Kogu kunst, arhitektuur, paigad, teadus- ja usuorganisatsioonid selles romaanis on tõelised.

      PROLOOG

      Igivana kolisev rong ronis peadpööritavast tõusust üles ja Edmond Kirsch silmitses sakilist mäetippu enda kohal. Kauguses tundus paljale kaljuseinale ehitatud massiivne kiviklooster õhus rippuvat, nagu oleks see võluväel püstloodis järsaku külge kinnitatud.

      See ajatu pühamu Kataloonias oli pannud enam kui neli sajandit vastu lakkamatule raskusjõule, kaldumata kordagi kõrvale algsest eesmärgist: eraldada oma asukad kaasaegsest maailmast.

      Irooniliselt on nad nüüd esimesed, kes kuulevad tõtt, mõtles Kirsch, arutades endamisi, kuidas nad võiksid reageerida. Ajalooliselt on maailma kõige ohtlikumad inimesed jumalamehed… eriti kui nende jumalad ohtu satuvad. Ja mina viskan leegitseva oda herilasepessa.

      Kui rong mäetippu jõudis, nägi Kirsch üksildast kogu, kes teda platvormil ootas. Kokku kuivanud inimskelett oli rüütatud katoliku kiriku traditsioonilisse purpurpunasesse sutaani, mille peal oli valge rochet, ning kandis peas zucchetto´t. Kirsch tundis oma võõrustaja fotodel nähtud aukuvajunud näo ära ja teda tabas ootamatu adrenaliinisööst.

      Valdespino ise tuli mulle vastu.

      Piiskop Antonio Valdespino oli Hispaanias mõjukas isik – mitte üksnes kuninga enda lähedane sõber ja nõuandja, vaid ka konservatiivsete katoliiklike väärtuste ja traditsioonilise poliitika säilitamise üks häälekamaid ja mõjukamaid toetajaid kogu riigis.

      „Edmond Kirsch?“ venitas piiskop, kui Edmond rongist välja astus.

      „Süüdi,“ naeratas Kirsch lähemale astudes ja surus vastuvõtja kondist kätt. „Piiskop Valdespino, olen väga tänulik, et te selle kohtumise korraldasite.“

      „Hindan kõrgelt, et te seda palusite.“ Piiskopi hääl oli tugevam, kui Kirsch oleks oodanud: selge ja läbitungiv nagu kirikukell. „Teadusemehed, eriti nii silmapaistvad nagu teie, ei konsulteeri meiega just sageli. Siitkaudu palun.“

      Külm mägituul pani Valdespino sutaanisaba lehvima, kui piiskop Kirschi ees üle platvormi minema hakkas.

      „Pean tunnistama,“ ütles Valdespino, „et te näete välja teistsugune, kui ma ette kujutasin. Ootasin teadlast, aga teie olete üsna…“ Ta piidles pisukese halvakspanuga külalise peent Kiton K50 ülikonda ja jaanalinnunahast Barkeri kingi. „Selle kohta öeldakse vist „hip“?”

      Kirsch naeratas viisakalt. Sõna „hip“ oli läinud moest aastakümneid tagasi.

      „Lugedes teie saavutuste nimekirja,“ jätkas piiskop, „ei ole ma siiski päris kindel, millega te tegelete.“

      „Olen spetsialiseerunud mänguteooriale ja arvutimodelleerimisele.“

      „Nii et loote arvutimänge, mida lapsed mängivad?“

      Kirsch tajus, et piiskop teeskleb teadmatust, püüdes mõjuda veidrikuna. Tegelikult, nagu Kirsch teadis, oli Valdespino tehnoloogiaga hirmuäratavalt hästi kursis ja hoiatas sageli teisi selle ohtude eest. „Ei, tegelikult on mänguteooria matemaatika valdkond, mis uurib mustreid, et teha prognoose tuleviku kohta.“

      „Ahjaa. Ma vist lugesin, et te nägite paari aasta eest ette Euroopa eelarvekriisi? Kui keegi ei kuulanud, päästsite te olukorra, leiutades arvutiprogrammi, mis Euroopa Liidu huku veerelt tagasi tiris. Mis see teie kuulus tsitaat oligi? „Kolmekümne kolme aastasena olen niisama vana kui Kristus, kui ta surnust üles tõusis.““

      Kirsch krimpsutas nägu. „Vilets analoogia, Teie Hiilgus. Ma olin siis noor.“

      „Noor?“ Piiskop kõhistas naerda. „Ja kui vana te nüüd olete… umbes nelikümmend?“

      „Täpselt nii.“

      Vana mees naeratas ja tugev tuul pani ta rüü jälle lehvima. „Noh, alandlikud pidid pärima maa, kuid selle asemel on see läinud noortele – tehniliste kalduvustega noortele, kes vaatavad oma hinge asemel videoekraanidele. Pean tunnistama, et ei kujutlenud iial, et mul on põhjust kohtuda noore mehega, kes seda pealetungi juhib. Te ju teate, et teid kutsutakse prohvetiks.“

      „Teie puhul mitte kuigi heaks, Teie Hiilgus,“ vastas Kirsch. „Kui ma palusin, kas võiksin teie ja teie kolleegidega eraviisiliselt kohtuda, arvestasin, et võimalus, et te nõustute, on vaid kakskümmend protsenti.“

      „Ja nagu ma oma kolleegidele ütlesin, võivad usklikud uskmatute kuulamisest alati kasu saada. Saatana häält kuuldes hindame rohkem Jumala häält.“ Vana mees naeratas. „Ma teen muidugi nalja. Palun andestage mu iganenud huumorimeel. Aeg-ajalt ütlevad mu filtrid üles.“

      Seda öeldes andis piiskop Valdespino märku edasi liikuda. „Teised ootavad. Palun siitkaudu.“

      Kirsch silmitses nende sihtmärki, hiiglaslikku hallist kivist tsitadelli, mis kükitas ligi tuhande meetri võrra alla, rohetavate metsakasvanud küngaste poole laskuva kalju serval. Kõrgusest heitumata viis Kirsch pilgu kuristikult ning mõtteid ees ootavale kohtumisele koondades järgnes piiskopile mööda ebaühtlast rada kaljuveerel.

      Kirsch oli palunud audientsi kolme väljapaistva usujuhiga, kes olid äsja osalenud Montserratis konverentsil.

      Maailma Religioonide Parlament.

      Alates 1893. aastast olid sajad ligi kolmekümmet religiooni esindavad usujuhid kogunenud iga paari aasta tagant uues kohas, et veeta nädal usunditevahelises dialoogis. Osalejate seas oli hulk mõjukaid ristiusu preestreid, juudi rabisid ja islami mullasid kõikjalt maailmast, lisaks neile ka hinduismi pujari´d, budismi bhikšud, džainistid, sikhid ja teised.

      Eesmärk, mille parlament oli endale võtnud, oli „kultiveerida maailma religioonide vahel koosmeelt, rajada erinevate vaimsuste vahele sildu ning otsida kõigi usundite puutepunkte“.

      Õilis püüd, mõtles Kirsch, kuigi pidas seda tühjaks ponnistuseks, tähenduseta otsinguks, et leida iidsete väljamõeldiste, muistendite ja müütide sasipuntras juhuslikke kokkupuuteid.

      Kui piiskop Valdespino teda mööda teerada edasi juhatas, kiikas Kirsch muiates mäeküljelt alla. Mooses ronis mäkke, et võtta vastu Jumala sõna… ja mina ronin mäkke, et teha täpselt vastupidist.

      Kirschi motiiv siia mäkke tõusmiseks, nagu ta endale kinnitas, oli eetiline kohusetunne, kuid ta teadis, et külaskäiku toidab ka tubli kogus ülbust – ta tahtis tunda rahuldust istuda vastamisi nende vaimulikega ja ennustada nende peatset kadu.

      Teie aeg meie tõe defineerimisel on otsa saanud.

      „Vaatasin teie elulugu,“ ütles piiskop järsult ja vaatas Kirschi poole. „Selgus, et te olete Harvardi ülikooli toodang.“

      „Bakalaureuseõppest. Jah.“

      „Või nii. Lugesin hiljuti, et esimest korda Harvardi ajaloos on Harvardi tudengite seas rohkem ateiste ja agnostikuid kui neid, kes peavad end mõne usu järgijaks. See on üsna kõnekas statistika, härra Kirsch.“

      Mida on mul öelda, tahtnuks Kirsch vastata, meie tudengid lähevad aina targemaks.

      Kui nad iidse kivihoone juurde saabusid, piitsutas tuul valjemini. Maja sissekäigu hämaras valguses oli õhk põleva viiruki raskest lõhnast paks. Mehed kõndisid läbi pimedate koridoride labürindi ja Kirschi silmad püüdsid oma võõrustajale järgnedes kohaneda. Viimaks jõudsid nad ebatavaliselt pisikese puust ukse juurde. Piiskop koputas, kummardus ja astus sisse, andes külalisele märku endale järgneda.

      Kirsch astus ebakindlalt üle lävepaku.

      Ta leidis ennast ristkülikukujulisest saalist, mille kõrged seinad olid üleni kaetud iidsete nahkköidetega. Osa raamaturiiuleid seisis seinaga risti nagu roided, vaheldudes malmradiaatoritega, mis sisisesid ja kolisesid ning tekitasid võõriku tunde, et ruum on elus. Kirsch tõstis pilgu teist korrust ümbritsevale ilustustega rinnatisele, ja teadis igasuguse kahtluseta, kus ta viibib.

      See on Montserrati kuulus raamatukogu, mõistis ta, jahmunud, et teda siia lubati. Kuulduste kohaselt sisaldas see püha ruum üliharuldasi tekste,