Tiiu talu tütrekene. Marje Ernits
Читать онлайн книгу.
ja poetas oma võileiva salamisi laua all ootavatele kassidele. Tiiu sõi, mida pakuti, kuid isutult. Toidu maitse või milleks üldse oli vaja süüa, teda ei huvitanud ja parema meelega oleks ta olnud hoopiski üks neist kassidest, kellega Liina leiba jagas.
„Ja kui see tuleb, saatke ta kohe minema ja sina temaga kaasa ei lähe,“ lisas tädi Ellen Tiiu suunas sõrme viibutades ning küsis kurjustaval toonil üle: „Kas sa said aru?“
Tiiu teadis küll, keda tädi Ellen selle all mõtles, aga miks ta oma isaga kaasa ei tohtinud minna, polnud hetkel ilmselt kohane küsida ning ta noogutas samamoodi nagu kaksikud ennist. Tädipoegade tegemistega tuli muidugi ettevaatlik olla, sest nad olid Tiiust viis aastat vanemad ja vimkasid täis. Teine asi, mis nende poiste juures tüdrukut heidutas, oli see, et neid oli kaks, aga tegutsesid nad pea alati kui üks mees. Iial ei võinud teada, kumb neist oli parasjagu Märt, kumb Andrus või mida üks tegi ja teine teha keelas – nii et parem oli kohe ja kõigega nõus olla. Nõnda mõtles Tiiu, kui tädi Elleni nõudmise peale pead noogutas.
„Siis on nii!“ lisas tädi ja hoidis veel hetke oma pilgu Tiiu peal, kuigi rääkis juba muudest asjadest.
„Päevaplaan on nüüd kinnitatud ja vastuvaidlemisele ei kuulu,“ jätkas tädi juba asjalikumal toonil. „Kaksikud lähevad farmi isale appi ja sina, Liina, oled nende järelevaataja. Nii kui keegi tööst kõrvale hiilib või kallist tehnikat näpib, annad sellest kohe isale teada. Pole vaja, et mõni neist näppe pidi masina vahele jääb ja sina, Tiiu, jääd tuppa köögitööle.“
„See pole õiglane!“ avaldas Liina nördimust ja sai samas kohe ka emalt tutaka vastu kukalt.
„Kas ma andsin sulle sõna? Mis pole sinu meelest õiglane?“ küsis tädi, olles tütre vahelesegamisest nördinud, kuid samas valmis ka teda ära kuulama.
„No see … see, et Andumärte on kaks, aga mina pean neid üksi passima,“ kogeles Liina luksuma hakates ja pani seega poisid enda üle itsitama. „Miks ei võiks ma siis Tiiuga olla – see oleks ju õiglasem, kui meid on ka kaks … on ju?“
Tädi Ellenile ei meeldinud, kui keegi tema otsustes kahtles, aga kuna tegu oli tema enda otsese järeltulijaga, pidas ta pisut aru ja muutis oma ennist kinnitatud päevakava.
„Okei! Olge siis mõlemad kupjad ja pärast koos köögis, aga vaid selle mõttega, et Tiiu meie eluoluga kurssi viia,“ lausus tädi ja luges veelkord kõigi kohustused üles.
Päevaplaan Lagema talus erines Tiiu talu töödest ja tegemistest juba üksnes selle poolest, et Tiiul ei tehtud kunagi mingeid plaane ja elu veeres seal nagu iseenesest. Teine oluline erinevus seisnes selles, et Lagemal ei olnud ühtegi sellenimelist inimest, ainult farm, mis asus Teearu külas, ja selle nimega oli tädi Elleni perel küll mingi seos, sest nende perekonnanimeks oli Earu.
Tiiu talus pandi kõigile esmasündinud tüdrukutele alati sama nimi. Nii oli Tiiu ema nimi Tiiu ja ka vanaema ning vanavanaema alati sama nime kandnud. Miks see nõnda oli, seda ei osanud enam keegi selgitada, kuna esimesed Tiiu talus sündinud tüdrukud olid siit ilmast lahkudes selle teadmise endaga kaasa võtnud.
Mis Tiiu talu meestesse ja poistesse või hiljem sündinud tütarlastesse puutus, siis nende ristinimedel polnud suuremat rolli, sest enamasti tunti neid ikka vaid hüüdnimede järgi. Nii hüüti väikese Tiiu ema õde Ellenit lihtsalt Suureks Elliks, kuna ta oligi oma vanemast õest peajagu pikem ning kaalus temast oma kaks korda rohkem. See mees, keda viimane väike Tiiu oma isaks pidas, sai sellise nime, kuna polnud oma pärisnime kunagi ega kellelegi öelnud. Külarahva sõnul ta oli lihtsalt ühel päeval kusagilt tulnud ja jäänudki Tiiule elama. Kes ta oli või kust ta tuli, seda teadis ehk vaid Tiiu talu perenaine ise, kuid lõpuks oli seegi teadmine koos temaga looja karja läinud.
Midagi oli Tiiu talu vara lahkunud perenaine jõudnud siiski ka oma kuueaastasele tütrele edasi anda, kuid mida nende teadmistega peale hakata, oli aja küsimus. Väike Tiiu ise mõtles peale tuleõnnetust vaid oma kaotsi läinud kassist ja isa poleks talle meelde tulnudki, kui tädi poleks seda meenutanud. Põhjust, miks selle pere lood nõnda olid, justkui polnudki. Tiiu teadis vaid seda, et isa läks tööle varavalges ja tuli hilja õhtul ning siis peretütar tudus veel või oli juba magama läinud. Ema sõnul käis isa metsatööl, hooldas suvel kuusenoorendikke ja tegi talvel raietöid. Isa ei rääkinud palju ja külas arvatigi, et mees on kurttumm, aga kui Tiiu ühel ööl enne koitu äkki üles ärkas, kuulis ta, kuidas isa emaga rääkis. Tiiu ei saanud vanemate jutust sõnagi aru, sest nad kõnelesid võõras keeles.
„Tule juba!“ lausus Liina kärsituks muutudes. „Mida sa uimad. Kaksikud läksid farmi juurde ja meil pole aega raisata. Teevad veel enne mõne lolluse ja siis olen mina … oleme meie süüdi.“
Tiiu võpatas, et vabaneda mõtteist, mis talle pähe olid roninud. Kiirustamine polnud tema loomuses ega läinud sugugi nii sujuvalt, nagu täditütar nõudis. Lõpuks pidi Liina oma sugulasel käest kinni võtma ja toast välja tirima ning see polnud veel kõik, sest edasi tuli liikuda juba jooksujalu. Tegelikult oli Tiiu tragi tüdruk ja väle jooksja, aga nagu enamik õnnetusest pääsenuist, ei suutnud temagi kohe otsustada, kuhupoole ja kelle eest põgeneda. Joosta oli muidugi tore ja värske õhk õues tegi head, kuid ka selles tundis Tiiu tulekahjust ninna jäänud suitsu lõhna, mis pani silmad vett jooksma ja sundis hingeldama. Polnud ka imestada, sest Tiiu talu asus Lagema kohast vaid pooletunnise jalutustee kaugusel ning seda rada olid nad jõudnud koos emaga juba üksjagu tallata.
Lagema farm asus eluhoonetest pisut kaugemal keset tühja välja ja peale suurte sõnniku ning alusturba mägede polnud selle ümber midagi. Valgetest tellistest laotud seinad ja punane eterniitkatus avaldasid Tiiule siiski muljet ja seda just tänu tühjale ümbrusele. Ta oli varemgi paaril korral farmi juures käinud, kuid sisse polnud teda sinna lubatud – nüüd siis oli see aeg, mil ta pidi farmi välisuste vahele asetatud vannis ootavad kummikud jalga tõmbama ja kitli selga panema ning alles seejärel võis ta farmi ruumidesse siseneda. Liina jaoks olid kõik need toimingud nii iseenesestmõistetavad, et Tiiu ei hakanudki pärima, milleks kõik vajalik oli.
Küsimusi muidugi oli, kuid Tiiu meelest võis nende esitamisega oodata. Vahel lihtsalt oli nõnda, et kui liiga vara küsisid, siis pärast polnud vastust enam vajagi. Vähemalt oli Tiiu kodutalus nõnda olnud, et segased lood ja mõistmatud tegevused selgusid justkui iseenesest – mõned varem, teised jälle aja möödudes.
Kui Tiiu talus elasid koduloomad laudas, siis Lagemal farmis. Tüdruku suureks üllatuseks elasid farmis lisaks loomadele veel ka masinad ja neile kuulus isegi suurem osa ruumist. Traktoritel ja autodel tegi Tiiu küll vahet, aga selle katuse all oli veel palju muidki agregaate. Mõni taoline monstrum näis värvi järgi päris uus, teine aga üleni kilesse pakitud või sootuks kasti peidetud. Samas peitus just selles vastus küsimusele, miks pidi poistel silma peal hoidma. Pilguga masinaid mõõtes sai Tiiu aimu, et see kaksikute järele valvamine polnud tegelikult mingi lihtne töö.
Farmihoone teine pool, mis oli paksude kilekardinate taha peidetud, õhkas soojusest ja kibises elust, sest seal, rauast restide vahel sibasid ringi seapõrsad ja neid oli väga palju. Tiiu ei hakanud muidugi küsimagi, milleks tädi Ellenil nii palju sigu vaja oli, kui nende laudas elas vaid üks põssa ja sedagi vaid kevadest sügiseni, mil ta kuhugi ära kadus.
Onu Raul oli Tiiu tulekust üllatunud, aga rõõmus.
„Nä-äh! Sind lubati ka lõpuks sisse,“ sõnas ta vaid korraks pilku tõstes ja lisas: „Aga ära neid põssasid silitama kipu – näksavad sul sõrme otsast ära.“
„Või varba!“ teadis Liina ja rääkis kohe ka loo sellest, kuidas siga ühel võre peale roninud lapsel varba otsast ära hammustas ning küsis seejärel: „Issi! Kas me võime minna jäneseid söötma?“
„Jah, aga pange hein söödasõime ja ärge puuri uksi lahti tehke,“ vastas onu Raul ja jätkas oma tegemisi.
Liina oli küülikupuuride juurde jõudes kavala näoga ja tegi ikka, mida isa polnud lubanud ning seda ilmselt nimme. Tiiu ei hakanud küsima, miks, sest nii kui ta avatud puuriukse juurde kummardus, et