Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      Simonile

      Siis kuulete…

      küll surmast riugaste ja sunni läbi,

      mis sepitsejail otsa tõid.

      Ma sellest kõigest teatada võin tõtt.

       Hamlet

      Tõlkinud Georg Meri

      1

      Vitraažil olevatele inglitele ja apostlitele sadas paksu lund. Suur pehme räitsakas tabas üht prerafaeliitlikku pühapaistet ja jäi sinna kinni nagu vatitups kardpaelal. Vaid veidi soojemas ruumis istuvatel koguduseliikmetel oli, mida vaadata, sellal kui Kingsmarkhami püha Peetri kiriku pastor lõpetas 27. jaanuari teise lektsiooni Matteuse evangeeliumi viieteistkümnenda peatükiga.

      „Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist, abielurikkumist, hooramist, vargust, valetamist, pühaduseteotust. Need on, mis inimest rüvetavad…”

      Kaks kuulajat pöörasid pilgu mustrilt, mida lumi joonistas punasele ja sinisele ja kollasele ja kuldsele „Maarja kuulutusele”, ning jäid tähelepanelikult ootele. Pastor sulges raske, rippuva järjehoidjaga piibli ja avas maisema väljanägemisega väikese vihikusarnase musta köite. Ta köhatas hääle puhtaks.

      „Ma kuulutan maha Sheila Katherine Wexfordi, vallaline, kohalikust kihelkonnast, ja Andrew Paul Thorvertoni, vallaline, Hampsteadi püha Johannese kihelkonnast. See toimub esimest korda. Ja Manuel Camargue’i, lesk, kohalikust kihelkonnast, ja Dinah Baxter Sternholdi, lesk, Forby püha Maarja kihelkonnast. See toimub kolmandat korda. Kui kellelgi on tuua põhjusi, miks need isikud ei saa astuda pühasse abiellu, andku sellest teada.”

      Ta sulges raamatu. Juba kolmandat nädalat järjest oli Manuel Camargue tulnud jumalateenistusele. Kuni kogudus sättis end kuulama, vaatas ta ringi. Seesama vanade usklike kamp iga nädal. Ta märkas vaid ühte uustulnukat, nägusat heledapäist tütarlast, keda ta oli varem näinud, aga ei osanud öelda, mis ta nimi on. Tegelnud selle küsimusega terve järgmise pooltunni, oli ta pahane, et mälu ei kõlba enam kuskile ja prillidest pole suuremat abi.

      Nimi tuli talle meelde just siis, kui kõik püsti tõusid ja minema hakkasid. Sheila Wexford. Sheila Wexford, näitlejatar. See ta oli. Tema ja Dinah olid näinud teda möödunud sügisel Somerset Maughami mälestusetendusel, aga näidendi pealkirja oli ta unustanud. Ta oli koos Dinah’ga koolis käinud ja nad tundsid teineteist põgusalt. Sheila oli just enne teda maha kuulutatud, aga see oli tal kõrvust mööda libisenud keskmise nime Katherine tõttu. Tundus üsna jabur, et kaks sellist tuntud inimest nagu nemad olid üheskoos maha kuulutatud siinse maakoha kihelkonnakirikus.

      Ta vaatas uuesti tütarlast. Sel oli musta villase kleidi peale tõmmatud kahvatu karusnahkne mantel. Nende pilgud kohtusid ja Camargue mõistis, et ka teda tunti ära. Neiu naeratas kergelt, ühtaegu vandeseltslaslikult, nukralt, rõõmsalt ja väga kohmetult, just niimoodi, nagu vaid temasugune näitlejatar oskab seda teha. Camargue vastas talle oma parimaga.

      Väljas sadas ikka veel lund. Sheila Wexford avas vihmavarju ja kiirustas elegantselt värava poole. Kas Camargue peaks ta koju sõidutama, ükskõik kus ta ka ei elaks? Ta siiski otsustas, et tema jalad ei suuda tütarlapsele järele joosta, seda enam, et maas oli kuus tolli lund. Kui ta väravani jõudis, nägi ta neiut istumas autosse, mille juhikohal oli mees, kes võinuks vanuse poolest olla talle isaks. Camargue’i haaras hetkeks kaastunne. On see tema peigmees? Siis aga sai ta jahmatusega aru, kui absurdne on temal nii mõelda, ja ta tajus jälle inimeste rumalust ja taipamatut suhtumist omaenese isikusse.

      Ted ootas Mercedeses. Villased kindad käes, luges ta ajalehte News of the World. Ta oli mootori käima jätnud, et soojendus, ventilaator ja aknapuhastajad töötaksid. Camargue’i nähes hüppas ta välja ja avas tagaukse.

      „Palun, Sir Manuel. Ma nägin, et ilm on jube, ja panin siia ühe teki.”

      „Tubli poiss,” ütles Camargue. „Kirikus oli päris külm. Loodame, et laulatuse ajal on seal soojem.”

      Ted vastas, et tema loodab ka, aga et pikaajaline ilmaennustus on sama vilets kui tavaliselt. Kui tal poleks olnud oma tööandja vastu austust ja lugupidamist, oleks ta öelnud, et ta soojendaks teda oma armastusega. Camargue teadis seda ja muigas endamisi. Ta tõmbas teki põlvedele. Dinah, mõtles ta, minu Dinah. Ta tundis naise vastu sellist nooruslikku ja võimsat kirge, nagu ta oli kogenud vaid noorpõlves. Aga ta ei puuduta naist iialgi, ta teadis seda kindlasti ja ta suu tõmbus ebameeldivust väljendavaks grimmassiks, kui seda ette kujutas, teda ja Dinah’t koos. Talle piisaks, kui naine oleks talle armsaks seltsiliseks… mõneks ajaks.

      Nad olid väravast sisenenud ja sõitsid mööda pikka käänulist teed maja poole. Ted sõitis mööda rattarööpaid, mis ta hommikul oli lumest puhtaks teinud ja mis nüüd jälle täis sadasid. Siledast, puhtast ja säravvalgest kattest, mis pehme ja plekitu vaibana oli heidetud üle Camargue’i aia küngaste ja lohkude, kerkisid raagus hõbedased kased, paplid ja remmelgad ning okaspuude tumerohelised, sinakad ja kuldkollased koonused nagu mõnusasti riietatud päkapikud.

      Moosivabrik ilmus üsna äkki nähtavale. Camargue kutsus seda moosivabrikuks, aga vahel ka kingakarbiks, sest see maja ei sarnanenud ühegagi ümbruskonnas. Tegemist polnud järeleaimatud ega päris tudorstiili ega ka ehtsa XVIII sajandi ega pseudogeorgiaanliku arhitektuuriga, sest maja kujutas endast pikka, suurte klaaspindadega karpi, mille ühes otsas lahutas esialgset ehitist uuemast osast koonusekujulise katusega torn nagu mingi põletusahi. Viiulivõtme kujulisel sepistatud tuulelipul istus toiduotsingul sisemaale sattunud kajakas. See nägi tuhakarva taeva taustal välja valge nagu lumi.

      Tedi naine Muriel avas paraadukse. Majja siseneti kohe teisele korrusele, sest see oli ehitatud mäenõlvale. Avarast vestibüülist pääses läbi võlvkaare söögituppa.

      „Nii külm on, söör, et ma keedan teile korraliku lõuna, sest te ütlesite, et ei lähe Mrs Sternholdi poole,” ütles Muriel.

      „Väga arukas teist,” ütles Camargue, kes enam suurt ei hoolinud, mida ta sööb. Muriel võttis ta palitu, et see kuivama viia. Ta elas koos Tediga siinsamas krundil vanaaegses majas, mis erines täiesti moosivabrikust. Camargue oleks tahtnud, et ta võtaks õhtupoolikud ja pühapäevad vabaks, aga Murieli suuremeelsuse hoogusid polnud vahel võimalik taltsutada. Poole trepi peal tuli talle vastu koer Nancy, suu naerul, roosa keel rippumas ja noored tugevad käpad valmis peremehe pikali paiskama. Tegemist oli tema viienda Saksa lambakoeraga, ilusat pruuni ja musta värvi, kaks aastat vana.

      Võõrastetuba, mille kaks seina olid üleni klaasist, oli täis kummalist, lumelt peegeldunud valgust. Telefon helises just siis, kui ta oli trepi ülemisel astmel.

      „Kas meid kuulutati seal maha nagu kord ja kohus?”

      „Jah, kullake, kolmandat korda. Kas püha Peetri kirikus tehti sedasama?”

      „Jah. Aga oli seal alles külm, Dinah. Kas Forbys sajab lund?”

      „No sajab, aga mitte eriti paksu. Äkki sa muudad meelt ja tuled? Suured teed on lahti ja sa tead, et Tedil pole midagi selle vastu. Ma nii tahan, et sa tuleksid.”

      „Ei. Seal on su vanemad. Nad on mind juba näinud. Las nad toibuvad veidi ehmatusest enne laupäeva.” Camargue naeris Dinah protesteeriva