www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

      Minu isale

      Looduse kõige esmane ja kõige kaunim omadus on liikumine, mis teda pidevalt erutab, aga see liikumine pole muud kui lakkamatute kuritegude tagajärg: ainult kuritegude abil suudab loodus end liikvel hoida.

      D. A. F. de Sade^[1.]

      1 Kristiina Rossi tõlge. [ ↵ ]

      I

      Tol aastal oli tavalisest rohkem apelsine. Need kumasid läikivroheliste lehtede vahel toestikes nagu laternad ja hubisesid kõrgel päikest täis metsade vahel. Nad oleksid nagu tahtnud pühitseda meie lahkumist väikeselt saarelt, sest lõpuks oli Nessimilt saabunud kauaoodatud teade justkui kutse tagasi allmaailma. Teade pidi mind vastupandamatult viima linna, mis nagu ikka hõljus illusiooni ja tegelikkuse piiril, substantsi ja luulekujundite vahel, mis mul alati tekkisid selle nime kuuldes. Mälestus, ütlesin ma endale, mis on moondunud alles pooleldi paberile pandud ihade ja intuitsiooni mõjul. Aleksandria, mälestuste pealinn! Kõik kirjatööd, mida ma olin laenutanud elavatelt ja surnutelt, kuni ma ise muutusin omamoodi post scriptum’iks kirjale, mida kunagi polnud kirjutatud ega posti pandud …

      Kui kaua olin ma ära olnud? Ma suutsin seda vaevu välja arvestada, kuigi kalendriaeg annab ju vähemalt aimu ajastutest, mis eraldavad ühte inimolekut teisest, ühte päeva teisest; ja kogu selle aja olin ma tegelikult elanud seal, oma südamehääle Aleksandrias. Lehekülg lehekülje ja südamelöök südamelöögi haaval olin ma andunud sellele grotesksele organismile, kellest me olime kõik kunagi moodustanud osa, ühtviisi nii võitjad kui võidetud. Iidne linn muutub mõtte pintslilöökide all, mis on piiranud ümber ta tähenduse ja nõuavad häälekalt taga oma identiteeti; kusagil seal, Aafrika mustadel turris seljandikel elas edasi selle paiga aromaatne tõde, kibe läbinärimatu minevikutaim, mälestuste säsi. Ma olin kunagi alustanud mineviku kogumist, kodeerimist ja annoteerimist, enne kui see muutub olematuks – vähemalt selline oli olnud mu endale võetud ülesanne. Mul polnud see õnnestunud (võib-olla oli see lootusetu?), sest niipea kui ma olin ta näivuse sõnadesse palsameerinud, lammutas selle lähtepunkti juba uue teadmise sissetung, kõik kukkus koost ainult selleks, et ehitada end jälle üles ettenägematutes, ettearvamatutes mustrites …

      „Töödelda reaalsust,“ olin ma kunagi kuhugi kirjutanud, need tõesti hulljulged ülbed sõnad, sest hoopis reaalsus on see, mis kujundab ja töötleb meid oma aeglase ratta peal. Aga kui mu saareperiood mind kuidagi rikastas, oli see ehk sellepärast, et ma polnud suutnud jäädvustada selle linna sisemist tõde. Ma seisin nüüd silmitsi inimpsüühika haiguseks kujunenud aja olemusega. Olin sunnitud tunnistama oma lüüasaamist paberil. Kuid kummalisel kombel oli kirjutamise akt ise andnud mulle vastu midagi muud, just seetõttu, et ma kukkusin läbi sõnades, mis vajuvad ükshaaval kujutluse mõõtmatuisse koobastesse ja nirisevad minema. Kallist hinda maksev viis eluga pihta hakata, seda küll, aga eks me kunstnikud kaldume ikka selle poole, et toita oma isiklikku elu kummaliste eneseteostusepüüdlustega.

      Aga … kui mina olin muutunud, siis millised oli nüüd mu sõbrad Balthazar, Nessim, Justine ja Clea? Mis uusi tahke leian ma neis pärast seda ajanihet, kui mind ümbritseb linna uus õhustik, mille oli nüüd neelanud sõda? Siin oligi konks. Ma ei osanud öelda. Kartus väreles mu sees nagu Põhjanael. Raske oli loobuda vaevaga kätte võideldud unelmatest uute kuvandite, uute linnade, iseloomude ja armastuste kasuks. Ma olin hakanud monomaniaki kombel hoidma kinni selle paiga unelmatest … Kas poleks mõistlikum, mõlgutasin ma, jääda sinna, kus ma olin? Võib-olla. Aga ma teadsin, et pean minema. Ma pidin tõesti selsamal õhtul siit läinud olema! Seda mõtet oli nii raske taluda, et ma olin sunnitud seda kuuldavalt sosistama.

      Pärast sõnumitooja külaskäiku veetsime kümme päeva kuldses ootusevaikuses ja ilm oli seda soosinud, tuues kaasa täiusliku sinitaevaga päevaderea ja tuuletu mere. Me seisime kahe maastiku vahel, soovimata ühte maha jätta ja igatsedes ometi kohtuda teisega. Seisime nagu kajakad kaljuserval. Aga juba hakkasid need kaks eri maastikku mu unenägudes segunema ja teineteise vastu tõrkuma. See saaremaja näiteks, siinsed suitsuse hõbeda karva oliivi- ja mandlipuud, mille all kõndisid punaste jalgadega nurmkanad … vaiksed puudesalud, kuhu võis ilmuda vaid sokunäoline Paan. Nende salude lihtne ning hiilgavalt täiuslik kuju ja värv ei saanud seguneda meid ahistavate eelaimustega. (Langevaid tähti täis taevas, smaragdikarva meretõusud üksildastel randadel, kajakate kisa saare lõunaosa valgetel teedel.) Seda Kreeka maailma ründasid juba unustatud linna lõhnad, siin olid poolsaared, kus kunagi purjutasid higi järele lehkavad laevakaptenid, kes sõid kas või soolikate rebenemiseni ja elasid oma ihudest nagu tõrtest välja viimse kui tiirasuse, nõrkedes mustanahaliste, spanjelisilmadega orjataride embuses. (Peeglid, pimedate kanaarilindude südantlõhestavad hääled, vesipiipude roosivee mulksumine, piparmündi ja hõõguvate viirukipulkade lõhn.) Ühitamatud unenäod lõikusid üksteisesse. Ja ma nägin uuesti oma sõpru (mitte enam nimedena), kes ilmusid mu ette teadmisest, et ma hakkan siit lahkuma. Nad ei olnud mu kirjutamise varikujud, vaid said värskendust, isegi need, kes olid surnud. Öösiti kõndisin ma jälle noil kõveratel tänavatel koos Melissaga (kes asus nüüd kusagil kahetsuste taga, sest isegi unenägudes teadsin ma, et ta on surnud), me kõndisime mõnusalt, hoides teineteist käevangus, ja tema kääriteradena kitsalt astuvad jalad panid ta kergelt õõtsuma. Harjumus suruda teda igal sammul tugevasti enda vastu. Nüüd võisin ma kõike vaadata kiindumusega, isegi ta odavaid kingi ja puuvillast kleiti, mida ta kandis vabadel päevadel. Ta polnud suutnud nähtamatuks puuderdada sinakat armuhammustuse jälge oma kaelal … Siis kadus ta mu unenäost ja ma ärkasin kahetsusekarjatusega. Päike tõusis oliivisalu tagant, mille liikumatuid lehti hõbetas tuul.

      Ühel neist päevist saabus mu mõtteisse rahu. Peotäis siniseid päevi enne hüvastijättu, ma pidasin neid kalliks ja nautisin nende lihtsust: oliivipuu halutuled, mis lõõmasid vanas koldes, Justine’i portree viimase pakkimist vajava asjana, mis hüples ja läikis mu käte vahel päevinäinud laual ja toolil ning sinisel emailkausil, milles õitses varajane alpikann. Mis oli linnal selle kõigega pistmist, mis oli sel tegemist Egeuse mere kevadega, mis rippus niidi otsas talve ja esimeste valgete mandlipuuõienuppude vahel? See oli õieti vaid sõna, mis tähendas vähe ja oli sirgeldatud unenäo servale, seda korrati kohaliku ajamuusika taktis ja see polnud muud kui südamelöökides väljenduv igatsus. Tõesti, kuigi ma armastasin siinset elu nii väga, ei suutnud ma paigale jääda; linn, mida ma nüüd teadsin end vihkavat, ahvatles mind millegi muuga, uue hinnanguga kogemustele, mis olid jätnud minusse märgi. Ma pidin pöörduma sinna tagasi, et sealt siis igaveseks lahkuda ja see linn endalt maha raputada. Kui ma olen rääkinud ajast, siis sellepärast, et kirjanik, kes minust tasapisi sai, oli hakanud lõpuks õppima elama hüljatud paikades, mida aeg ei puuduta; ma olin hakanud elama nii-öelda pausides kella tiksumise vahel. Katkematu olevik, millest seisab koos kollektiivse jutustuse, inimvaimu tõeline lugu, siis kui minevik on surnud ning tulevikku esindavad vaid ihkamine ja hirm, siis mis on see saabuv hetk, mida ei saa mõõta ja millest ei saa lahti öelda? Enamikult inimestelt röövitakse niinimetatud Olevik nagu rikkalik eine, mille on esile mananud haldjad, enne kui sellest on suutäitki maitstud. Nagu surnud Pursewarden uskusin ma, et saan varsti ausalt öelda: „Ma ei kirjuta neile, kes pole endalt kunagi küsinud, mis punktist algab tõeline elu.“

      Loiud mõtted uitasid mu peas, kui ma lamasin apelsini süües merele avatud siledal