Originaali tiitel:

      Betty Neels

      The Daughter of the Manor

      2014

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Inna Viires

      © 1997 by Betty Neels

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11548

      ISBN (PDF) 978-9949-84-507-1

      ISBN (ePub) 978-9949-84-935-2

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Esimene peatükk

      Pont Magna küla, mis oli surutud Mendipi mägede vahele, sai veebruarikuisest ilmast oma osa. Lörtsine, jäine vihm, kõle tuul ja terav külm olid muutnud teed ja teerajad liuväljadeks, nii et tüdruk, kes küla poole kõndis, astus edasi ettevaatlikult.

      Ta oli pikk tüdruk kauni näo ja paksude tumedate juustega, mis olid villase mütsi all, ning ta kena figuur oli vana tviidmantli all peidus. Jalas olid tal tugevad kummisaapad – sellise ilmaga sobivad, aga vaevalt küll midagi ilusat.

      Tee ta ees tegi käänaku ja tüdruk tõstis äkki pilgu, kui välja ilmus üks auto, ning ta ei näinud külmunud kõrgendikku jalge all, komistas, kaotas tasakaalu ja kukkus äkki kohmakalt istuli.

      Auto aeglustas käiku ja jäi seisma ning juht astus välja, aitas tüdruku ilma vähimagi pingutuseta jalule ja märkis leebelt: „Te peaksite jalge ette vaatama.“

      „Muidugi vaatasin ma jalge ette.“ Tüdruk seadis mütsi otseks. „Teil pole vaja nurga tagant nii vaikselt välja ilmuda...“

      Ta tõmbas mantli kõvemini ümber ja kortsutas kulmu, sest ta kehal andsid end tunda mitmed valusad kohad.

      „Kas ma võin teile küüti pakkuda?“

      Tüdruk sai aru, et näib meest lõbustavat, ja ütles külmalt: „Te lähete vastassuunas.“ Ja lisas: „Kas olete siin võõras?“

      „Ee-jah.“

      Ehkki tüdruk ootas, polnud mehel rohkem midagi öelda; ta ainult seisis ja vaatas tüdrukut ning viimane ütles asjalikult: „Noh, tänan, et seisma jäite. Head aega!“

      Kui mees ei vastanud, vaatas tüdruk talle otsa ja nägi, et teine naeratab. Ta oli hea välimusega – enamgi veel, ilus: täiuslik nina, kindel suujoon ja väga sinised silmad. Tüdruk leidis, et nende pilk ajab ta segadusse.

      „Palun vabandust, kui ma olin ebaviisakas. See oli nii ootamatu.“

      „Mulle ka,“ vastas mees.

      Kohane märkus, mõtles tüdruk, kui mehest eemale kõndis, aga see oli kõlanud nii, nagu oleks ta midagi hoopis muud mõelnud. Kui tüdruk kurvi juurde jõudis, vaatas ta tagasi. Mees seisis ikka veel seal ja jälgis teda.

      Pont Magna polnud suur küla; seal oli palju rohelust ja kirik oli pisut liiga suur, peatänavat ääristasid külapoed koos postkontoriga ning mõlemal pool teed olid kenad majakesed. Paar kõrvaltänavat viisid teiste majade ja kümmekonna suurema hoone juurde: kirikla, vana kapten Morrise maja ja tänava kaugemas otsas mitmed mugavad elamud, mis kuulusid pensionieas paaridele. Vaikne koht vaikses maakonnas, Wells lõuna, Frome ida ja Bath põhja pool.

      Küla ümbritsesid talud ja suured põllud. Kuna see oli maanteest kaugel, sattusid turistid siia harva, ja sellisel aastaajal oleks see küla võinud olla ükskõik kui kaugel mingist asustatud kohast. See elas oma rõõmsameelset elu; inimesed olid seltskondlikud ja räägiti kuulujutte – proua Pike’i poes, sest see oli ainus kohtumiskoht.

      Praegu oli seal mitu prouat, kes seisid, korvid käevangus, ja kuulasid poepidajat – ta oli tugeva keha ja reipa loomuga, tal olid säbrus hallid juuksed ning väikesed terava pilguga silmad.

      „Tal hakkas halb, äkisti!“ hüüatas ta. „Noh, me kõik teadsime, et ta läheb pensionile, eks ole, ja tuleb uus arst? Kõik oli korraldatud, eks ole? Ma nägin teda, kui ta käis kohta üle vaatamas. Kena mees.“ Ta naeris. „Siin on meil tema jaoks palju naispatsiente, kes ootavad, et nad läbi vaadataks. Tal on ilus auto kah veel.“

      Naine naeratas oma kuulajatele. „Ma polekski teda oma silmaga näha saanud, kui poleks Wellsi juurest tulnud ja peatunud, et doktor Flemingilt tablette tuua. Seal ta oligi, tore mees. Ma arvan, et ta võtab nüüd üle, pärast seda kui doktor Flemingil halb hakkas ja ta haigemajja viidi.“

      Selle huvitava uudise üle mõtiskleti, kuni tehti igasuguseid oste, aga lõpuks läks minema ka viimane klient, jättes proua Pike’i oakonserve ritta seadma ja küpsisepakke ringi paigutama. Ta pööras pilgu oma tüütult tegevuselt, kui uks avanes.

      „Preili Leonora – käisite jalutamas? Ja maapind on tõesti vastik. Oleksite võinud helistada, Jim oleks teid koju ära viinud.“

      Tüdruk tõmbas mütsi peast ja vabastas lokkis juuksepahmaka. „Hommikust, proua Pike! Ma tahtsin jalutada, ehkki on selline kole ilm. Ema soovib paari asja – hea vabandus, et välja minna...“

      See mind ei üllata, mõtles proua Pike; vaene noor daam, kinni selles suures sünges majas koos oma ema ja isaga, ja ta noormeest pole seal peaaegu kunagi. Ta peaks väljas tantsimas käima.

      Proua ütles: „Las ma võtan teie nimekirja, preili, ja otsin kõik välja. Proovige neid õunu, kuni ootate. Loodame, et see ilm läheb mööda, et saaksime natuke ringi liikuda. See teie härra Beamish tuleb nädalavahetuseks siia, eks?“

      „Noh, ma ei usu, kui teed paremaks ei lähe.“ Tüdruk keerutas sõrmes üksildast teemanti ja näis hetkeks kurb. Aga vaid hetkeks. „Aga ma arvan, et kevad tuleb väga ilus...“

      Proua Pike, kes parajasti juustu kaalus, tõstis pilgu. „Kas siis on pulmad?“ päris ta.

      Leonora naeratas. Proua Pike oli küla klatšimoor, aga ta polnud pahatahtlik, ja ehkki ta rääkis edasi kõik, mis ta oli kuulnud, ei liialdanud ta kunagi. Ta oli tore vanaproua ja Leonora oli tundnud teda peaaegu kogu elu.

      „Me pole veel otsustanud, proua Pike.“

      „Mulle meeldivad lihavõtteaegsed pulmad,“ ütles proua Pike. „Meie abiellusime lihavõtte esmaspäeval – see oli ilus päev.“ Ta naeris. „Me olime vaesed nagu kirikurotid. Aga see polnud tähtis.“

      Tonyle oleks see küll tähtis, mõtles Leonora; mees oli linnas mingi tegelane, teenis raha ja kavatses veelgi rohkem teenida. Leonora oli üles kasvanud, ümbritsetuna väärtuslikest, ent kulunud asjadest vanas majas, mis oli kiiresti lagunemas. Tal oli harjumus iga penni lugeda. Tony iha raha teenida tundus tark ja üpris heidutav, sest see võttis ära nii suure osa mehe elust. Isegi oma harvadel külaskäikudel tüdruku koju oli tal portfell kaasas ja ta rääkis pidevalt telefoniga.

      Leonora aeg-ajalt protesteeris leebelt ja mees käskis tal maha rahuneda, sest ta pidi turgudega kursis olema. „Minust saab miljonär – multimiljonär,“ ütles ta tüdrukule. „Sa peaksid olema tänulik, kallis – mõtle kõigile neile ilusatele riietele,