotid ja juhiistme taha oli mingi komps kinnitatud. Mollyle hakkas midagi koitma ja äkki läbistas tema südant valusööst.

      „Sa lahkud.“ See polnud küsimus.

      Mees kuulis teda ja pööras ümber. „Hei, plikatirts. Kuidas läheb?“

      Molly pigistas jõulutähtedest kimpu ja vaatas mehele pingsalt otsa. „Sa lahkud,“ kordas ta. „Miks?“

      Mees kehitas õlgu. „Mind ei hoia siin enam midagi. Vähemalt enam mitte.“

      Kuigi ülejäänud riik võitles lumetormidega, oli siin ideaalne ilm, just selline, mille poolest Lõuna-Californiat tunti. Säravsinine taevas, mõnus õhutemperatuur ja kerge tuuleõhk. Kindlasti oli Janet juba aegsasti selliseks ilmaks tellimuse sisse andnud. Kuid kogu selle päeva kaunidus kahvatus Dylan Blacki ilu kõrval.

      Mees oli pikk, natuke üle saja kaheksakümne sentimeetri, tal olid tumedad juuksed ja silmad. Must nahktagi muutis ta laiad õlad veelgi laiemaks. Teksased liibusid ümber tagumiku ja reite. Dylan kandis tumedaid saapaid ja tal oli kõrvarõngas. Molly värises pelgalt sellele kõigele mõeldes. Mees oli kogu tema elu.

      „Sa ei tohi minna,“ lausus ta trepist alla tormates ja mehe kõrval seisma jäädes. „Jõuludeni on vaid kolm päeva.“

      Mees naeratas talle muretult. Iga kord, kui mees talle niimoodi naeratas, jäi Mollyl lausa hing kinni.

      Dylan oli tema ellu ilmunud kaks aastat tagasi, kui Janet temaga käima hakkas. Üldjuhul ei olnud Molly kunagi õe peikadele erilist tähelepanu pööranud, sest nad kõik olid igavad. Kuid Dylan oli teistsugune. Molly päevik oli mehe vooruste tunnistajaks – vähemalt nende, mida tema nägi. Molly vanused poisid kahvatusid mehe kõrval täielikult. Dylan pani teda tähele ja isegi rääkis temaga. Ta tögas tüdrukut, et ta oli liiga tark, teda huvitas Molly koolielu ja ta kohtles teda nagu tõelist inimest. Õndsuseks oleks sellestki juba piisanud, kuid peale selle ei narrinud ta kunagi Mollyt tema hambaklambrite, vistrikulise näonaha ega pontsakuse pärast. Viimased kaks aastat oli Molly palvetanud, et Dylan mõistaks, milline tohman Janet on, ja hakkaks hoopis temast huvituma.

      Soovi esimene pool läkski täide. Janet ja Dylan läksidki lahku, kuid suhte lõpetas hoopis tema õde… ja Dylan ei tulnudki Molly juurest lohutust otsima.

      „Mul on aeg edasi liikuda,“ vastas mees käsi teksapükste taskusse surudes, tuues sellega Molly meenutusterajalt tagasi. „Nii see maailm töötab. Aga ma hakkan sinu järele igatsema.“

      „Tõesti?“ küsis Molly piiksatades.

      „Loomulikult, me oleme ju semud.“ Dylan naeratas kurvalt, nii et see ei jõudnud tema ilusatesse silmadesse.

      Semud? Molly hoidis ohet tagasi. Mis seal siis ikka, ta oli küll midagi rohkemat oodanud, aga ta on ka sellega nõus.

      „Kuhu sa minna kavatsed?“ küsis tüdruk. „Ega sa jõulusid ometi üksi veeda? Ma ei suudaks seda mõtet taluda.“

      Mees kehitas õlgu. „Siit minema. Ma mõtlesin, et proovin võidusõitu.“ Ta osutas peaga mootorratta suunas. „Ma olen selle sadulas üsna hea.“

      „Sa oled parim.“ Molly surus kimbu vastu rinda.

      Kui ta vaid saaks paluda end kaasa võtta. Molly hingas sügavalt välja. Ta võib ju Dylanisse armunud olla, kuid rumal ta polnud. Mees käitus temaga küll lahkelt, kuid tegelikult nägi ta temas vaid Janeti väikest õde. Kui ta vaid oskaks välja mõelda, kuidas Dylanit jääma veenda.

      „Sa ei tohi minna,“ lausus Molly, kui talle midagi olulist meenus. „Sa lubasid mulle ühe seikluse. Sinuga koos. Mäletad? Kui ma suureks kasvan.“

      Sel korral jõudis naeratus ka silmadesse. Dylan sirutas käe välja ja puudutas tüdruku põske. „Jaa, ma mäletan. Me pidime mootorrattaga matkale sõitma.“

      „Õigus. Noh, ma saan varsti täiskasvanuks. Kui sa ära lähed, kuidas ma sind