Sellest ajast, kui Morten end mäletama hakkas, oli ta soovinud olla võlur. See, kes oskaks kõik oma soovid kõigest ühe võlukepiviipega ellu kutsuda. Kui ta oleks olnud võlur, oleks ta saanud koera ja tema omaniku jälle kokku võluda. Praegu ei jäänud tal muud üle kui vaid mõttes koerale kaasa elada. Loota, et loomake viimaks ikkagi õnnelikult koju jõuab.

      Kui jõuab. Sest just praegu jooksis koer üsna mõtlematult üle sõidutee ja pääses vaid napilt ühe punase maasturi rataste alt. Morten sulges uuesti silmad, maasturi pidurite hääl ikka veel kõrvus kajamas. Ta ei tahtnud näha, mis edasi saab.

      Väiksena mängis ta sageli, et ongi võlur. Selleks läks vaja vaid üht võlukeppi ja ema vana seelikut, mille võis katki lõigata ja endale keebina ümber võtta. Ja loomulikult ka kujutlusvõimet.

      Morten soovis ikka veel, et ta võiks olla võlur. Ainult et võlukepi ja keebiga ei mänginud ta enam ammu. Kuid asju ja sündmusi, mida ta oleks soovinud oma elus muuta, oli see-eest aina rohkem juurde tulnud.

      Kui Morten seekord silmad avas, polnud koera enam kusagil näha. Ta vaatas kella. Bussini oli veel pool tundi aega. Külm oli juba vastikult kontidesse tunginud, aga tal polnud mitte kuhugi minna. Ta ei saanud bussijaama sisse minna, sest toidulõhnad oleksid ta hulluks ajanud. Aga ta pidi koduni vastu pidama. Lihtsalt pidi. Urmas on kindlasti teinud oma tavapärast praekartulit ja ta elab ka selle päeva kuidagi üle.

      Toidule mõtlemine polnud kuigi hea idee. Koolilõunast oli juba pea seitse tundi möödas ning ta kõht korises vahetpidamata. Aga tal ei olnud praegu rohkem raha, kui kuu lõpuni bussisõiduks kulus. Ja ta ei saanud sellest sentigi ära kulutada. Mitte sentigi.

      Morten ärkas oma mõtetest selle peale, et keegi togis ta põlve. Enda üllatuseks vahtis ta tõtt paar minutit tagasi peaaegu auto alla jäänud musta koeraga. Koer vaatas talle oma suurte pruunide silmadega justkui abipaluvalt otsa. Morten sirutas käe välja ja puudutas ettevaatlikult koera pead. Koer astus paar sammu lähemale ja nuhutas poissi üsna sõbralikult.

      „Ära sa mind nüüd hammusta,“ lausus Morten koerale ja uuris tolle kaelarihma. Keeras seda siis pisut ja leidis, mida otsis. Kaelarihmal oli metallist plaat ja sellele graveeritud telefoninumber.

      Kakskümmend viis minutit hiljem istus Morten bussis ja sõi ahnelt lihapirukat. Algul oli ta küll viisakusest tõrkunud, kui koerale järele tulnud kitsehabemega kiilakas keskealine mees tahtis talle viiskümmend eurot pihku suruda. Ent mees ei olnud alla andnud, misjärel oli poiss raha siiski vastu võtnud. Ta lihtsalt ei saanud seda esimese pakkumise järel teha ning hirm, et mees rohkem ei pakugi, oli peaaegu kogu ta keha halvanud.

      Morten arvutas, et kui ta iga päev pärast kooli poest ühe piruka ja banaani ostab, saab ta selle rahaga peaaegu poolteist kuud läbi. Poiss toppis viimase pirukajupi suhu ja naeratas täis suuga oma peegelpildile bussi aknas. Tänane päev oli näidanud, et ka kõige lootusetumast olukorrast on väljapääs.