I

      Mardi isa töötas suures vabrikus, mis asetses linna teises otsas. Mart polnud kunagi seda vabrikut näinud, sest ta polnud veel käinud nii kaugel. Kõige kaugem koht, kus ta oli käinud, oli turg, üle Kivisilla, teispool jõge. Ema oli ta võtnud sinna paar korda kaasa ja need käigud olid talle olnud alati suureks elamuseks. Ta polnud varemini teadnud arvatagi, et linnas on niipalju inimesi, kui ta oli neid näinud korraga turul. Ja hobuseid, vankreid, igasugust kaupa, mis oli laotud kas vankritele või laudadele. Iseäranis oli teda aga hämmastanud Kivisild, kust ta oli läinud üle. Kaks suurt kiviväravat, suurimad väravad, mis ta kunagi näinud, võlvisid silda. Sillaääred ulatusid talle silmadeni. Upitades end kikivarbaile, ta oli vaadanud alla jõkke, tõelisse jõkke, mis oli laiem kui kaks tänavat kokku ja mille vesi oli sinakasmust. Üks paat, kus oli istunud kaks meest, oli sõitnud jõel ja tema, Mart, oli värisenud rõõmust, mõeldes, et kui kasvab kord suureks, siis sõidab ka paadiga jõel, — sõidab mitu ja mitu korda silla alt läbi. Missugune tunne siis peaks küll olema? Ei tea, kas on ka hirm? Ja kindlasti vaatavad siis kõik teda aukartusega, et vaata, sõidab kohe silla alt läbi! Ja sellest ajast ta hinge oli jäänud suur soov: sõita paadiga. Ent tal oli veel teine soov: töötada vabrikus, kus töötas ta isa.

      Õhtul, kui isa tuli koju, nägu tahmane, seljas sinine pluus ja jalas sama värvi püksid, Mart vaatas teda põnevuse ja väikese kadedusega.

      Oli ikka tore küll olla suur inimene, nagu seda oli tema isa! Töötada vabrikus, kus palju masinaid, üks huvitavam kui teine; kanda tahmaseid rõivaid, ilma et ema hakkaks tõrelema, pesta õhtul tahm näolt ja kätelt, ning siis rääkida teistele, kuidas päev vabrikus möödunud.

      Peale õhtusööki Mart ronis tavaliselt isa põlvedele ja päris temalt üht ja teist vabriku kohta. Kui suur on aurukatel, millest isa talle rääkinud? Kas suurem kui ahi nende toas? Suurem ka kui kaks ahju? Majasuurune? Kas ta näebki niisugune, kui see katel, mis on kujutatud ühel pildil kalendris? Misjaoks tal on nii palju kraane ja väikesi rattakesi? Ja misjaoks on katla küljel see suur ratas? Kui tahetakse katla alla teha tuld, kas siis ka tarvitatakse tulehakatuseks pilpaid ja paberitükikesi, mida tarvitab ema pliidi alla tule tegemiseks? Peavad kõik mehed õhtul vabrikust lahkuma, või võivad jääda ka ööseks sinna, kui tahavad? On vabrikuaknad toaaknaist suuremad? Aga mispärast on nende klaas tuhm, nii et välja pole midagi näha? Aga mispärast töölised siis ei tohi vahtida aknast välja?

      Mardil oli niipalju küsimusi, et isa ei jõudnud neile kõigile vastata. Ta naeratas ja ütles alati:

      „Kui saad suureks, siis tuled ka ise vabrikusse. Küll sa siis näed…“

      „Mina tahaksin olla katlakütja,“ ütles Mart.

      „Siis sinust saab ka katlakütja,“ vastas isa.

      Jah, Mart oli kindel, et temast peab saama katlakütja. Alul ta oli küll tahtnud saada liivavedajaks, — sest nende vastasmajas elas liivavedaja. Nii hea oleks sõita liivakastiga mööda linna, oli Mart mõelnud. Siis ta oli tahtnud saada voorimeheks, istuda pukis ja sõidutada inimesi. Aga nüüd ta oli jõudnud selgusele, et ei liivavedaja ega voorimees saa katlakütja vastu. Ta oli vanast kilukarbist ja paarist tikutoosist meisterdanud katla, ja sellega askeldades saatis ta mööda peaaegu terve päeva. Ta valas oma katlasse vett (sest isa oli öelnud, et ilma veeta katel ei käi), ajas katlauksest sisse põlenud tikuotsi, mis täitsid puuhalgude aset, ja aimas suuga järele auru visisemist. See oli küll huvitav toiming, aga ei rahuldanud Marti päriselt: tema tahtis ikka viibida tõelise katla juures.

      Ta tahtis seda tõelist katelt vähemalt nähagi, — oo, ka see oleks juba midagi, esialgu oleks sellest olnud küllalt! Kui katel nähtud, siis ta oleks võinud rahuliku südamega oodata, mil kasvab suureks ja läheb koos isaga igal hommikul vabrikusse. Lõunaks toob siis ema neile mõlemale lõunasöögi vabrikusse järele, nagu viib nüüd isale, sest lõunavaheaeg on selleks liiga lühike, et käia nii kauge maa tagant kodus. Siis supp pole kausis, vaid on kilumannergus, kartulid, liha ja leib on aga kahe taldriku vahel. Tore oleks süüa suppi kilumannergust ja sinna kõrvale liha ja kartuleid. Mart oli mitu korda proovinud suppi kilumannergus ja leidnud, et see on hoopis teissugune, hoopis parema maitsega kui supp kausis…