Originaal:

      Tony Parsons

      The Murder Bag

      Kaas: Tiina Sildre

      Toimetanud Milvi Teesalu

      © Tony Parsons, 2014

      ©Tõlge eesti keelde. Inna Feldbach ja OÜ Eesti Raamat, 2015

      ISBN 987-9949-525-72-0

      ISBN 978-9949-091-56-0 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

       David Morrisonile, Barry Hoyle ja Kevin Steelile.

       Kusagil idapool Suezi.

      Nii tõsised kuriteod nagu mõrv peavad olema ajendatud

      sügavaist tundeist.

      George Orwell, Inglise mõrva allakäik

      Ja miski elus ei lõhu

      me ümbert ahelat.

      Eatoni paadilaul

      PROLOOG

      1988

      Kui nad olid temaga lõpetanud, jätsid nad ta näoli madratsile ja tundus, nagu oleks tüdruk juba surnud.

      Poistekamp keldris, mehejõu ja laste julmusega poisid. Nad olid võtnud kõik, mida tahtsid ja nüüd tundus, et midagi ei ole enam järel.

      Nende hääled ei lennanud talle enam näkku, irvitades ta kohal ja tungides tugevalt kõrvu. Nüüd kostsid need pika söögilaua tagant, kus nad suitsetasid ja naersid ning õnnitlesid üksteist oma tegude puhul.

      Ta märkas oma T-särki. Kui ta vaid suudaks seda kätte saada. Kuidagi leidis ta jõudu selle poole küünitada, see üle pea selga tõmmata ja veereda madratsilt maha. Talle polnud ette nähtud siia ruumi jääda. Ta hakkas roomama keldriastmete poole.

      Hääled laua taga jäid vakka. Piibutavad, mõtles ta. See teeb nad aeglaseks, nõmedaks ja uimaseks. Elagu piip.

      Ta suus oli verd ja nägu tegi talle haiget. Kõik tegi haiget. Verd tuli ninast ja valgus kurku ning sundis teda öökimist tagasi suruma.

      Ta peatus, öökis, siis hakkas uuesti liikuma.

      Ta jalalihased olid kui rasked valupakud. Miski ei töötanud nii, nagu oleks pidanud. Miski ei tundunud selline, et see võiks uuesti tööle hakata.

      Kõik oli katki.

      Ta oleks võinud nutta pettumusepisaraid. Aga ta neelas pisarad alla, surus hambad kokku ja jätkas toll-tollilt nihkumist ukse poole, mitte kiiremini, tundes küünarnukkide ja põlvede marrastusi, kui ta neid keldripõrandat mööda edasi nihutas, tehes seda veel, veel ja veel kord.

      Ruum oli täis kurjust.

      Kuid ta ei pidanud täna surema.

      Talle polnud ette nähtud täna surra.

      Algul arvas ta, et nad polnud teda märganud. Sellepärast, mida uimasti nendega tegi. Sellepärast, et piip tegi nad aeglaseks ja lolliks. Elagu piip. Siis peatus ta, et trepi ees puhata ja kuulis nende naeru.

      Nende poole vaadates nägi ta, et kõik jälgivad teda ja et nad olid jälginud teda algusest peale.

      Paar poissi plaksutas talle pilklikult.

      Siis aga see, kes oli olnud kõige hullem, see paks, kes oli temaga kogu aeg midagi rääkinud, teda mõnitanud ja tundnud mõnu, kui ta karjuma hakkas, ning jätnud ta ihule oma hammaste ja küünte jälgi – see kõige jälgim värdjas neetud värdjate kambas –, haigutas laialt, paljastades kallihinnalise ortodontiateose, ja ütles: „Me ei saa lasta tal niisama minema kaapida.”

      Tüdruk hingas sügavalt sisse ja pani peopesad alumisele astmele.

      Ta hingamisega oli midagi korrast ära. Nina pärast.

      Üksik õudne punane verepiisk kukkus ta käeseljale.

      Ta pühkis käega ülahuult ning tõusis suure pingutusega neljakäpukilt püsti, toetudes vastu seina ja sulgedes silmad ning soovides magama jääda.

      Valu tõi ta tagasi teadvusele.

      See tekitas hirmu.

      Ja paljastas ühe poisi lähedalolu.

      Poiss seisis otse ta kõrval, pilgus õel lõbus ilme. See oli see, kes oli teda tänaval naeratades kõnetanud, teeselnud viisakat vestlust ja toonud ta siia.

      Nüüd haaras ta pihku tüdruku juuksed ja tõmbas ta pea viltu. Siis, hoides juustest veel tugevamini, pööras ta ringi ja hakkas vedama teda trepi juurest tagasi toa poole, selle maa-aluse ruumi poole, kus tal ei olnud ometi ette nähtud surra.

      Instinktiivselt tõusid tüdruku käed mehele näkku ja ta vajutas pöidlad nii kõvasti kui suutis ta silmakoobastesse.

      Sügavale, sügavale, veel sügavamale.

      Nüüd oli noormehe kord tunda valu.

       Neetud värdjad. Neetud värdjad nad kõik.

      Nii nad kahekesi seisid, nagu oleks nad intiimselt teineteise vastu surutud tantsupaar, mehe käsi ikka ta juustes, kui tüdruk kogu oma jõu kokku võttis ja surus murdunud küüntega verised pöidlad poisi pilklikesse sinisilmadesse. Tüdruku sõrmed saatsid ta kehasse valusööstu, kui ta haaras kinni ka poisi mustast juuksepahmakast, krabas kinni ta kõrvadest, kaotas need käest, krabades uuesti kätte, vajutades pöidlaid veel sügavamale ja vabastades vasaku käe, kui mees vaarus meeleheitlikult kriisates tahapoole ja ründas tüdrukut uuesti, aga põrutas mööda, kuid tüdruku parem pöial oli ikka tal silmas, ikka ta vasakus silmakoopas, kuni poiss püüdis teda juba eemale tõugata, pöial silmakoopas veel vaid paar otsustavat sekundit, kuni poiss tundis silma äkki pehme niiske lupsatusega järele andvat ja kukla poole vajuvat.

      Ta karjus.

      Karjumine täitis keldri, täitis tüdruku pea, täitis öö. Kõik kargasid laua tagant püsti, kui nad tarretas paigale silma kaotanud kaaslase kisa.

      Tüdruk hakkas jooksma.

      Oo, kuidas ta jooksis.

      Ta lausa lendas trepist üles.

      Uks käis lukku seestpoolt, kuid temale halastavalt oli võti ukse ees – jumal tänatud, et võti seal oli –, ta kohmitses selle kallal, kuuldes selja taga karjumist ning oli siis väljas õhu käes ja hämmastunud, et öö oli peaaegu möödas.

      Kui kaua nad olid teda seal pidanud?

      Kaugemal oli maantee. See kulges spordiväljaku tagant, mille valgetel H-kujulistel ragbipostidel rippus kui udune surilina.

      Ta hakkas jooksma üle palliplatsi, näol niiske udu, paljad jalad kastemärjal murul libisemas ning ta selja taga kõrgusid kuulsa kooli ilusad, mustad ja ajatud hooned.

      Ta jooksis tagasi vaatamata, kartes, et kuuleb iga hetk nende hääli, oodates, et jõuk tuleb talle järele, saab ta kätte ja rebib tükkideks.

      Kuid nad ei tulnud.

      Palliplatsi taga oli väike kivihoone, sama ebareaalne kui muinasjutu metsavahionn, kuid selle tuli ei põlenud ja ta ei teinud katset selle poole joosta. Selle asemel suundus ta maantee poole. Kui ta maanteele jõuab, ei sure ta täna.

      Poolel teel maantee suunas puhkas ta veidi ragbiposti najal ja söandas tagasi vaadata. Nad ei olnud talle järele jooksnud.

      Nahkrihm laksatas talle vastu külge ja talle tuli meelde, et mingil hetkel olid nad pannud talle kaela koerarihma. Ta kiskus rihma kaelast ja viskas minema.

      Teel oli peatunud üksik auto, selle tuled põlesid ja mootor töötas.

      Keegi oli teda märganud.

      Ta komberdas auto poole, lehvitades, hüüdes ja karjudes, et auto