Originaali tiitel:

       THE RAINBOW OF HAPPINESS Tõlkinud Kristel Kaasik Toimetanud Katri Liivas © Jeane Graft, 2004 © Eestikeelne väljaanne Odamees OÜ, 2005 e-post: [email protected] www.odamees.ee ISBN 9949-419-75-1 ISBN 978-9949-674-41-1 (epub)

      1. peatükk

      ANNIE REED VAJUTAS PIDURIT.

      “Kurat!”

      Tema ees seisis lainetava punakaspruuni seinana kari lehmi, tõkestades Arizona ääretute karjamaade vahel lookleva külavahetee.

      “Oh teid, biifsteeke!” pressis Annie läbi kokkusurutud huulte.

      Professionaalse kokana võis ta käigu pealt loetleda vähemalt tosin võimalust, kuidas neist põikpäistest elukatest roogi valmistada, ent ei teadnud vähimatki sellest, kuidas neid teelt minema ajada.

      Oma elu jooksul oli Annie pidanud üle elama maavärisemise Californias, tulekahju, uputuse ja ühe raske iseloomuga ülemkoka. Alati oli ta ohule julgelt silma vaadanud, ent mitte praegu. Lehmakari teel – see oli halastamatu saatuselöök!

      Loomad piirasid auto ümber, jätkates rohu mälumist muretu sinise taeva all.

      Annie heitis pilgu käekellale ja neelatas närviliselt. Vestlus pidi algama veerand tunni pärast. Võimalik, et kogu tema edasine karjäär sõltus sellest, kas ta saab selle töö.

      Ootamatult läks üks lehm üle tee ning seisatas otse tema auto ees. Loom vehkis sabaga, mis pühkis tasase sahinaga üle laternaklaasi. Eluka lõuapärad mälusid aeglaselt lehe- ja kõrrenutsakut, pärani pruunid silmad valges tolmuses näos aga silmitsesid neidu valvsalt.

      “Käi minema!” karjatas Annie avatud aknast.

      Vastuseks kostis vaikne ammumine.

      Otsustanud maksku mis maksab tungida läbi selle elava tara, ronis Annie autost välja. Tuul keerutas karjamaa kohal salveiaroomi. Kõrged kontsad libisesid kiviklibul ning neiu pidi peaaegu tasakaalu kaotama. Nüüd ei seisnud tema ja lehmade vahel enam terastõket autokere näol ning tema kaitsetus oli ilmne. Mis siis saab, kui mõni lehm mõtleb rünnata? Kas ta jõuab tagasi autosse lipsata ning end sarvede eest päästa? Annie tõmbas kulmu kortsu. Olgu mis on, tuleb riskida. Neiu hingas sügavalt sisse ja plaksutas käsi: “Kõtt! Kõtt! Käige siit minema!”

      Asjata. Lehmad torkasid koonud põldsinepipuhmaisse. Annie vehkis kätega ja proovis uuesti: “Marss koju või muidu teen teist hamburgerid!”

      Ei mingit reaktsiooni.

      Vastikusest õlgu väristades ronisAnnie uuesti autosse ja vajutas signaali. Autopasuna kime hääl rikkus idülli. Lehmad liikusid teel kaugemale, möirates ehmunult ning paisates sõrgadega õhku lämmatava tolmupilve.

      “Vaat kui tublid!”

      Möödus terve minut. Selle asemel aga, et minna teeserva, aeglustasid lojused vähehaaval sammu ning jäid seisma.

      “Ega ometi!” Annie lõi rusikaga vastu rooli. “Nii te segate mul ikkagi sõitmist!”

      Äkki tuhises autost ronkmustal hobusel mööda kauboi. Kummardudes sadulas, seljalihased teksasärgi kangast peaaegu lõhki rebimas, kappas ta oma ratsul karja juurde. Ratsanik sõitis ringi ümber paanikas sagivate loomade, jõudis juhtloomani ning suunas metsiku karja teega paralleelselt kulgeva aia värava poole.

      Sulgenud värava, surus laiaõlgne ratsanik oma mornid huuled kokku, virutas kandadega hobuse külgedesse ning liikus hoogsalt jahmunud Annie suunas. Laiaäärelise pruuni kaabu vari varjas mehe näojooned, ent neiule piisas vaid ühest pilgust mehe pinevil hoiakule, et mõista – ratsanik on väga vihane.

      Annie värises oma istmel.

      Palavikuliselt mõeldes, kuidas olukorda rahulikult lahendada, sundis ta end lõbusalt naeratama ning sirutas end avatud aknast välja.

      “Te saite hiilgavalt hakkama! Suur tänu!”

      Kauboi peatas ärevusse sattunud hobuse auto juures.“Idioot! Kas tahad siin tohuvabohu korraldada?” vastas mees vaikselt ja vihaselt.

      “Aga…”

      “Looma ei tohi hirmutada – ta võib endale viga teha. Lehmad võivad endal jalad murda, kukkuda, üksteist surnuks tallata.” Üks mehe käsi oli rusikasse tõmbunud. “Või äkki see oligi sinu eesmärk?”

      “Ei, ei. Andke palun andeks. Nad on ju nii hirmus suured, et mõtlesin pigem sellele, et nad mind ära ei lömastaks.”

      Annie pingutas, et värisemist tagasi hoida ega suutnud samal ajal pöörata imetlevat pilku mehe pikkadelt sihvakatelt jalgadelt kulunud teksastes. Sellest, et see inimene oli kogu elu teinud rasket füüsilist tööd, andsid tunnistust laiad õlad, mis olid peaaegu rebestamas tolmust ja poriplekilist teksasärki.

      Jalgadega vehkiv hobune astus paar sammu kõrvale. Kauboi patsutas looma siidjat kaela, võttis seejärel kaabu peast ning ikka veel vihaselt Annie’t vaadates tõmbas pikkade sõrmedega läbi kastanpruunide juuste. Päikese pimestavas valguses selgus, et kauboil on samasugused kastanpruunid nooljad kulmud, rohelised silmad, uhke väikese kühmuga nina ja tugevasti kokkusurutud suu.

      “Linnapreili,” konstateeris mees lühidalt.

      Selle väite peale haavunult küsis Annie pahaselt:

      “Kes te selline olete, et mind arvustate? Ja üldse, ma ju vabandasin. Pealegi, tee on kõigi oma ega kuulu ainult teile.”

      “Ei, see tee kuulub ainult mulle. Ja teie, kurat võtaks, ajasite peaaegu alla lehmad, kes kuuluvad samuti mulle. Te olete minu maa peal. Ja see on minu kari.”

      “Kust mina pidin seda teadma? Teel ei olnud ühtki märki ja värav oli ju avatud.”

      “Nähtavasti keegi Russelli eputistest otsustas siitkaudu linnateed lõigata ega vaevunud loomulikult väravat enda järel kinni panema.”

      Annie köhatas ning meelepaha tagasi hoides ütles: “Kui olete mulle selgitanud, kuidas jõuda Sunrise Peaks’i rantšosse, lahkun otsemaid teie valdustest.”

      “Oleksin pidanud kohe taipama, et lähete Ben Russelli juurde,” märkis kauboi külmalt. “Selliste neidude jaoks on seal just õige koht. Õiges karjakasvatusrantšos pole neil midagi teha.”

      Annie kinkis tundmatule raevuka pilgu.

      “Loodan, et see on nii. Mind oodatakse seal.”

      “Tähendab, samuti eputis?”

      Tõmmanud kaabu sügavale silmile, ristas mees rinnal võimsad käed, laskis ratsmed lahti ja kummardus ettepoole, otsekui püüdes neidu läbi avatud autoakna paremini silmitseda.

      Endal ainitist vaenulikku pilku tundes võpatas neiu tahtmatult. “See on juba minu asi! Palun juhatage mulle lihtsalt teed ja ma sõidan minema.”

      Kauboi jätkas Annie vaatlemist veel ühe pika hetke.

      “Pöörake teede hargnemiskohal kohe pärast fukeriitihnikut vasakule.”

      “Pärast fukeriitihnikut... Mis see fukerii selline on?”

      “See taim tuletab meelde kaktust, on sellised asteldega kõrged raod, väikeste roheliste lehtede ja punaste õitega.”

      “Tänan, härra...”

      Mees eiras neiu katset tema nime teada saada, lüües käega: “Ja ärge laske enam oma kuradi signaali, kuni mu lehmade läheduses olete.”

      Pööras otsa ringi ja kappas minema.

      “Tere tulemast külalislahkesse Arizonasse,” pomises Annie endale nina alla.

      Pisut hiljem hakkas neiu südametunnistus veidi piinama. Oli ju kari kauboi jaoks elatuse teenimise vahend. Äkki oli ta tõesti mõnele loomale viga teinud?

      Annie