Originaali tiitel:

      Stephanie Laurens

      Four in Hand

      1993

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Virve Pillau

      © 1993 by Stephanie Laurens

      © 2007 by Abby Green.

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10161

      ISBN (PDF) 978-9949-456-54-3

      ISBN (ePub) 978-9949-84-769-3

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Esimene peatükk

      Kardinarõngaste lõgin kõlas nagu piksemürin. Tohutu suure baldahhiinvoodi peats oli endiselt varjudesse mähkunud, kuid sellele vaatamata teadis Max, et mingil mõistatuslikul põhjusel püüdis Masterton teda äratada. Ei saanud ju ometi veel keskpäev olla?

      Lamades kõhuli keset voodit soojade linade vahel, habemetüükais põsk vastu pehmete udusulgedega täidetud patja surutud, kaalus Max, kas teeselda magamist või mitte. Kuid Masterton teab, et ta on ärkvel. Ja teab ka seda, et Max teab. Mõnikord tundus, et see pagana mees teab tema mõtteid enne, kui ta ise. Ja kohe kindlasti ei lähe ta minema enne, kui Max on alla andnud ja tema kohalolekut tunnistanud.

      Pead tõstes avas Max ühe oma erksinise silma. Tema hirmuäratavalt korrektne kammerteener seisis täiesti liikumatult otse ta ees. Mastertoni näol oli osavõtmatu ilme. Max kortsutas kulmu.

      Vastuseks sellele märgile, mis ennustas lähenevat raevu, hakkas Masterton kiirustades oma sealoleku põhjust selgitama. Mitte et see oleks otseselt tema kohustuste hulka kuulunud. Vaid kõigi ülejäänud Delmere House’i vanemate teenijate ühiselt tehtud otsus oli sundinud teda tema hiilguse und sellisel ennekuulmatul ajal kui kell üheksa hommikul segama. Ta oli vägagi teadlik sellest, kui ohtlik säärane ettevõtmine olla võib. Ta oli olnud Max Rotherbridge’i, Delmere’i vikondi teenistuses üheksa aastat. Oli ülimalt ebatõenäoline, et tema isanda hiljutine Twyfordi hertsogiks ülendamine mehe karakterit kuidagi muutnud oli. Tegelikult oli tema isandal, otsustades selle järgi, mis Masterton näinud oli, tulnud ootamatult sülle langenud pärandusega tegeldes oma iseloomu rohkem proovile panna kui kunagi varem oma kolmekümne nelja eluaasta jooksul.

      „Hillshaw palus mul teile edasi öelda, et üks noor daam soovib teiega kokku saada, teie hiilgus.”

      Maxi jaoks oli endiselt üllatav kuulda teenijaid tema uut tiitlit kasutamas. Tal tuleb ohjeldada oma automaatset reaktsiooni otsida silmadega kedagi, kelle poole need pöörduda võisid. Daam. Korts ta kulmude vahel muutus sügavamaks. „Ei.” Ta lasi peal tagasi pehmetele patjadele langeda ja sulges silmad.

      „Ei, teie hiilgus?”

      Teenri häälest kostis selge hämmeldus. Maxi pea valutas. Ta oli koidikuni üleval olnud. Õhtu oli alanud halvasti, sest ta oli tundnud endal sundust osaleda oma emapoolse tädi, leedi Maxwelli korraldatud ballil. Ta võttis väga harva sellistest üritustest osa, sest need olid tema maitse jaoks liiga igavad. Igatsevatest ohetest, mis tema ilmumine kõigis neis armsates noortes olevustes esile kutsus, piisas isegi kõige kalgima elumehe minemapeletamiseks. Ja kuigi tal oli sellele tiitlile täielik õigus, ei olnud debütantide võrgutamine enam tema stiil. Mitte kolmekümne nelja aastaselt.

      Ta oli lahkunud ballilt niipea kui sai ning siirdunud tagasihoidlikkusse villasse, kus elas ta praegune armuke. Kuid kaunis Carmelita oli olnud pirtsakas tujus. Miks küll on säärased naised eranditult nii ahned? Ja mis paneb neid arvama, et tema on nii sõge seda taluma? Neil oli olnud suur riid, mis oli lõppenud sellega, et ta oli täiesti selgesõnaliselt sellel erutaval lepatriinul lahkuda palunud.

      Sealt edasi oli ta läinud White’si ja seejärel Boodles’isse. Sellest väikesest asutusest oli ta leidnud kamba oma sõpru ja koos oli neil õnnestunud öö mööda saata. Ja ka enamiku hommikust. Ta polnud ei kaotanud ega võitnud. Kuid tuikav pea meenutas, et kindla peale oli ta palju joonud.

      Max oigas ja ajas end küünarnukkidele, et vaadata Mastertoni paremini pilguga, mis, vaatamata ta seisundile, oli märkimisväärselt selge. Rääkides toonil nagu juhendaks mõnd tohmanit, selgitas ta: „Kui minuga tahab kokku saada naine, ei saa ta olla daam. Ükski daam ei tuleks siia.”

      Maxi arvates pidi tema selgitus olema ilmselge, kuid tema teener jõllitas ainitise pilguga voodiposti. Kortsus kulm, mis korraks tema isanda kenalt näolt kadunud oli, ilmus sinna taas.

      Vaikus.

      Max ohkas ja langetas pea kätele. „Kas te nägite teda, Masterton?”

      „Mul tõepoolest õnnestus noort daami vilksamisi näha, kui Hillshaw ta raamatukokku juhatas, teie hiilgus.”

      Max pigistas silmad kõvasti kinni. Mastertoni rõhutatud „noore daami” kasutamine oli väga kõnekas. Kõik Maxi teenijad olid väga kogenud, eristamaks daame sellistest naistest, kellest võiks oodata, et nad ühe poissmehe koju ilmuvad. Ja kui mõlemad, nii Masterton kui Hillshaw väidavad, et alumisel korrusel olev naine on noor daam, siis seda too kindla peale ka on. Kuid oli kujutlematu, et ükski korralik noor neiu külastaks Londoni kõige kurikuulsamat elumeest kell üheksa hommikul.

      Võttes oma isanda vaikimist kui märki valmisolekust päeva alustada, läks Masterton üle avara toa riidekapi juurde. „Hillshaw mainis, et see noor daam, preili Twinning, on arvamusel, et tal on teiega kohtumine kokku lepitud, teie hiilgus.”

      Max oli korraga veendunud, et tegemist on luupainajaga. Ta määras harva kellegagi kokkusaamisi ning kindlasti ei määranud ta neid noorte neidudega kella üheksaks hommikul. Ja eriti mitte noorte vallaliste neidudega. „Preili Twinning?” See nimi ei tulnud talle üldse tuttav ette.

      „Jah, teie hiilgus.” Masterton tuli voodi juurde tagasi, mitmesugused rõivaesemed käsivarrele tõstetud, kõige peal hoolikalt laiali laotatud sügavsinine hommikukuub Maxi heakskiitu ootamas. „See Bath’i ülipeenest kangast kuub oleks vist kõige kohasem?”

      Paratamatule oiates järele andes ajas Max end istukile.

      Üks korrus allpool istus Caroline Twinning rahulikult raamatukogutoas kamina ääres tugitoolis ja luges tema hiilguse, Twyfordi hertsogi hommikust ajalehte. Kui ta ka oma praeguse asukoha sündsuse suhtes mingeid kõhklusi tundis, varjas ta neid hästi. Tema võluvalt siiras näoilme oli vaba igasugusest närvilisusest ja kui ta lasi pilgul üle otsekoheselt halvustava aiapeo kirjelduse libiseda, mida elavdasid vananeva Cumberlandi hertsogi skandaalsed kalduvused, ilmus tema täidlastele huultele kütkestav naeratus. Tõtt-öelda ootas ta hertsogiga kohtumist väga. Tema ja ta õed olid veetnud kaheksateist äärmiselt nauditavat kuud, mis olid olnud kui joovastavalt ergutav vabadusesõõm nende varasema kloostritaolise elu järel. Kuid nüüd oli neil viimane aeg oma tuleviku kindlustamisega algust teha. Selleks aga oli neil vaja pääseda koorekihi hulka, sellele sädelevale areenile, mis siiani nende jaoks suletud oli olnud. Ning nende jaoks oli Twyfordi hertsog vaieldamatult võtmeks, mille abil seda erilist ust avada.

      Kuuldes mehelikke samme raamatukogu uksele lähenemas, tõstis