1

      ÜKSINDA PURGIS

      Need olid minu sokid, mis haisesid. Jah, selles polnud mingit kahtlust! Minu omad muidugi! Kedagi teist peale minu ju ei olnud selles kolmeliitrises klaaspurgis, mis üksinda mere peal triivis.

      Magasin nagu nott. Lisaks sokkidele olid mul viie vasknööbiga vest ning võrdlemisi kitsad alt narmendavad musta värvi püksid. Samuti oli mul pea all padjaks mütsilodu ning vihmakeep, mille olin harjumuspäraselt pannud purgiava ette, et keegi sisse ei pääseks.

      Viimaks ärkasin.

      „MIDA ASJA?!“

      Oli lõuna ning õhk nii paks ja palav, et vest tahtis kangesti mu keha külge kleepuda. Tõusin istuli, lükkasin tuka silme eest ning vaatasin ümberringi.

      Meri, kõikjal oli meri. „Kus mu rand on?!“

      Kuid selle asemel, et veteavarused mulle midagi vastu kostaks, tõstis meri mind hoopis laineharjale, nii et päike igast küljest sisse siras ja mu silmad pimestas. Siis, mõni hetk hiljem, justkui päikesel saanuks mu vahtimisest küllalt, heitis laine mind taas alla. Mu purgist oli saanud laev ja minust üks hädine laevnik.

      „Kuhu pekki ma sattunud olen?“

      Siinkohal tuleb tõdeda, et lisaks ootamatule merereisile oli mul pooleli veel suuremat sorti häälemurre ning kui ma kõnelema juhtusin, olid toonid kord kõrged ja kord madalad. Tihti tuli mu ütlemistesse sisse mõni kriuksatus või nii-öelda kukekas, mis oli suht häiriv, olgem ausad.

      „Johhaidii!“

      Püüdsin võtta asja võimalikult rahulikult ning arutasin endamisi, kuidas ma küll mere peale võisin sattuda. Kuid mõtlesin, mis ma mõtlesin, mul polnud õrna aimugi! Ainsaks loogiliseks seletuseks pidasin seda, et ehk olin valinud kehva lebokoha ning ilmselt oli tulnud rannaliivale üks riukalik tuulehoog.

      „MASENDAV!“

      „Ikka ülimasendav!“

      Oleks ma olnud siis mõni rännumees, kellele meeldiks, kui sellised asjad juhtuvad, kuid EI! Kaugeltki mitte! Nii nagu kõik teised kaevuriküla elanikud, olin ka mina paikne. Elasime küll mere ääres, kaljuseljandiku sees, kuid ajasime omi asju ja kuhugi kaugele me ei liikunud. Ehk olin teistest isegi kodusemat sorti, sest enamiku päevi veetsin ju sessamuses purgis ja pikaliasendis. Kuhugi ma minna ei viitsinud ja samal ajal kui mina lebotasin, olid teised näiteks kaevandamas.

      Seni olin saanud elada täpselt nii, nagu ise tahtsin, ja olin selle staatuse saavutanud tänu oma püsivale vastuhakule. Peale kõiki neid aastaid olid vanemad mu sundimisest loobunud. Ilmselt jõudis neile mingi hetk kohale, et ma päriselt ka tean, mis ma tahan, ja isegi kui nad mind ähvardama hakkaksid, siis minule see ei mõju. Olin neist kangekaelsem. Ka kooli jätsin ma seepärast pooleli.

      Ma lihtsalt ei ole töötaja tüüpi tegelane. Või noh, vähemasti nii ma mõtlesin, kui end hulpivast purgist avastasin.

      Püüdsin nuputada, mis teha, et õnnetust saatusest – merehukust – pääseda. Mõtlesin väga pingsalt, kuid ühegi asjaliku idee peale ei tulnud. Sest kuhu mul ikka minna? Polnud mu purgil tüüri, mootorit ega aerusid. Polnud mul ankrutki!

      Mida kauem ma sedasi triivisin, seda rohkem hakkasin põdema. Soovimatult kerkisid pähe fantaasiad sellest, kuidas ilmub välja mõni kala või koguni hüljes. Näiteks PRINGEL?!

      Või mis siis, kui vihmakeep peaks läbi laskma? Siis on ju uppumissurm …!

      Või mis saab siis, kui saabub öö? Siis on Paanika-Jaanika!

      Nii kaugele ma oma mõttetegevusega siiski jõudsin, et tegin süngevõitu järelduse: enam ei ole küsimus selles, KAS ma suren, vaid pigem, KUIDAS ma suren. Nälja- või janusurm olid seejuures ühed leebeimad variandid.

      Õnneks mul natuke lootust veel oli! Nimelt, mulle meenus mu isa kunagine õpetus.

      Ta rääkis mulle Ess-Oo-Ess-palvest.

      „See on selline hädakõne. Natuke omapärane, aga mis seal ikka! Isegi Hiiglased kasutavad seda! Kõik, mis sa tegema pead, on: silmad sulgema, käed kokku suruma ning siis kogu südamest karjuma. Ess Oo Ess! Ess Oo Ess! Aga ära sa, poja, naera midagi! Asi toimib ja abi tuleb!“

      Kuna mul mingit muud varianti ei olnud, siis täpselt nii ma tegingi. Laskusin põlvedele, panin silmad kinni, käed kokku ning hüüdsin kõigest väest: „ESS OO ESS, AITA MIND!“

      „Ess Oo Ess! Aita mind!“

      „Alati ei pruugi abi kohe tulla, kuid ära sina sellepärast siis kirkat põõsasse viska,“ oli isa veel rääkinud. „Mõnikord tuleb vastus hoopis teisel viisil, kui sa seda ootaksid, aga ühte ma ütlen, Erkipoiss, asi toimib! Toimib, toimib!“

      „ESS OO ESS! ESS OO ESS! Aita mind palun koju tagasi!“

      Hüüdsin sedasi päris pikalt. Nii kaua, kuni kurk kipitama hakkas ja sealt enam kukekatki ei tulnud. Mu meel läks päris töntsiks. Silmi ma avada ei tahtnud, sest mõtlesin, et äkki keegi tulebki mu kutsungi peale. MIS SIIS, kui ma ei olegi enam purgis üksi?!

      Piilusin areldi läbi silmalaugude ega avanud neid enne, kui olin täiesti kindel, et olen üksi. See, et sinna keegi teine tuleks, oli tõtt-öelda viimane asi, mida soovisin. Purk oli mu jaoks kui teine kodu! Mis sest, et kõigi teiste arvates täis läppuvat sokihaisu ning täiesti elamiskõlbmatu. Minu jaoks oli see armsaim koht maailmas.

      Sain taas kergendunult hingata. Hakkasin läbi purgi põhja veealust elu uurima. Arutlesin, et ehk elab Ess Oo Ess seal, sest kuidas ta mind muidu kuulda saaks? Kusjuures, vesi oli küllaltki läbipaistev ja nähtavus hea.

      „Oi, näe! Angerjapoiss!“

      Üks minusuurune ussike vilksatas purgi alt läbi, aga niisama kiirelt, nagu ta ilmus, niisama kiirelt ta ka läks.

      Mõtlesin juba edasise uurimise katki jätta, sest suurt midagi ei toimunud, kui äkitselt kogu ümbritsev veteavarus mustaks tõmbus.

      „Mida pekki?!“

      Nagu mingi suur vari või veealune kalju oleks ei tea kust välja ilmunud! Aga samas, see ei olnud ju kalju?! See oli midagi palju enamat. See LIIKUS! See oli nagu mingi OLEND.

      Suur ja sünge.

      Nali naljaks, aga see tõmbas mul sekundiga junni jahedaks. Päriselt ka! Ma ei valeta!

      Mu kätel tõusid karvad, mõni oli pikem, mõni lühem, ning mu hingeaur muutus nähtavaks. Kogu purk läks jääkülmaks. Ütleme nii, et suht tardusin. Liigutada ma ei julgenud.

      Olin purgi põrandal käpuli nagu mõni soolasammas. Oli see siis sellepärast, et Must Olend mind ei näinud või oli ta teel kuhugi mujale, aga mõne aja pärast oli ta kadunud. Päike küttis laevukese aegamisi uuesti soojaks. Julgesin taas hingata ning oma kangestunud koibasid sirutada. Merre ma ei julgenud enam vaadata, sest kes teab, mida ma sealt veel leidnuks! Sel hetkel sain täiesti aru, miks me kaevurikülast nina välja ei pistnud.

      Niisiis pöördusin mere asemel taeva poole. Lootsin väga, et ehk tuleb sealt abi.

      „ESS OO ESS! KUS SA OLED? PÄÄSTA MIND!“

      Kuulatasin, kuid taevas oli