Originaali tiitel:

      Barbara Cartland

      Seeking Love

      2007

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Kõik selles teoses olevad tegelased ja olukorrad on välja mõeldud ega ole seotud ühegi reaalse inimese ega sündmusega.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Marje Mändsalu

      Korrektor Inna Viires

      © 2007 by Cartland Promotions.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11376

      ISBN (PDF) 978-9949-84-447-0

      IISBN (ePub) 978-9949-84-809-6

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      „Olen alati soovitanud, et kõik armunud peaksid üksteisele armastuskirju kirjutama. Hinge ja südame sügavaimatest soppidest väljendatud sõnu tuleb igavesti hoida, väärtustada ja nautida.”

      Barbara Cartland

      Esimene peatükk

      1897

      „Ei, papa! Sa ei saa seda tõsiselt mõelda!”

      Marina Fullerton seisis külalistoas oma isa ees, silmad kiiresti pisaraist täitumas. Kuigi ta üritas anda endast parima, et mitte oma emotsioone välja näidata, värises ta üle keha.

      „Minu otsus on kindel, Marina, ja arvan, et see oleks meie mõlema jaoks parim.”

      „Aga siit lahkuda, nii kiiresti pärast mamma matuseid. Kes siis iga nädal tema hauale lilli viib ja selle eest hoolitseb?”

      Isale otsa vaadates ta mõistis, et vaielda on mõttetu.

      Kuigi ta oli vaid kahekümneaastane, oli tragöödia Marina elu juba hävitanud. Kuue kohutava nädala eest oli tema ema traagilises ratsaõnnetuses ootamatult surma saanud.

      Ema oli peatunud maavaldustes, mis kuulusid haiges tunud eakale sugulasele, kui otsustas võõra hobusega ratsutama minna. Tallipoiss hoiatas teda, et see hobune on üsna peru, ent äärmiselt kogenud ratsutajana eiras ema neid sõnu.

      Ta galopeeris mäenõlval, kui läheduses oleva talupoja püssilask hobust ehmatas. Loom sööstis edasi ning ema kaotas tema üle kontrolli. Ta kukkus hobuse seljast kraavi, kui too läbi heki tormas.

      Ema leiti nii kiiresti vaid seetõttu, et üks tallimees oli teda saatnud. Kahjuks oli naine kaela murdnud ning surnud silmapilkselt.

      Marina mäletas liigagi hästi päeva, kui naasis meeldivalt pärastlõunalt, mille oli veetnud koos oma sõbranna leedi Henrietta d’Astuges’ga, ning leidis eest pisarais teenrid ja nägi, et külalistoas olid kardinad kurjakuulutavalt akende ette tõmmatud.

      Ta mõtles, et sureb valust, ja ei leidnud mingitki lohutust isalt, kes pani end kuni matusepäevani luku taha.

      Marina oli sunnitud tegutsema ning tegelema kõige korraldamisega, sellal kui isa istus oma kabinetis ja end pudelisse uputas.

      Kui ta lõpuks päev enne matused välja ilmus, oli ta muutunud mees.

      Kuigi isa oli alati range olnud, oli ta nüüd külm ja eemalolev. Kõik katsed, mis Marina tegi, et ületada nende vahele tekkinud lõhet, lükkas isa tagasi.

      Tüdruk ei olnud kunagi varem end nii üksildasena tundnud ning ta suutis vastu pidada vaid oma hea sõbranna Henrietta toel.

      Ja nüüd, vaevu mõne hetke eest oli isa siin seisnud ja teatanud, et ta ei suuda teda, oma ainsat tütart, enam siin majas taluda.

      Marina süda murdus, kui isa keeras talle selja ning kohtles teda nagu tühja kohta.

      Ta soovis kirglikult, et ta pisarad isa liigutaksid, ent oli üsna selge, et isa ei suuda talle isegi otsa vaadata.

      Talle oli sageli öeldud, et ta on nagu oma ema suust kukkunud, ning nüüd näis, et see tuleb talle kah juks.

      Pärast igavikuna tundunud hetke Sir Henry Fullerton pöördus ning vastas tütre anuvaisse silmisse vaatamata. Ta hääl oli napp ja külm – tema jääsinistes silmades ei olnud soojust.

      „Ema hauale lillede viimine ei too teda tagasi, Marina. Ei, sa pead oma elu otsast alustama ning Prantsusmaale jäämine oleks kõige kasulikum. Keeled on alati sinu nõrk külg olnud ning nüüd on sul ideaalne võimalus end arendada.

      Seetõttu olen võtnud ühendust lugupeetud perekonnaga, keda olen tundnud juba aastaid. Monsieur ja madame Solange on kirjutanud ning väljendanud soovi sulle lähiajaks kodu pakkuda. Sa peaksid sellise võimaluse eest tänulik olema.”

      „Aga papa,” anus Marina isa jalge ette langedes. „Ma ei mõista, miks ma ei võiks sinuga koos siia jääda? Kahtle mata vajad sa mind ju rohkem kui kunagi varem nüüd, kui mammat ei ole enam meiega!”

      Sir Henry ilme muutus süngemaks ning Marina mõistis, et ta on liiga kaugele läinud. Kui oli midagi, mida tema isa üle kõige vihkas, siis seda, kui talle vastu hakati, kuigi ta oli otsuse juba langetanud. Isa äge loomus ei olnud midagi sellist, mida Marina oleks tahtnud provotseerida.

      „Tütar, kuidas sa julged minu tarkuses kahelda?” vahutas ta vihast, sõnad ähvardusest rasked.

      Kuigi isa ei olnud kunagi Marina vastu kätt tõstnud, oli tütar viimaste nädalate jooksul hakanud üha rohkem ja rohkem teda ning tema ettearvamatuid tujusid kartma.

      Marina oli näinud, kuidas isa teenijatele nähvas – isegi nende ülemteenrile Frome’ile, kes oli olnud isa toapoiss ammu enne seda, kui ta oli Marina emaga abiellu nud – ning kui turtsakas ta oli nende koera Montyga.

      Vaene truu alandlik retriiver leidis end isanda poolt täielikult hooletusse jäetuna ning isegi nüüd, kui jooksupoiss Jonas temaga jalutamas käis, tundus Marinale, et isa on koera vastu igasuguse huvi kaotanud.

      „Ei, papa,” vastas Marina pärast pikka vaikust.

      „Mul on rõõm seda kuulda. Sa sõidad Prantsusmaale järgmisel reedel. Ma lasen teha kõik reisiks vajalikud korraldused. Sinu toatüdruk Ellen sõidab sinuga saatjadaamina kaasa. Noorele tütarlapsele ei ole kohane üksinda reisida.”

      „Jah, papa.”

      „Väga hea, nüüd olen kõik öelnud. Sa võid minna.”

      Marina tõusis aeglaselt põrandalt ning tundis end täiesti armetuna.

      Ta heitis isale veel ühe anuva pilgu, ent too ei vaadanud talle otsagi. Isa seisis Harley Streetile avaneva akna all ega pööranud ümber.

      Kurvalt pööras Marina külalistoa messingist uksenuppu ja lahkus, süda taas murtud.

      „Ta saatis mu minema, nagu ma ei oleks tema jaoks midagi enamat kui teenijanna,” kaebles ta endamisi, kui läks trepist üles oma tuppa. „Ma ei tea, mida ma olen teinud, et seda ära teenida.”

      Toas ootas teda Ellen, kes oli tema hoidja olnud, kui ta väikene oli, ning jäänud nüüd perekonna juurde, kui Marina oli täiskasvanu, ja täitis iga ta soovi.

      Marina ei olnud veel piisavalt vana, et tal võinuks seltsidaam olla, ent Ellen täitis kõik vajalikud kohustused.

      „Preili Marina. Te olete nutnud. Mis lahti on?”

      Emalik teenijanna kiirustas tema poole kohe, kui Marina kahvaturoosasse magamistuppa astus. Ellen oli läbi ja lõhki iirlane ega mõelnud kaks korda, et oma