Toimetanud Velve Saar

      Kujundanud Tiiu Allikvee

      Kujunduses on kasutatud

      Toomas Vindi maali „Vaade II”

      kolmikmaalist „Vaated” (1991)

      Raamat ilmub Eesti Kultuurkapitali toel

      ISBN 978-9949-18-686-0

      e-ISBN 9789949742608

      Kõik õigused kaitstud

      © Toomas Vint, 2009

      © Kirjastus Tulikiri, 2009

      ESIMENE PEATÜKK

      Igal hommikul tungivad vaikusse helid, mis tulevad üksteise järel – kord valjemalt, siis jälle tasa või sosinal, vahel nii vaikselt, et kuulamiseks peaks kõrvu kikitama. Alati ei oskagi ära arvata, mis parasjagu vaikust lõhub. Võib oletada üht ja teist, aga et kindel olla, selleks peaks mõnikord voodist üles tõusma ning vedama oma keha aknani, et sealt välja vaadates selgust saada.

      Igal ärkamisel tulevad pähe närve söövad mõtted. Ei, mitte kohe. Isegi mitte siis, kui silmad lahti lähevad ja silma hakkavad mõned üksikasjad toast või aknatagune ilm, mis on kord hall, teinekord kahvatusinine. Mõnikord on taevas pilvi. Heledaid ja tumedaid. Mõnikord on öö oma pimeduse ja üksikute tähtedega, ning siis tungib hinge abitusetunne, et jälle peab unetult tunni või paar oma mõtetega maadlema.

      Just nimelt maadlema – ebameeldivaga rinda pistma, nagu mõnel pool tavaks rääkida. Aga kui ärritavad mõtted ründavad otsekui linnuparv, siis kellele sa neist vastu astud, kellega jõudu katsuma hakkad?

      Muidugi on võimalus lambaid lugedes mõtetest lahti saada ja vahel see õnnestub – mõtted on sõna otseses mõttes alt tõmmatud ning nad ei sega enam und, mis viivu pärast pehme ja sooja vaibana katabki teadvuse. Kuid seda ainult väheseks ajaks, sest mingi ebamäärane heli – pigem ettekujutus kui reaalsus – pühib korrapealt une, nagu oleks see kübeke tolmu või midagi veelgi kergemat.

      Kõik hakkab otsast peale – unetu rähklemine mõtteparve keskel, abitu püüe sajapäise lambakarjaga unetus maha tallata, hetkeuni, mis lõpeb jälle ja jälle hirmuseguse võpatusega. Ning niiviisi peaaegu igal öösel.

      Hea küll, jätaks nüüd ööd oma aega ootama. Praegu on hommik, uue päeva algus, mis on nagu esimene lause uues jutustuses.

      Niisiis: tuppa tungivad korteri juba koduseks saanud helid ja võib kuulda, kuidas köögis kolistatakse nõudega ning kostab edasi-tagasi astumist. Ma kuulen ja samal ajal näen kenasti meigitud ja korraliku soenguga naisterahvast, kes pliidi ja köögilaua vahel toimekalt askeldab. Tegelikult ma ei näe teda, hoopis manan hommikust hommikusse korduva pildi vaimusilma ette, kusjuures ma tean, et köögist kostvate helide sagedus ja järgnevus on sama, ning kui ühel päeval miski erinev segaks end hommikurutiini vahele, siis peaks see tulema väljast, maja akende tagant.

      Igal hommikul, kui askeldamine pihta hakkab, pean minagi jalad alla võtma, et päeva alustada. Tõsi, enne seda olen ma kohustatud kuulatama, kas peremees on juba vannitoas käinud või alles sinna minemas. Ma tahaksin pererahvast võimalikult vähe segada. Olla märkamatu, aga siiski olemas. Ma olen selles korteris üüriline või „kvartirant”, nagu nad mind miskipärast kutsuvad, ning pean tänama õnne, et saan vähese raha eest ulualust ja hommikusöökigi – täpselt nagu mõnes odavas hotellis seda pakutakse.

      Mina – noorepoolne kirjanik Andres Saks – olen vahetevahel oma mõtetest läbi lasknud sõna „odav”, mis iga kord tõmbab ennast tähtsust täis ja hakkab kõigi teiste sõnade kohal kummitama nagu täispuhutav pajatslik inimkuju laadaplatsil. Mulle näib, et odav olla ongi mu saatus. Ma mõtlen: odav inimene… Ja samal ajal kogen heitudes, kuidas ühel, nii poolkogemata sisse lipsanud sõnal võib olla korraga mõõtmatu tähtsus. Üks sõna võib muuta kõiki lähikonnas pesitsevaid sõnu. Teha need teistsuguseks. Vähendada või suurendada nende olulisust, ja lõppude lõpuks: tavaliselt olenebki kõik ainult ühest sõnast – „jah” või „ei”.

      Ma muigan mõrult. Vahel tundub, et mõru muie ongi elustiil, mis võimaldab mul odavana ilma meelt heitmata elu läbi elada.

      Ent igal hommikul valdab mind kõigi heitlike mõtete kiuste magus ärevus. Eriskummaline tunne, nagu ootaks ees suur seiklus või midagi tõeliselt head. Igal hommikul kibelen arvuti taha nagu poisike jõuluvana kingikotti juurde ja minus tulvab lapselikult siiras soov kirjutada surematuid sõnu, lauseid, peatükke. Jutte ja romaane. Kuid pakatav tuhin jahtub, pigem hangub kohemaid, kui olen laua taga istet võtnud. Pea jookseb ühekorraga tühjaks. Masendavad mõtted kolavad nurjatu pätibandena mööda mahajäetud ja kõledaid ajuruume. Mul on hirmuäratav neid vaadata, tahaksin neist suure ringiga mööda minna, aga ei saa.

      Ei saa, ei saa, ei saa.

      Igal hommikul, kui peaksin sepitsema oma romaani – tegema tööd, mis annab mu elule sisu ja ainsa eesmärgi – , tuleb üha silmade ette kummituslik episood, kui äi – endine äi – mu sügiseses rohtaias enda juurde viipas: „Kuule, mul on sulle üks jutt…” Mispeale ma pahaaimamatult, isegi mõnusa muretusega korvtooli sülle sukeldusin, lastes ikka veel soojal oktoobrikuisel päikesel palgeid silitada ja punapõselisel õunal silmade ees kiikuda.

      Äi kobas midagi korvtooli tagant ja tõi seal peidus pesitseva pudeli lagedale. Ma jälgisin ikka veel mõnusa muretusega, kuidas ta tooli tagant kaks klaasigi välja õngitses, need teekollase vedelikuga täitis ja ühe viivitamatult kurku kallas.

      Ma proovisin oma klaasi ettevaatlikult huultega, joogi aroom lõi ninna ja jook ise kõrvetas.

      „Mul on sulle üht-teist öelda,” ütles äi, viiekümnendates aastates mees, kes armastas toonitada, et pole midagi väärtuslikumat kui aeg, ainult aeg on talle kätte toonud kõik, mis ta praegu omab… Ma üritasin vahel asja üle juurelda, kuid see „äia aeg” jäi mulle kaunikesti ebaselgeks mõisteks. Hiljaaegu olin näinud Gaspar Noé filmi, „Irréversible”, kus vana paks pede deklareeris, et aeg rikub kõik. Takkapihta väitis ta ülbelt, et olevat selle mõtte äsja välja mõelnud. See vana paks oli kinni istunud, sest ta armastus oma tütre vastu muutus aja möödudes lihalikuks. Mõte, et „aeg rikub kõik,” tundus aga olevat nii kõnekas, et Gaspar Noé tegi sellest oma filmile tähendusliku lõpulause.

      „See on hea, kui ühel inimesel on teisele midagi öelda,” lõmpsisin heatujuliselt.

      Filmikatke tekitas imeliku kordusmomendi: mu äi sarnanes hämmastaval kombel vana filosofeeriva pedega – ta oli silmanähtavalt ülekaaluline, temagi nägu ilmestas laiakslöödud poksijanina ja ta kiilaks minevat pealage katsid hõredad, ebamäärast värvi juuksed… Ning temagi koljualune oli täis topitud kinnismõtteid, justkui mõne vana maja pööning, kus leiduvaid asju mitte keegi mitte ilmaski ei liiguta.

      „Ära sa isaga vaidlema hakka, see on täiesti mõttetu,” andis Siret juba me tutvuse alguses mulle nõu. „Tee, mida ta tahab, kuigi see võib vahel tunduda tulutu või täiesti tarbetu tegevusena.”

      See ei olnud mitte soovitus, vaid sulaselge nõudmine. Kui olin asunud mõnda aega äia katuse all, sai mullegi väga selgeks, et ainult tema teab, kuidas peab elama. Vahel harva, kui keegi julges arglikult osutada mõnele tema eksimusele, siis selle asemel, et asja parandada või vähegi õppust võtta, sattus ta arusaamatusse raevu.

      „Kuidas sa võid olla nii lõputult nürimeelne, et ei saa aru lihtsast asjast, et isaga ei tohi vaielda,” õiendas Siret mürgiselt, kui ma vahel üritasin äiale mingit asja selgeks rääkida.

      „Lõputult nürimeelne” kõlas hästi, jäi meelde ja ma kasutasin seda väljendit õige pea pooleliolevas novellis.

      „See, mis ma sulle öelda tahan, pole mingi mugav jutt, pigem on see sitt jutt…” alustas äi kobamisi, seejuures oma laia poksijanina rusikaga hõõrudes.

      „Ma olen sind jälginud…