Pühapäev, 9. mai 1999

      Politseiraadio ragises.

       „0-1 otsib vaba üksust, Agmund Bolts vei 25, Teisen.”

      Alexander Blix heitis kiire pilgu Gard Fossele.

      „See on ju siinsamas,” ütles ta.

      Fosse haaras armatuurlaualt mikrofoni. Blix andis gaasi.

      „0-1, siin Fox 2-1,” teatas Fosse. „Oleme Tvetenveienil, umbes minut sõita.”

      Blix pani vilkuri käima ja sireeni undama, kui uus ragin täitis autosalongi:

       „Fox 2-1, vastu võetud. Võimalik tulistamine. Samalt aadressilt on varem teatatud koduvägivallast.”

      Koduvägivald, mõtles Blix. Paaril sellisel väljakutsel oli ta juba käinud, kuid võimalik tulistamine oli halb uudis.

      Ta keeras Østre surnuaia tagant kulgevale Agmund Bolts veile ja andis taas gaasi, möödudes tänavapoolsete rõdudega korterelamutest. Kõnnitee veeres pargitud autode read. Mitmemeetriste vahedega kasepuud.

      Nad olid seda harjutanud.

      Nad olid seda oodanud, esimesena kuriteopaigale jõudmist. Nad olid aasta aega istunud igaüks oma patrullauto tagaistmel, kuni neid hakati usaldama, neid kõiki. Blixi käed haarasid tugevamalt roolist.

      „Tundub, et seal eespool,” ütles Fosse ja osutas inimsalgale.

      Blix pidurdas ja peatas auto põiki keset teed. Lülitas välja mootori ja sireeni, kuid jättis vilkuri tööle.

      „See kostis sealtpoolt,” seletas üks naine, kui Blix ja Fosse autost väljusid. Naine osutas väikese valge maja suunas.

      „Nagu suure kaliibriga relv oleks olnud,” lisas üks mees.

      „Kas keegi on pärast seda väljunud?” küsis Blix. „Või sisenenud?”

      Naine raputas pead.

      „Mitu inimest siin elab?” küsis Fosse.

      „Neli,” vastas teine naine. „Neil on kaks väikest tüdrukut, aga minu arust on vaid üks neist kodus.”

      Blix vandus sisimas.

      „Olgu,” ütles ta. „Minge koju ja ärge toast väljuge. Lukustage uksed.”

      Pealtvaatajate salgake lagunes. Blix katsus aiaväravat.

      „Lähed sa siitpoolt maja, ma võtan teise poole?” küsis ta ja osutas käega.

      „Ega sa ometi ei mõtle sisse minna?” protestis Fosse.

      „Siit kostis lask,” vastas Blix. „Majas võib olla väike laps.”

      „Mõtle enda turvalisusele,” palus Fosse, korrates politseiakadeemia õppejõudude mantrat. „Me peame lisajõud ära ootama.”

      Blix tundis juhendit. Olukord nõudis, et nad paiga eraldaks ja sel lisajõude oodates silma peal hoiaks. Kuid tegu polnud kooliülesandega.

      „Lisajõudude saabumine võib võtta kümme minutit,” ütles ta. „Me ei tea, kas meil on kümmet minutit.”

      Ta läks auto juurde ja avas pagasiruumi ning tegi relvaseifi luku lahti. Pani kuus padrunit teenistusrelva ja vinnastas.

      „Tule mõistusele, me peame …”

      „Last aitama,” katkestas Blix kolleegi temast möödudes. „Kui ta on majas.”

      Ta seisatas välisukse ees, üritades kiigata läbi paksu klaasakna, mis ulatus lingist ukse ülemise servani. Ei näinud midagi.

      Ta pöördus Fosse poole.

      „Jäädki sinna seisma või?”

      Fosse tammus jalalt jalale.

      „See ei meeldi mulle,” ütles ta.

      „Mulle ka mitte,” ütles Blix. „Kuid me peame midagi tegema.”

      Ta liikus edasi maja paremale küljele, tõusis kikivarvule, et läbi akna sisse vaadata. Aken asus liiga kõrgel. Ta liikus edasi ja jõudis tillukesse aeda, kus lebasid ikka veel kõvad lumekuhjad. Põõsad olid pruunid ja hõredad. Ta nägi roostes kiigepuud, lagunevat verandat. Patju täis tugitoole. Veranda põrandal tühje pruune õllepudeleid. Ülekuhjatud tuhatoosi, mille kõrval vedelesid konid.

      Blix astus ettevaatlikult, teades, et sammud reedavad ta asukoha. Elutoa aknad olid suured. Vastupeegelduse tõttu oli raske tuppa näha, samas oli ta ise läbi suure klaaspinna hästi näha.

      Ta pöördus ja naasis välisukse juurde. Nägi, et Fosse on autos. Kuulis, kuidas ta räägib operatiivkeskusega. Blix torkas kuularid kõrva, jõudis kuulda, et lähim patrull oli kaheteistkümne minuti kaugusel. Katsus ust.

      Uks kääksus, see oli lahti. Blix avas ukse ja astus kaks sammu. Peatus. Kuulatas. Ühtki heli ei kostnud.

      Või siiski …

      Nuuksatus? Lörin? Keegi ütles „ššš”?

      Ta liikus edasi, relv ees. Ukse jättis ta enda järel lahti, lootes, et Fosse tuleb järele.

      Põrandalauad naksusid. Koridor viis maja sisemusse. Ta kiikas lähimasse tuppa ja tõmbas pea kähku tagasi. Tilluke tualett kraanikausiga. Ta kordas sama manöövrit järgmise toa puhul. Ka seal ei kedagi. Ta hingas värisedes sisse. Üritas uuesti kuulatada. Midagi ei kostnud.

      Halb märk.

      Köögiuks oli paokil. Blix tõukas selle enda ees aeglaselt lahti. Ka see kääksus.

      Ta lasi uksest lahti.

      Põrandal oli suur vereloik. Osa sellest oli imendunud kaltsuvaipa. Põrandal lebas selili naine, surnud. Pea oli pööratud küljele, nii et Blix nägi pärani elutuid silmi.

      Ta neelatas. Tundis, kuidas kurgus ja rinnus vasardas. Ta hoidis hetkeks hinge kinni, enne kui tõstis relva. Astus sammu tuppa sisse, proovides mitte verre astuda. Ta kummardus ja katsus pulssi. Ei leidnud seda. Tõusis ja rääkis nii vaikselt kui võimalik jope rinnale kinnitatud raadiosaatjasse.

      „0-1, siin Fox 2-1 Alfa. Siin on surnud naine, maha lastud, ma kordan: surnud naine, maha lastud.”

      Saatja ragises kergelt. Blix möödus naisest, nägi tolle rinnas auku.

       „Vastu võetud, 0-1.”

      „Ära tule lähemale.”

      Hääl, kähisev ja pinges, kostis maja sügavusest. Blix seisatas. Ta sirutas kaela, üritas kiigata üle uksepiida