Originaali tiitel:

      Jane Shemilt

      Daughter

      2014

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      See raamat on väljamõeldis. Nimed, tegelased, asutused, kohad ja sündmused on kas autori kujutlusvõime vili või on neid kasutatud ilukirjanduslikus võtmes. Igasugused sarnasused tegelike elusolevate või surnud inimeste või sündmustega on täielikult kokkusattumus.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Tiiu Sulsenberg

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © Jane Shemilt, 2014

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11341

      ISBN (PDF) 978-9949-84-448-7

      ISBN (ePub) 978-9949-84-807-2

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Minu abikaasale Steve’ile ning meie kallitele

      lastele Marthale, Maryle, Henryle, Tommyle ja Johnyle

      1

      Dorset 2010

      Aasta hiljem

      Päevad muutuvad lühemaks. Õunad vedelevad maas ja varesed nokivad neid auguliseks. Varjualuse alt halge tuppa tassides kõnnin justkui pehmel keral – see vajub mu jalge all lögaks.

      November.

      Mul on kogu aeg külm, aga temal võib olla külmem. Miks peaks minul olema mõnus? Kuidas saakski olla?

      Õhtul väriseb isegi koer. Toas hämardub, ma süütan kaminas tule ja leegid meelitavad mind lähemale, kui kahetsused hakkavad jõudu koguma ning mu peas põlema ja sisisema.

      Oleks. Kui ma ainult oleksin kuulanud. Kui ma ainult oleksin vaadanud. Kui ma saaksin täpselt aasta tagasi otsast alustada.

      Michaeli kingitud nahkköites joonistusplokk on laual ja hommikumantli taskus on näritud otsaga punane pliiatsijupp – ta ütles et see aitab minevikku uputada. Pildid on mul peas juba olemas –, skalpell värisevate sõrmede vahel, keerlev plastbaleriin, öökapile korralikku kuhja sätitud märkmed pimeduses.

      Kirjutan esimesele puhtale lehele oma tütre nime ja visandan selle alla kaks külili lebavat musta kõrge kontsaga kinga, pikad rihmad vaheliti põimunud.

      Naomi.

      Bristol 2009

      Üks päev varem

      Ta nõtkus oma iPodi muusika rütmis ega märganud mind kohe. Oranž sall oli mässitud ümber kaela, õpikuid vedeles kõikjal laiali. Sulgesin vaikselt enda järel maja tagaukse ja libistasin koti põrandale – see oli raske, sest selles olid märkmed, pudelikesed, süstlad, karbid ja minu stetoskoop. Päev oli olnud pikk – kaks vastuvõttu, koduvisiidid ja paberitöö. Nõjatusin vastu köögiust ja vaatasin oma tütart, ent vaimusilmas nägin üht teist tüdrukut. Jade, voodis pikali, käed sinikais.

      See oli tšilli, mis mulle silma läks. Kui elevandi vigastatud jalga ravitakse, pritsitakse looma tähelepanu mujale juhtimiseks talle tšillimahla silma. Seda rääkis mulle kunagi Theo. Tookord ma ei uskunud, et see võiks aidata, aga oleksin pidanud seda hoiatusena võtma. Olulisi asju on lihtsam eirata, kui me arvame.

      Naomit vaadates kujutlesin, kuidas joonistan tema põsekaart, kui ta endamisi naeratab. Rõhutaksin seda heledamaga värvitooniga, et tuua esile tema nahal peegelduv valgus. Iga sammuga vetrus tema hele tukk kergelt laubal. Kui tukk kerkis, oli juuksepiiril näha sätendavaid higipiisku. Ta lükkas koolikampsuni varrukad üles, käevõru liikus tema käe siledal nahal üles-alla, üles alla, peaaegu oleks maha libisenud. Mul oli hea meel näha, et ta seda käevõru kannab – olin arvanud, et ta kaotas selle juba ammu ära.

      „Ema! Ma ei näinud sind. Mis sa arvad?” Naomi võttis klapid kõrvast ja vaatas minu poole.

      „Soovin, et oskaksin nii tantsida.”

      Astusin tema juurde ja suudlesin kergelt ta sametist õhetavat põske, hingates sisse tema lõhna. Sidruniseep ja higi.

      Naomi tõmbas pea eemale ja kummardus talle omaste kiirete graatsiliste liigutustega raamatuid kokku korjama. Tema hääl oli kärsitu: „Mu jalanõudest. Vaata neid.”

      Need olid ilmselt uued. Mustad, väga kõrge kontsaga kingad, rihmad ümber saledate säärte seotud. Need ei sobinud talle. Ta kandis tavaliselt värvilisest nahast madalaid kingi või tossusid.

      „Kontsad on ülikõrged.” Kuulsin oma hääles hukkamõistu ja püüdsin naerda. „Pole sinu puhul tavapärane...”

      „Ei ole, eks?” Tema hääl oli võidukas. „Täiesti teistmoodi.”

      „Ilmselt maksid hirmus palju. Arvasin, et oled kogu oma taskuraha ära kulutanud.”

      „Need on nii mugavad. Ja täpselt õige suurus.” Nagu ei suudaks ta oma õnne uskuda.

      „Sa ei saa nendega välja minna, kullake. Need pole sulle sobivad.”

      „Tunnista, et sa oled kade. Sa tahad neid endale.” Naomi muigas ja ma polnud sellist naeratust tema näol varem näinud.

      „Naomi...”

      „Sa ei saa neid endale. Ma jumaldan neid. Jumaldan neid peaaegu sama palju kui Bertiet.” Samal ajal silitas ta kummardudes koera pead. Siis ta pöördus, haigutas laialt, läks aeglaselt trepist üles ja kingad tekitasid iga sammuga kõledat metalset heli nagu väikesed haamrid.

      Ta oli pääsenud. Mu küsimus jäi vastust saamata sooja kööki õhku rippuma.

      Kallasin endale klaasitäie Tedi veini. Naomi ei hakanud tavaliselt vastu ega läinud minema, kui ma temaga rääkisin. Torkasin arstikoti ja märkmed garderoobi nurka ning hakkasin siis veini rüübates ja rätikuid sättides köögis ringi liikuma. Ta rääkis mulle varem kõigest. Tema mantlit üles riputades hakkas mu mõistus alkoholi mõjul selginema – see käis asja juurde, sellele olin ma ammu mõelnud. Asi oli lihtne. Ma tegin armastatud tööd ja teenisin hästi, aga see tähendas, et olin kodus harvem kui mõned teised emad. Hea oli see, et lapsed said rohkem vabadust. Nad kasvasid iseseisvaks ja seda me ju tahtsimegi.

      Võtsin kartulid kapist välja. Need olid veidi mullased ja ma loputasin need kähku kraani all üle. Järele mõeldes polnud Naomi mitu kuud minuga eriti rääkida tahtnud. Ted ütles, et ma ei muretseks. Ütles, et me tütar on teismeline, hakkab täiskasvanuks saama. Külm vesi muutis mu käed külmaks ja ma keerasin kraani kinni. Saab täiskasvanuks või kasvab meist lahku? Hajevil või eemaletõmbunud? Need küsimused painasid mu meeli, kui ma sahtlitest kartulikoorijat otsisin. Eelmisel suvel olin näinud oma vastuvõtul üht murelikku teismelist – ta oli oma randmete õrna naha hoolega punaseid jooni täis lõikunud. Raputasin pead, et sellest kujutluspildist vabaneda. Naomi polnud depressioonis. Kärsitus või see uudne naeratus. Kooli näidendis osalemine või kodune vaikus. Kui ta ka tundus rohkem hajevil olevat, siis sellepärast, et oli nüüd vanem, arukam. Näitlemine oli ta küpsemaks muutnud. Eelmisel suvel töötas ta Tedi juures laboris ja huvitus meditsiinist. Kartuleid koorima hakates mõtlesin, et võib-olla on tema enesekindlus edaspidi töövestlustel edu aluseks. Võib-olla peaksin rõõmustama. Peaosa kooli näidendis suurendab ka tema võimalusi pääseda arstiteaduskonda. Vastuvõtukomisjonile meeldisid erinevate huvidega tudengikandidaadid – oli teada, et see tasakaalustab arstiks õppimisega kaasnevat stressi. Mulle mõjus niimoodi joonistamine, mis hajutas arstitööga kaasnevad pinged. Keerasin kraani uuesti lahti, pruun pori keerles kraanikausis ja kadus siis. Olin Naomi portree