Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Sõnaseletusi

      Asteroid Tooni – võõra tulnukrassi tähelaev, millega saabus Maale tulnukate ksenoformimismaterjal.

      Digitaalid – digitaliseeritud ja virtuaalreaalsuses elavad inimesed.

      E-Eesti – digitaalsete inimeste ühendus võitluses Kuu Kultuuriga.

      Ekshumaanid – inimesed, kes puutusid kokku tulnukate ksenoformimismaterjaliga ja muteerusid tundmatuseni intelligentseteks, hiidputukate sarnasteks olevusteks.

      Ippolit – algselt Maa orbiidi kosmoseprügist puhastamiseks mõeldud orbitaalsüsteemi algeline tehisintellekt. Hiljem programmeeris estronaut nimega Jaak selle ümber ja süsteem hakkas otsima ja hävitama sõjakoldeid Maal, eriti Eestis ja selle ümbruses, eesmärgiga kaitsta Eestit võimaliku sõjalise rünnaku eest.

      Jaan Kallos – Maailmalõpusõdades Eesti Kaitsejõudude Lennart Mere nimelise Üksiku Soomusjalaväepataljoni B-kompanii ülem. Hiljem pataljonist järele jäänud üksuse ülem. Sai vigastada tulevahetuses, kui kogus Kuu Kultuuri ülesandel Eesti asulatest lapsi, et neid Kuule viia. Tema haava ravisid ekshumaanid, kuid selle tagajärjel hakkas ühes kehapooles vohama vähkkasvaja, mille tõttu see kehapool amputeeriti ja pandi krüokasti. Amputeeritud poole asemele loodi alles jäänud kehale küberneetiline protees. Hiljem, teaduse arenedes raviti terveks ka amputeeritud kehapool ja varustati samuti küberneetilise proteesiga. Kaks kehapoolt olid võimelised ühinema ja koos tegutsema.

      Kuu Multirahvuseline Kultuur – Kuul loodud eri rahvuste kosmosebaaside ühendus.

      Maailmalõpusõjad – pärast seda, kui täheteadlased ennustasid, et hiidasteroid Tooni põrkab kokku Maaga, hakkasid inimesed pagema eeldatavast kokkupõrkekohast võimalikult kaugele, Baltikumi ja Skandinaavia suunas. Selle käigus puhkesid põgenike ja kohalike vahel sõjad.

      Omnikud – võõraste asteroid sai teel Maale vigastada ja osa ksenomorfimaterjalist lülitus tööle. Pikal lennul omandasid nad laeva juhtiva tehisintellekti abiga teadvuse ja lõid laeval oma putuk-kultuuri.

      Jääkuningannad

      J.J. Metsavana

      INFOT OLI LIIGA PALJU, SEE HÕÕGUS TAIDO EES olevatel erksavärvilistel holoekraanidel ning pani ta niigi väsinud silmad valutama ja vett jooksma. Pisarad jooksid mööda põski alla ning külmusid habemesse, moodustades seal pikki purikaid. Kuid Taido ei teinud sest väljagi, sest külmal polnud tema üle enam mingit mõju. Tegelikult olid putukate eksperimendid muutnud ta tundetuks ka õhupuuduse, radiatsiooni ning kõigi muude kehaliste aistingute suhtes. Vaid Taido mõistus oli endistviisi erk ja tundlik, täidetud peamiselt küll tohutust tüdimusest ja vihast. Vihast kõigi putukate vastu, kes olid tema ja ta kaaslased kinni püüdnud, neid piinanud ja sandistanud ja sundisid nüüd teda – ainsat ellujäänut nende heaks edasi töötama.

      Taido nühkis määrdunud käisega nägu ning keskendus uuesti ekraanidele. Üle nende libisesid lõpututena näivad read, erinevate süsteemide, alamsüsteemide, kontrollerite ning kontrollerite sees olevate lisakontrollerite staatustest või vigadest.

       CPU1-2k laetud.

       CPU1-4k laetud.

       CPU1-15k – Laadimine ebaõnnestus!

       Mälumoodul puudu ja/või vigane! Süsteemi alglaadimine peatatud, taaskäivitamiseks vajuta suvalist klahvi.

      Ahaa, seal siis viga oligi! Taido ajas end püsti ja kõndis läbi holoekraanide, juhtruumi tagaosas olevate kõrvaletõstetud põrandapaneelide virna juures oleva šahtini, mille põhjas asus laeva üks tähtsamaid kompuutersüsteeme. Ta ronis väikest redelit mööda alla ning asus vigast protsessorit otsima. CPU1-1k, CPU1-2k... CPu1-15k, käes! Ja selle mälumooduli pesa oli tõepoolest tühi. Taido sobras taskutes, leidis vajamineva komponendi ning vajutas selle prõksuga paika. Midagi vedelat tilkus selle käigus plastikust kattekilbile. Taido kummardus seda lähemalt silmitsema ja mõistis, et tegemist oli ta oma verega. Ta oli mälumooduli terava servaga käe puruks lõiganud ning polnud seda isegi mitte märganud.

      «Saatus?! Raporteeri tulemustest?» kostis ta pea kohalt rögisev hääl. Taido vaatas üles ja nägi, et tõlkur oli roninud kompuutrišahti äärele ning kiikas sealt alla. Oleks olnud kohutavalt kerge end püsti ajada, tõlkurist kinni haarata ja ta siis vastu arvutisüsteemide teravaid nurki puruks peksta. Kiusatust suurendas veel seegi, et bioroboti nahkotti meenutav keha tekitas temas meeletut jälestust. Ent Taido hoidis end tagasi. Ta teadis väga hästi, et kuskil tõlkuri taga luuras ka üks putukatest. See väike värdjalik biomasin ei osanud ju iseseisvalt astudagi.

      «Kui te poleks laeva nõnda põhjalikult rüüstanud, oleks parandus märksa lihtsam!» käratas ta ning ronis šahtist välja, virutades selle käigus näiliselt poolkogemata tõlkurile jalaga. Õnnetu nahkmuna kaotas tasakaalu ja veeres põrgeldes ja arusaamatuid sõnu mulisedes juhtruumi nurka. Bioroboti isand – sajakilone sinakalt läikiva kitiinkoorikuga putukas – lõksutas hoiatavalt sõrgu. Taido oli näinud, kuidas need samad sõrad lõikasid Eirilt käe küljest, nagu oleks see tehtud pehmest vahtplastist, ja temas lõõmav viha asendus hirmuga.

      «Staatus!» nõudis end tagasi püsti ajanud muna uuesti. Taido silmitses selle silmitut-ninatut nägu ning taipas esimest korda, et selle küljes olevad sinakad huuled võisid vabalt pärineda Eiri kehast. Hetkeks oli Taidol tunne, et ta hakkab oksendama, aga toidujäätmete asemel kerkisid talle kurku hoopis kõrvetised. Ta vaarus putukat ja tema neetud tõlkurit eirates tagasi holoekraanide juurde ning tegi kogu süsteemile restardi. Mööda ekraane hakkasid jooksma taas juba pähekulunud read:

       CPU1-2k laetud.

       CPU1-4k laetud.

      CPU1-15k juures laadimine peatus. Taido ei julgenud isegi hingata, kas tõesti oli süsteem kokku jooksnud? Oli ta ühendanud protsessoriga vigase mälumooduli? Ent seejärel ilmus ekraanile mürkroheline «Laetud!» ning süsteem jätkas juba triviaalsemaid käivitusriituseid. Taido hingas pahinal välja, tundes, kuidas endine viha, hirm ja väsimus taandusid, tehes ruumi meeletule võidurõõmule. Ta oli selle neetud arvutisüsteemi alistanud! Taido rõõmu suurendas veel asjaolu, et töökorras laev omas tema peas üha rohkem kuju võtvas põgenemisplaanis väga olulist kohta.

      «STAATUS!» kriiskas värdjast tõlkur juba kolmandat korda.

      «KOHE! KURAT VÕTAKS, KAS ON NII RASKE OODATA!» karjus Taido. Ekraanidel oli samal ajal arvutisüsteemi käivitumine viimaks lõppenud ning Taido sisestas värisevate kätega analüüsiprogrammide stardikäsud. Nüüd sõltus kõik sellest, kas reaktor oli töökorras. Või siis täpsemalt selle käivituslaserid.

      Taas jooksid mööda ekraane lõputuna näivad loendid vigadest. See oli uskumatu, kui palju andureid ühes tähelaevas võis olla ja kui palju võisid nad hädaldada. Küll õhurõhu üle, küll luukide, küll mingite jumal teab mille jaoks mõeldud mootorite. Kulus terve igavik, enne kui kontroll viimaks reaktorini jõudis.

       A1– laserkontroller port112 – OK!

       A2 – laserkontroller port211 – OK!

       A3 – laserkontroller port345 – OK!

       A4