Originaali tiitel:

      Ally Blake

      THE MAGNATE’S INDECENT PROPOSAL

      2008

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Tõnu Ehasalu

      Korrektor Inna Viires

      © 2008 by Ally Blake

      Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10163

      ISBN (PDF) 978-9949-45-656-7

      ISBN (ePub) 978-9949-84-755-6

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Minu toimetajale Bryony Greenile

      Aitäh, et mind avastasid, ootamatute võimalustega poputasid ja lihtsalt teadsid, kuidas minust parimat kirjatööd välja meelitada.

      Sinuta poleks see võimalikuks osutunud.

      Esimene peatükk

      Chelsea pühkis vana vihmavarju taksikoeramotiivilt poripritsme ja sööstis Amelie musta ning hõbedatriibulise varikatuse alla. Tegemist oli äsjaavatud Melbourne’i restoraniga, mis asus kiviviske kaugusel Yarra jõest.

      Ta piilus maast laeni ulatuvatest akendest sisse ja nägi rahvarohkes restoranis arvukaid säravaid tüüpe disainerirõivais. Chelseal oli seljas riidekapi tagumisest sopist leitud põlviniulatuv šokolaadpruun seelik, mida ta kandis pisut viltu, et värsket koerašampooniplekki varjata.

      „Paari tunni pärast viskan kõrge kontsaga saapad jalast ja maandun tennistesse,” teatas ta valjuhäälselt. „Aga teil kõigil on neljakümnendaks eluaastaks konnasilmad.”

      Nagu kiuste tema jalg vääratas ja ta komistas kahe restoranist väljuva pintsaklipslase ees. Nood paistsid eelistavat mobiiltelefonisse pomisemist sillutisel eksleva naise silmitsemisele.

      Chelsea ei tahtnud õnnega mängida, vaid lipsas klaasuksest sisse ja kompas välja kasvanud tukka ohjeldavaid juukseklambreid, veendumaks et need on endiselt paigas ega tolgenda veidralt juukseotstes.

      „Kas teil on laud broneeritud?” küsis üleni musta riietatud kondine ja kiilakas ülemkelner.

      „Ma olen Chelsea London,” teatas Chelsea ja hoidis distantsi, et ülemkelner tema hiljuti väljakaevatud hilpudest õhkuvat koitõrjevahendi lõhna ei tunneks. „Mul on kokkusaamine Kensington Hurleyga. Ta saabub alati meeletult vara. Teeksin restoranile meelsasti tiiru peale ja otsiksin ta üles...”

      „Pole tarvis.” Ülemkelner naeratas jahedalt.

      Igavene võlts tolvan, mõtles Chelsea ja naeratas hädiselt vastu.

      Ülemkelner torkas oma luidra näpu heleroosasse kausta, noogutas ja lausus: „Teie telefon, palun.”

      „Vabandust, mis asi?” ei taibanud Chelsea.

      „Teie... mobiiltelefon,” venitas ülemkelner uuesti. „Pidev helisemine häirib teisi külastajaid, mistõttu telefoniga sisenemine on keelatud. Laua broneerimisel öeldi teile seda kindlasti.”

      „Minu õde valis selle koha,” ühmas Chelsea läbi hammaste.

      „Sellegipoolest peate telefoni riidehoidu jätma.”

      Chelsea hammustas huulde ja arutles, mida teha. Telefonis oli terve tema elu. Aadressiraamat, kohtumiste kalender, toidupoenimekiri, e-kirjad ja kasumi- ning kahjumitõendid samal hommikul panka viimiseks, sest tal oli viimaks ometi õnnestunud määrata kohtumine laenuametnikuga oma lemmikloomahooldusfirma Pride & Groom laiendamise asjus. Niisama hästi võinuks ülemkelner tema tulevast esiklast hoiule nõuda.

      Chelsea torkas käe ülisuurde käekotti, hoidis sellest kramplikult kinni ja küsis: „Aga kui mul polegi telefoni?

      Ülemkelner hoidis kätt väljasirutatult, peopesa üleval.

      „Hea küll,” kohmas Chelsea ja kontrollis paaniliselt sõnumeid, enne kui telefonist loobus. „Pigem võiksite lasta kõigil helina vaikseks keerata. Ja konfiskeerida telefonid ainult neilt, kes sõna ei kuula.”

      „Me pole enam keskkoolis, preili London. Oleme seda meelt, et mobiiltelefonid on seltskonnavaenulik nähtus. Kas teie ei tulnudki siia seltsima?”

      Keskkool kestab igavesti, mõtles Chelsea. Uhiuutes ja pruugitud koolivormides tegelased elavad nagu saatuse pilkena oma vanemate edust või ebaõnnest.

      Ta hoidis oma teooria enda teada ja pomises: „Tulin siia sellepärast, et mu õel on suured pruunid vasikasilmad, millele on võimatu ei öelda.”

      Ülemkelner ulatas talle laiali valgunud musta numbriga roosa pileti, misjärel Chelsea sisenes restorani.

      Ta trügis tihedalt paigutatud laudade vahelt läbi, möödus „uhiuues koolivormis tüüpidest”, kel oli aega, raha ja nähtavasti ka tahtmist teisipäeva hommikul seltskonnas viibida, suundudes otsustavalt Kensey kähara pruuni juuksepahmaka poole. Seetõttu ei märganud ta õigeaegselt härrasmeest, kes valmistus tooli lauast eemale lükkama.

      Chelsea pidurdas, aga kuna ta polnud harjunud kõrge kontsaga saapaid kandma, siis kaotas ta šikil siidvaibal tasakaalu. Tema keha liikus inertsist edasi ja kõik toimus nagu aegluubis.

      Mees pööras ümber ja ehmus kas õhuvoolust või krõbedatest vandesõnadest, mida Chelsea kuuldavale tõi. Kukkudes jäi Chelseal justkui aeg seisma ja ta nägi oma elu filmilindina. Tema pilk kohtus ettejääja omaga, kelle näojooned ükshaaval tema mällu sööbisid.

      Hambaork täiuslikult valgete esihammaste vahel. Siledad tumedad juuksed, mis olid nii klanitud, nagu oleks neid alles samal hommikul lõigatud. Nii selgepiiriline lõuajoon, et igal tüdrukul tekkinuks tahtmine seda sõrmeotsaga silitada. Videvikueelse Vaikse ookeani karva tumedad särasilmad.

      Ent isegi oivalisest vaatepildist ei piisanud füüsikaseaduste peatamiseks. Chelseal ei jäänud üle muud, kui haarata võõral pintsakuhõlmadest, et mitte ülepeakaela pikali prantsatada.

      Mees haaras kukkujal vaistlikult pihast ja pidurdas tema hoogu. Enam-vähem püsti jäänud Chelsea, kelle jalad olid risti-rästi, klammerdus päästja külge. Terve kehaga. Tema rinnad olid vastu mehe rindkeret surutud, kõht rõhus püksilukku ja parema jala värisev põlv peatus põlvede vahel. Ta õppis mehe keha nii põhjalikult tundma, et mõnes kultuuris piisanuks sellest kihluse väljakuulutamiseks.

      Chelsea kõverdas pintsakurevääride all sõrmi. Kangast oli mõnus katsuda. Ülikond tundus olevat kallis. See oli pehme ja soe ning lõhnas imehästi. Nagu langevad lehed ja karge välisõhk. Kui see ikka oli ülikond. Aga võib-olla lõhnas hoopis mees.

      Kui aeg jälle käivitus, hakkas Chelsea pikkamööda ümbrust tajuma. Söögiriistade kõlksumine. Helisev naer. Söögilõhnad. Pikk kitsas rahakott mehe rinnataskus, tema sõrmede all. Ja mõlema asjaosalise kahisev raske hingamine.

      „Kas kõik on korras?” küsis mees. Tema hääl oli kähe. Madal. See