Originaal:

       Isaac Asimov FOUNDATION AND EMPIRE Korrektor: Milvi Teesalu Esikaane illustratsioon: Igor Vitkovskiy Kaane kujundanud Martin A. Noorkõiv Kõik õigused kaitstud. Copyright © 1952 by Isaac Asimov All rights throughout the world reserved to Asimov Holdings LLC Autoriõigus tõlkele: Linda Ariva pärija ja OÜ Eesti Raamat, 2019 ISBN 978-9949-658-61-9 ISBN 978-9949-658-62-6 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Euroopa Liidus

      PROLOOG

      GALAKTIKAIMPEERIUM LAGUNES

      See oli tohutu Impeerium, mis ulatus üle miljonite maailmade võimsa kaksikspiraali Galaktika ühest harust teiseni. Ka tema langus oli tohutu – ja pikaajaline, sest tal oli pikk tee minna.

      Ta oli lagunenud sajandeid, enne kui üks mees sai tõeliselt teadlikuks sellest lagunemisest. See mees oli Hari Seldon, mees, kelles pesitses ainus loovuse säde, mis oli keset seda vohavat laostumist veel alles jäänud. Tema arendas ja viis kõrgeima tipuni psühhoajalooteaduse.

      Psühhoajalugu ei tegelenud üksikinimese, vaid inimmassidega. See oli teadus rahvamassidest, biljoneist lihtinimestest. Psühhoajaloo abil võis ärritustele reageerimist ette ennustada ligikaudu sellise täpsusega, nagu mõni vähem tähtis teadus võiks ennustada piljardikuuli tagasipõrget. Üksikisiku reageeringut polnud ühegi tuntud matemaatika abil võimalik ette ennustada; biljonite reageering on aga hoopis midagi muud.

      Hari Seldon visandas selle ajajärgu sotsiaalsed ja ökonoomilised suunised, ennustas tulevaid muutusi ja nägi ette tsivilisatsiooni jätkuvat ja üha kiirenevat langust ning kolmekümne tuhande aastast tühikut, mis peab mööduma, enne kui varemeist võib kerkida võitlev uus Impeerium.

      Oli liiga hilja seda langust peatada, kuid mitte liiga hilja, et sulgeda barbaarsuse tühik. Seldon rajas kaks Asumit „Galaktika vastastippudes” ja nende asukoht oli nii valitud, et ühe lühikese aastatuhande vältel võinuksid sündmused sellisel viisil põimuda ja haakuda, et neist kiiremini tõuseks tugevam ja püsivam Teine Impeerium.

      „Asum” jutustas loo ühest Asumist tema elu kahe esimese sajandi vältel.

      See sai alguse füüsikateadlaste asundusest Terminusel, planeedil Galaktika ühe spiraaliharu äärmises tipus. Eraldatud Impeeriumi möllust, töötasid nad universaalse teadmiste lühikokkuvõtte Galaktika Entsüklopeedia koostajana ega olnud teadlikud sügavamast ülesandest, mille nende jaoks oli planeerinud nüüd juba surnud Seldon.

      Impeeriumi pehkides langesid äärepiirkonnad iseseisvate kuningate kätte. Need ähvardasid Asumit. Ent oma esimese linnapea Salvor Hardini juhtimisel saavutas viimane teatava ebakindla iseseisvuse. Aatomienergia ainsa valdajana maailmade keskel, mis olid kaotanud oma teadused ja langenud tagasi kivisöe ja nafta kasutamise juurde, suutis see isegi oma ülevõimu maksma panna. Asumist sai naaberkuningriikide religioosne tsentrum.

      Aegamööda arendas Asum välja väliskaubanduse. Entsüklopeedia jäi tagaplaanile. Kaubeldes aatomijõul töötavate tarbeesemetega, millega isegi Impeeriumi toodang selle hiilgeajal poleks suutnud kompaktsuse poolest võistelda, tungisid nende kaupmehed sadade valgusaastate kaugusele Perifeeriasse.

      Hober Mallow’, esimese Prints-Kaupmehe juhtimisel arendasid nad majandussõja pidamise tehnika nii kõrgele, et Korelli Vabariik sai lüüa hoolimata sellest, et see maailm sai toetust ühelt veel Impeeriumi osana säilinud välisprovintsilt.

      Kahesaja aasta pärast oli Asum kõige mõjuvõimsam riik Galaktikas, välja arvatud Impeeriumi riismed, mis Galaktika keskmisse kolmandikku kontsentreerununa ikka veel valitsesid kolme neljandikku universumi elanikkonnast ja rikkusest.

      Näis vältimatu, et järgmine hädaoht, millega Asumil tuli silm silma vastu seista, oli sureva Impeeriumi viimne piitsahoop.

      Tuleb vabastada tee Asumi ja Impeeriumi vaheliseks lahinguks.

      1. VÕLURITE OTSINGUL

       BEL RIOSE ... Oma suhteliselt lühikese karjääri vältel pälvis Riose tiitli „Viimne impeeriumlane” ja oli selle hästi ära teeninud. Tema sõjakäikude uurimisest selgub, et ta oli Peurifoy’ga võrdne strateegilise võimekuse poolest ja võibolla isegi ületas teda oma võimelt kohelda inimesi. Asjaolu, et ta sündis Impeeriumi languspäevil, ei lubanud tal saavutada võrdseid tulemusi Peurifoy’ kui vallutajaga. Ent võimalus selleks avanes, kui ta Impeeriumi kindralite seast esimesena Asumiga silm silma vastu astus ...

       GALAKTIKA ENTSÜKLOPEEDIA^[1.]

      Bel Riose reisis ilma saatkonnata, mida tegelikult õukonnaetikett ei näe ette laevastikuülemale, kelle fotill paikneb alles sünges tähesüsteemis Galaktikaimpeeriumi Piirimail.

      Kuid Bel Riose oli noor ja küllalt energiline selleks, et tundetu ja arvestav õukond lähetas ta nii kaugele universumi ääremaile kui vähegi võimalik. Pealekauba oli ta uudishimulik. Kummalised ja lausa võimatud kuulujutud, mida luulelennukalt kordasid sajad ja mis olid ähmaselt teada tuhandetele, kütsid üles tema viimatimainitud iseloomujoont, sõjalise kokkupõrke võimalus aga kahte eelmist omadust. Kombinatsioon oli vastupandamatult kaasakiskuv.

      Ta astus välja logust maasõidukist, mille ta oli ärandanud ja seisis luitunud härrastemaja uksel, mis oli tema sihtkoht. Ta ootas. Ukseavaja footonsilm elustus, aga uks avati käsitsi.

      Bel Riose naeratas vanale mehele. „Mina olen Riose ...”

      „Ma tundsin teid ära.” Vanamees jäi jäigalt ja üllatumata paigale. „Teie tuleku eesmärk?”

      Riose taganes sammu leplikkuse väljendamiseks. „Rahutaotlev. Juhul kui te olete Ducem Barr, paluksin teilt vestlusvõimalust.”

      Ducem Barr astus kõrvale ja maja sisemuses lõid seinad hõõgvele. Kindral sisenes päevavalgusesse.

      Ta puudutas kabineti seina ja jäi oma sõrmeotsi vaatama. „Kas teil Siwennal on siis selliseid asju?”

      Barr naeratas vaevumärgatavalt. „Ma usun, et mujal mitte. Ma püüan seda ise korras hoida nii hästi kui suudan. Vabandage, et pidite uksel ootama. Automaatseadeldis küll registreerib külalise kohaloleku, kuid ust enam ei ava.”

      „Kas siis seda parandada ei osata?” Kindrali hääl oli kergelt pilkav.

      „Tagavaraosi pole enam saada. Kas te ei võtaks istet, härra. Kas te teed joote?”

      „Siwennal? Mu kulla härra, seltskondlikus mõttes oleks seda siin mitte juua lausa võimatu.”

      Vana patriits taandus hääletult aeglase kummardusega, mis kuulus möödunud sajandi paremate päevade ci-devant^[2.] aristokraatia tseremoniaalse pärandi juurde.

      Riose saatis pilguga oma võõrustaja lahkuvat kuju, ja tema hoolikalt läbimõeldud viisakas käitumine hakkas veidi ebakindlaks muutuma. Tema haridus oli olnud puhtmilitaristlik, samuti kogemused. Ta oli, kulunud väljendi kohaselt, palju kordi surmaga silmitsi seisnud, kuid iga kord oli see surm olnud tuttav ja käegakatsutav. Järelikult ei olnud selles, et Kahekümnenda Laevastiku jumaldatud kangelane tundis iidse ruumi lämmatavas õhkkonnas äkitselt külmavärinaid, midagi imelikku.

      Riiuleil reastuvais väikestes elevandiluu- ja mustakirjudes karbikestes tundis kindral ära raamatud. Nende pealkirjad olid talle tundmatud. Ta oletas, et suur seadeldis toa ühes otsas oli projektor, mis vajaduse korral muutis raamatud nähtavaks-kuuldavaks. Ta polnud kunagi ühtegi töötamas näinud, aga kuulnud ta neist oli. Kunagi oli talle räägitud, et kaua aega tagasi kuldsel ajastul, kui Impeerium oli võrdunud terve Galaktikaga, oli üheksas majas kümnest olnud selline projektor ja raamatute read.

      Aga praegu tuli piire valvata ja raamatud jäid vanade meeste osaks. Ja pooled vana-aja lugudest olid niikuinii väljamõeldised. Isegi rohkem kui pooled.

      Toodi teed ja Riose istus. Ducem Barr tõstis oma tassi: „Teie auks.”

      „Tänan. Teie auks.”