Trükikoda OÜ Greif

       Oo, mu vennad, ma kuulsin naeru,

       mis polnud mitte inimese naer… ^[1.]

      Friedrich Nietzsche

      1 J. Palla tõlge (tlk märkus). [ ↵ ]

      Marusja meeleolu muutus sageli. Ta ärkas hommikuti mingis ebamäärases hingeseisundis, ja see tuju hakkas aegamisi omandama teatud piirjooni, ning siis ta otsustas, et täna saab temast näiteks range daam, teadlane, tõlkija. Ta ei võtnud sellist otsust kunagi vastu teadlikult, see lihtsalt kujunes kuidagi sügaval alateadvuses, ja siis hakkaski Marusja just selliseks, nagu see kujutluspilt nõudis, isegi tema välimus muutus. Tänaval kõnnib range daam, prillid ees, lihtne tumesinine kleit seljas, väike portfell käes, ta vaatab karmi pilguga inimesi enda ümber, tal on selleks igati alust, sest ta on ju nii palju kodumaise kirjasõna heaks ära teinud. Kui keegi temalt midagi küsib, on tal õigus iga küsimust rumalaks pidada – mida võikski küsida need mannetud inimesed, kes jooksevad ringi, otsides ei tea mida, muretsedes oma haledate tegemiste pärast. Tema läheb raamatukokku, loeb seal tarku raamatuid, kirjutab teadustööd, võibolla isegi väitekirja – miks ka mitte, ta on ju muide ammu tegelenud ühe teadustööga, see on esialgu tema peas, kuid varsti, väga varsti omandab selged piirjooned ja voogab paberile; kokku tuleb umbes viissada lehekülge, võib-olla rohkemgi. Kuid praegu pole seda sugugi vaja kirja panna, ta veel mõtiskleb oma töö üle.

      Oli päevi, kui Marusja kujutles end armunud tüdrukuna. Siis ilmus tema silmadesse ja näkku rõõmus rambus ja ta mitte ei kõndinud, vaid lendles maapinna kohal, ja kõik ümberringi paistis kaunis, ta oli võimeline kõigist ja igaühest aru saama ega mõistnud kedagi hukka. Isegi kui keegi teda ühistranspordis tõukas või talle jala peale astus, naeratas Marusja õnnelikult ja õndsalt, ja isegi kui keegi oleks teda meelega, mitte kogemata solvanud, poleks ta seda kuigi oluliseks pidanud – ehk oli seda inimest mõni õnnetus tabanud, ehk lasti ta töölt lahti, ilma et oleks palka makstud, või on tal hoopis ebakõlad pereelus, teda tuleb ju mõista, tema pole süüdi. Lehviv, hooletult kaela seotud rätt, küljel kõlkuv käekott – ta nägi ennast justkui eemalt, ja kõik imetlesid teda, ta oli veetlev, ta tahtis kangesti kõigile möödujatele öelda: „Vaadake, kui ilus ja armunud ma olen!” Ja kui kõik teda vaatasid, eriti kui ta oma silmadega nende pilgud kinni püüdis, muutus tema meeleolu aegamisi närviliseks, jõudes isegi teatud ebanormaalsuse piirile, ja tema armumine läks sujuvalt üle vihkamiseks ja tigeduseks. Ja siis muutus ta kurjaks energiliseks daamiks, kes võis isegi hüsteeriliselt karjuda ja röökida, kui keegi talt midagi küsis, ja tema hääl pani mööduja võpatama ja hirmunult tagasi põrkama, aga tema nõksatas ärritunult peaga ja läks oma teed, oma äärmiselt tähtsaid asju ajama. Pärast seda, kui ta ühe korra küsimusele vingudes ja närviliselt oli vastatud, käitus Marusja päev läbi täpselt samamoodi, ta tõmbles juba ilma ühegi põhjuseta, lihtsalt inertsist, ja sai sellest teatud rahulduse.

      Mõnikord mõtles ta ennast väga jõukaks daamiks, uusrikkaks, tema nägu muutus paljutähenduslikuks ja mõtlikuks, ja see mõtlikkus ei lahkunud temast hetkekski, ta tõesti mõtles, kuid üksnes seda, ega ta jumala eest kogemata kellelegi liiga palju ei maksa. Sest tal on ju oma firma, kus rügavad palgatöötajad, ta maksab neile väga vähe, ainult nii palju, et nad nälga ei sureks, ja seegi raha makstakse sageli välja suure viivitusega, lihtsalt sellepärast, et riigis on praegu kriis, meil on ju pidevalt kriis, aga Saratovis saavad töölised üldse palga külmkappidena kätte.

      Marusja meenutas, kuidas ta Svetikuga kohvikus istus ja seal olid Svetiku sõbrad, tema sõnul olidki need uusrikkad, mingi eriline inimtõug – nad kõik olid väga mõtlikud ja napisõnalised, nad väljendasid oma mõtteid kolme-viie sõna abil, rohkem polnud tarvis. Peamiselt kasutasid nad kõnelemiseks žeste, mis olid nende ringkonnas tavaks, neid liigutusi mõistsid vaid asjassepühendatud, ja Svetik oligi just üks neist „asjassepühendatuist”, ta oli kõigi nende tegemistega suurepäraselt kursis, teadis, kuidas nendega käituda. Kõik tehingud sõlmiti enamasti samuti sõnatult, vaikides.

      Svetiku sõber Jerry Smith oli tegelikult venelane, kuid millegipärast inglise nimega, tal oli pood hotellis Jevropa, seal maaliti käsitsi prosse, tema heaks töötas terve tsehhitäis meistreid, ja kodus vedelesid need prossid tal kõikjal – põrandal, aknalaudadel, isegi kõik kardinad olid prosse täis tipitud, isegi tualetis oli poti kõrvale puistatud lugematu hulk neidsamu prosse, mis meenutasid suuri musti läikivate mustriliste selgadega põrnikaid. Jerry Smith oli peaaegu alati hõivatud, kuid umbes korra nädalas kukkus ta jooma, ta võis endale lubada lõõgastust, kultuurset puhkust, ja ta jõi ja jõi ja jõi, kuid esmapilgul ei saanud arugi, on ta purjus või mitte, kuid ta tahtis kogu raha eest puhata, lihtsalt täiega aja maha võtta, ja kui ta juba jooma kukkus, oli tal vaja tütarlast, et alustatud päev vääriliselt lõpetada. Ta kutsus enda juurde Svetiku, sest tollel oli väga palju tuttavaid tütarlapsi, ja veel oskas ta tütarlapsi otse tänavalt ja kust tahes rajalt maha võtta. Svetik tuli mustrilises hommikumantlis, mille ta oli paljale ihule tõmmanud, ilma alukateta, kõigepealt pakkus ta naiseks iseennast ja muudkui korrutas:

      „Jeeerry, las ma olen su naine! Minust saab nii vinge naine, sellist naist ei leia sa kuskilt!” ja püüdis muudkui Jerry püksiaugust kinni haarata, kuid too lükkas ta käe kangekaelselt eemale ja pomises pehme keelega:

      „Jäta järele! Sai öeldud! Kiisupoju, ma armastan sind! Aga sai ju öeldud!”

      Svetik jättis ta mõneks ajaks rahule, kuid hakkas peagi jälle ligi tikkuma. Svetik tahtis restoranis õhtust süüa, šikilt mööda Nevskit sõita, autoaknast jalakäijaid vaadata ja tuttavaid hõigata, kui auto valgusfoori ees peatub. Jerry istus ja silmitses mõtlikult lage, seejärel võttis märkmiku ja asus helistama kõigile tuttavatele tütarlastele, kuid neid kas polnud kodus või oli neil tegemist ja keegi ei tahtnud tema juurde tulla. Svetik ütles, et temal on ka tuttavaid tütarlapsi ja helistas.

      „Oi, Marinka, tere, kullake! Kus sa oled? Istud kohvikus? Oled sa seal veel kaua? Oota, me tuleme ka varsti sinna. Ma teen su sõbraga tuttavaks, ta on nii äge kutt, nii-ii äge, küll sa ise näed. Olgu, näeme! Musi!”

      Jerry silmitses Svetikut vaikides läbi prillide, ta oli higine ja punane, sassis lainjad juuksesalgud langesid korratult laubale, väike punane nina läikis.

      „Sõidame, Jerry, kohe teen su ühe tütarlapsega tuttavaks!”

      „Pane alukad jalga,” ütles Jerry süngelt, kuid Svetik tegi näo, et see ei käi tema kohta.

      Nad läksid välja, Jerry virutas raudukse enda järel kinni, see sulgus nii hirmsa kolinaga, et kogu maja värises. Nevskil püüti auto, Svetik laulis: „Mitu korda päästnud sind ma, ma ei suuda rohkem, ei suuda…”^[1.] Juht kõõritas üle õla ja turtsus. Järsku läks Svetik ärevile:

      „Jerry, kas sa jätsid kaardi koju? Sa unustasid ju kaardi maha! Me ju lähme restorani, Jerry?”

      Jerry vaikis ja muigas salapäraselt. Helerohelise Stroganovi palee ees auto peatus, Svetik, Marusja ja Jerry väljusid.

      „Noh,”